Edward Witten: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 13. märts 2017, kell 23:03

Edward Witten (sündinud 26. augustil 1951 Baltimore'is Marylandis) on juudi päritolu Ameerika Ühendriikide füüsikateoreetik, Crafoordi auhinna ja Läbimurde auhinna fundamentaalfüüsikas laureaat.

Ta töötab Princetonis asuvas süvauuringute instituudis Institute for Advanced Study (IAS) matemaatilise füüsika professorina.^[1] Tema peamised uurimisvaldkonnad on matemaatilise füüsika valdkonnast, mis on seotud eelkõige stringiteooria, kvantgravitatsiooni ja supersümmeetriaga. Ta on ainus füüsik, kes on pälvinud matemaatika valdkonnas väljaantava ühe prestiižsema auhinna – Fieldsi medali. Ta sai selle 1990. aastal positiivse energia teoreemi tõestuse (1981) eest üldrelatiivsusteoorias.

Ta on M-teooria uurimise liidreid. 1990. aastate keskel oli ta üks neist, kes avastas kaalukad tõendid selle kohta, et erinevad superstringiteooriad on seni väljatöötamata 11-mõõtmelise M-teooria piirjuhtumid.

Haridustee ja töökäik

Ta lõpetas 1971. aastal Brandeisi Ülikooli bakalaureusekraadiga ajaloo erialal. Ta kavatses saada poliitikavaatlejaks ja avaldas selleteemalisi artikleid. Seejärel õppis ta ühe semestri Wisconsini ülikoolis majandust, kuid katkestas oma õpingud. 1973. aastal astus ta Princetoni Ülikooli rakendusmatemaatika osakonda, kust ta sai 1974. aastal magistrikraadi ja 1976. aastal doktorikraadi füüsikas. Tema doktoritöö "Some Problems in the Short Distance Analysis of Gauge Theories" juhendajaks oli David Gross, hilisem nobelist. 1982. aastal sai ta MacArthuri fondilt MacArthuri stipendiumi.

Pärast järeldoktorina töötamist Harvardi Ülikoolis, töötas ta aastatel 1980–1987 Princetoni Ülikoolis professorina. Alates 1987. aastast töötab ta Institute for Advanced Study loodusteaduste kraadiõppurite koolis professorina (1997. aastast Charles Simonyi professor).^[2]

Tunnustus

Valitud teadusühingute liikmeks

1984 – Ameerika Füüsikaselts (fellow)
1984 – Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia
1988 – USA Rahvuslik Teaduste Akadeemia
1994 – Ameerika Filosoofiaselts
1998 – Londoni Kuninglik Selts
2000 – Prantsuse Teaduste Akadeemia
2006 – Paavstlik Teaduste Akadeemia
2013 – Ameerika Matemaatikaselts (fellow)
2016 – Edinburghi Kuninglik Selts

Valitud audoktoriks

Autasud

1985 – Albert Einsteini medal
1985 – Diraci medal
1990 – Fieldsi medal
1998 – Oskar Kleini medal
1998 – Ameerika Füüsikaseltsi Dannie Heinemani auhind matemaatilises füüsikas
2003 – National Medal of Science
2006 – Henri Poincaré auhind
2008 – Crafoordi auhind matemaatika alal
2010 – Lorentzi medal
2010 – Isaac Newtoni medal
2012 – Läbimurde auhind fundamentaalfüüsikas
2014 – Kyoto auhind

Isiklikku

Tema vanavanemad rändasid USA-sse 1909. aastal Tsaari-Venemaalt. Tema isa on ameerika füüsikateotreetik Louis Witten, kes on spetsialiseerunud gravitatsiooni ja üldrelatiivsusteooria uurimisele.

Viited

↑ Edward Witten. ias.edu
↑ Edward Witten. Vita. sns.ias.edu

Välislingid

Edward Witten. sns.ias.edu
Edward Witten: On the Shoulders of Giants. youtube.com

[ias-1] Edward Witten. ias.edu

[sns-2] Edward Witten. Vita. sns.ias.edu

[1]

[2]

@@ 8. rida: / 8. rida: @@
 ==Haridustee ja töökäik==
 [[Pilt: Witten_Blackboard.jpg|pisi|250px| Edward Witten (2008)]]
-Ta lõpetas 1971. aastal [[Brandeisi Ülikool]]i [[bakalaureusekraad]]iga [[ajalugu|ajaloo]] erialal. Ta kavatses saada poliitikavaatlejaks ja avaldas selleteemalisi artikleid. Seejärel õppis ta ühe semestri [[Wisconsini ülikool]]is [[majandus]]t, kuid katkestas oma õpingud. 1973. aastal astus ta [[Princetoni Ülikool]]i [[rakendusmatemaatika]] osakonda, kust ta sai 1974. aastal [[magistrikraad]]i ja 1976. aastal [[doktorikraad]]i füüsikas. Tema doktoritöö "Some Problems in the Short Distance Analysis of Gauge Theories" juhendajaks oli [[David Gross]], hilisem nobelist.
+Ta lõpetas 1971. aastal [[Brandeisi Ülikool]]i [[bakalaureusekraad]]iga [[ajalugu|ajaloo]] erialal. Ta kavatses saada poliitikavaatlejaks ja avaldas selleteemalisi artikleid. Seejärel õppis ta ühe semestri [[Wisconsini ülikool]]is [[majandus]]t, kuid katkestas oma õpingud. 1973. aastal astus ta [[Princetoni Ülikool]]i [[rakendusmatemaatika]] osakonda, kust ta sai 1974. aastal [[magistrikraad]]i ja 1976. aastal [[doktorikraad]]i füüsikas. Tema doktoritöö "Some Problems in the Short Distance Analysis of Gauge Theories" juhendajaks oli [[David Gross]], hilisem nobelist. 1982. aastal sai ta [[MacArthuri fond]]ilt [[MacArthuri stipendium]]i.
 Pärast järeldoktorina töötamist [[Harvardi Ülikool]]is, töötas ta aastatel 1980–1987 Princetoni Ülikoolis professorina. Alates 1987. aastast töötab ta [[Institute for Advanced Study]] loodusteaduste kraadiõppurite koolis professorina (1997. aastast Charles Simonyi professor).<ref name="sns"/>