Superstringiteooria

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Superstringiteooria (inglise keeles superstring theory) on stringiteooria supersümmeetriline üldistus teoreetilises füüsikas. Superstringiteooria on katse seletada kõiki looduses eksisteerivaid osakesi ja fundamentaaljõude ühes teoorias, modelleerides neid pisitillukeste supersümmeetriliste stringide vibratsioonina.

Supersümmeetria sissetoomise stringiteooriatesse tingisid olenevalt nende viiside tehnilistest iseärasustest viie erineva superstringiteooria (tüüp I, tüübid IIA ja IIB ning kaks heterootilist stringiteooriat) tekkimise. Selle tagajärjel tekkinud huvi kasvu stringiteooria vastu nimetatakse esimeseks superstringirevolutsiooniks. Kõik need mudelid realiseeritakse 10-mõõtmelises aegruumis, kuid nad erinevad stringispektrite ja sümmeetria kalibratsioonirühmade poolest.

1970. aastatel loodud ja 1980. aastatel arendatud 11-mõõtmelise supergravitatsiooni konstruktsioon ning faasimuutujate ebatavalised topoloogilised duaalsused stringiteoorias viisid 1990. aastate keskel teise superstringirevolutsioonini. Alates teisest superstringirevolutsioonist peetakse kõiki viit erinevat superstringiteooriat ühe fundamentaalse teooria (M-teooria) erinevateks piirjuhtudeks.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesele superstringirevolutsioonile pani aluse Michael Greeni ja John Schwarzi 1984. aasta avastus, et I tüüpi stringiteoorias anomaaliad taanduvad. Selle taandumise mehhanismi nimetatakse Greeni-Schwarzi mehhanismiks. Heterootilise stringiteooria töötasid 1985. aastal välja Princetoni füüsikud David Gross, Jeffrey Harvey, Emil Martinec ja Ryan Rohm. 1990. aastatel Edward Witteni, Joseph Polchinski, Juan Maldacena jt füüsikute kaalukad tööd panid aluse teisele superstringirevolutsioonile.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]