Sinihape: erinevus redaktsioonide vahel
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
||
1. rida: | 1. rida: | ||
{{allikad}} |
|||
[[Pilt:Hydrogen-cyanide-3D-vdW.png|pisi|Sinihappe molekuli mudel]] |
[[Pilt:Hydrogen-cyanide-3D-vdW.png|pisi|Sinihappe molekuli mudel]] |
||
'''Sinihape''' ehk '''vesiniktsüaniidhape''' ehk '''tsüaanvesinikhape''' ([[keemiline valem]] '''HCN''') on värvitu lenduv mõrumandlilõhnaline vedelik, mis mõjub loomsetele organismidele tugeva [[mürk|mürgina]]. |
'''Sinihape''' ehk '''vesiniktsüaniidhape''' ehk '''tsüaanvesinikhape''' ([[keemiline valem]] '''HCN''') on värvitu lenduv mõrumandlilõhnaline vedelik, mis mõjub loomsetele organismidele tugeva [[mürk|mürgina]]. |
||
8. rida: | 6. rida: | ||
Sinihappe avastajaks peetakse [[Carl Wilhelm Scheele]]t.<ref name="Karik" /> |
Sinihappe avastajaks peetakse [[Carl Wilhelm Scheele]]t.<ref name="Karik" /> |
||
Sinihapet on kasutatud nii [[keemiarelv]]ades ([[ |
Sinihapet on kasutatud nii [[keemiarelv]]ades ([[zyklon A]] ja [[zyklon B|B]]) kui ka hukkamistel; samuti mõningate [[kõrgmolekulaarne ühend|kõrgmolekulaarsete ühendite]] sünteesimiseks, [[taimekahjur]]ite tõrjeks, väärismetallide eraldamiseks maagist jne.<ref name="Karik" /> |
||
[[Luuviljad]]e ([[ploom]]id, [[kirss|kirsid]], [[virsik]]ud, [[aprikoos]]id) seemned sisaldavad [[amügdaliin]]i, mis kergesti hüdrolüüsub, andes sinihappe, [[glükoos]]i ja [[bensaldehüüd]]i. Seetõttu ei tohiks kunagi luuviljaliste seemneid süüa ning hoidistamisel on soovitatav ploomidest ja kirssidest kivid eemaldada.<ref name="Karik /> |
[[Luuviljad]]e ([[ploom]]id, [[kirss|kirsid]], [[virsik]]ud, [[aprikoos]]id) seemned sisaldavad [[amügdaliin]]i, mis kergesti hüdrolüüsub, andes sinihappe, [[glükoos]]i ja [[bensaldehüüd]]i. Seetõttu ei tohiks kunagi luuviljaliste seemneid süüa ning hoidistamisel on soovitatav ploomidest ja kirssidest kivid eemaldada.<ref name="Karik /> |
||
24. rida: | 22. rida: | ||
* [http://osh.sm.ee/topics/ohutuskaardid/icsc/EST0492.HTM Ohutuskaart] |
* [http://osh.sm.ee/topics/ohutuskaardid/icsc/EST0492.HTM Ohutuskaart] |
||
* KATHLEEN F. CASTRIC ja PETER A. CASTRIC, [http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC242347/pdf/aem00171-0359.pdf Method for Rapid Detection of Cyanogenic Bacteria], APPLIED AND ENVIRONMENTAL MICROBIOLOGY, veebruar 1983, lk 701-702, 45. väljaanne, nr 2 |
* KATHLEEN F. CASTRIC ja PETER A. CASTRIC, [http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC242347/pdf/aem00171-0359.pdf Method for Rapid Detection of Cyanogenic Bacteria], APPLIED AND ENVIRONMENTAL MICROBIOLOGY, veebruar 1983, lk 701-702, 45. väljaanne, nr 2 |
||
; Tsüklon B |
|||
* [[http://www.wollheim-memorial.de/en/zyklon_b_en_2 Zyklon B: An Insecticide Becomes a Means for Mass Murder]] |
|||
[[Kategooria:Anorgaanilised happed]] |
[[Kategooria:Anorgaanilised happed]] |
Redaktsioon: 9. august 2016, kell 22:27
Sinihape ehk vesiniktsüaniidhape ehk tsüaanvesinikhape (keemiline valem HCN) on värvitu lenduv mõrumandlilõhnaline vedelik, mis mõjub loomsetele organismidele tugeva mürgina.
Mürgine toime on tingitud hapniku kasutamist reguleerivate rakkude rauda sisaldavate ensüümide blokeerimisest. Mürgitusnähud on kõrvetustunne, hingamisraskused, südametegevuse häired, kesknärvisüsteemi halvatus ja surm. Inimesele suukaudne surmav kogus sinihapet on 50–90 mg.[1]
Sinihappe avastajaks peetakse Carl Wilhelm Scheelet.[2]
Sinihapet on kasutatud nii keemiarelvades (zyklon A ja B) kui ka hukkamistel; samuti mõningate kõrgmolekulaarsete ühendite sünteesimiseks, taimekahjurite tõrjeks, väärismetallide eraldamiseks maagist jne.[2]
Luuviljade (ploomid, kirsid, virsikud, aprikoosid) seemned sisaldavad amügdaliini, mis kergesti hüdrolüüsub, andes sinihappe, glükoosi ja bensaldehüüdi. Seetõttu ei tohiks kunagi luuviljaliste seemneid süüa ning hoidistamisel on soovitatav ploomidest ja kirssidest kivid eemaldada.[2]
Vaata ka
Viited
- ↑ Hydrogen cyanide: health effects, incident management and toxicology Vaadatud 24.02.2014
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Hergi Karik. "Luuviljad ja sinihape" Horisont, 1998
Välislingid
- Ohutuskaart
- KATHLEEN F. CASTRIC ja PETER A. CASTRIC, Method for Rapid Detection of Cyanogenic Bacteria, APPLIED AND ENVIRONMENTAL MICROBIOLOGY, veebruar 1983, lk 701-702, 45. väljaanne, nr 2