Meriküla: erinevus redaktsioonide vahel
rahvaarv |
grammatilised parandused |
||
| 24. rida: | 24. rida: | ||
[[1861]]. aastal eraldati [[Laagna mõis|Laagna]] mõisast Meriküla ja [[Udria]] külad koos maadega ja [[Mustajõe mõis]]ast metsa ning asutati [[Meriküla poolmõis]]. Meriküla mõis sai ka Udria maadel oleva [[Hanela karjamõis]]a. Ehitati härrastemaja ning selle ümber kujundati park. |
[[1861]]. aastal eraldati [[Laagna mõis|Laagna]] mõisast Meriküla ja [[Udria]] külad koos maadega ja [[Mustajõe mõis]]ast metsa ning asutati [[Meriküla poolmõis]]. Meriküla mõis sai ka Udria maadel oleva [[Hanela karjamõis]]a. Ehitati härrastemaja ning selle ümber kujundati park. |
||
[[Pilt:Meriküla_metsakabel.jpg|thumb|300px|Meriküla Metsakabel ja |
[[Pilt:Meriküla_metsakabel.jpg|thumb|300px|Meriküla Metsakabel ja W. R. Gendt'i mälestussammas ]][[Pilt:Malestussammas W R Gendt 2007.JPG|thumb|300px|W. R. Gendt'i mälestussammas 2007. aastal]] |
||
[[Narva]] [[raehärra]] [[William Richard Gendt]] ehitas 1863. aastal Merikülla luteriusu kabeli, mida kutsuti Metsakabeliks (''Waldkapelle''). Kabelis oli 150 istekohta ja jumalateenistusi peeti ainult suvel. {{kas|William Gendt}} oli ka Meriküla suvituskoha aktiivne propageerija. |
[[Narva]] [[raehärra]] [[William Richard Gendt]] ehitas 1863. aastal Merikülla luteriusu kabeli, mida kutsuti Metsakabeliks (''Waldkapelle''). Kabelis oli 150 istekohta ja jumalateenistusi peeti ainult suvel. {{kas|William Gendt}} oli ka Meriküla suvituskoha aktiivne propageerija. |
||
| 38. rida: | 38. rida: | ||
Meriküla on olnud puhkepaigaks ka eesti inimesele. Siin on puhanud ja tööd teinud [[Miina Härma]], [[Raimond Kull]], [[Artur Kapp]], [[Eugen Kapp]] ja paljud teised. |
Meriküla on olnud puhkepaigaks ka eesti inimesele. Siin on puhanud ja tööd teinud [[Miina Härma]], [[Raimond Kull]], [[Artur Kapp]], [[Eugen Kapp]] ja paljud teised. |
||
[[Pilt:Meriküla_rand_1994.JPG|thumb|300px|Meriküla |
[[Pilt:Meriküla_rand_1994.JPG|thumb|300px|Meriküla liivaranna vaade Narva-Jõesuu suunas]] |
||
Meriküla kui suvituskoha hiilgeaeg oli 1914. aasta sõjasuveni. [[I maailmasõda|I maailmasõja]] lahingute käigus said paljud hooned kannatada, osa hävis, kuid Meriküla on puhkekohana kasutatud kuni tänapäevanai. |
Meriküla kui suvituskoha hiilgeaeg oli 1914. aasta sõjasuveni. [[I maailmasõda|I maailmasõja]] lahingute käigus said paljud hooned kannatada, osa hävis, kuid Meriküla on puhkekohana kasutatud kuni tänapäevanai. |
||
Redaktsioon: 29. juuli 2014, kell 15:33
| Meriküla | |
|---|---|
|
| |
| Pindala |
4,2 km² (2020)[1]  |
| Elanikke |
16 (1.01.2020)[2] |
|
| |
| EHAK-i kood |
4884[3] |
| Koordinaadid | 59° 25′ N, 27° 58′ E |
  | |
 | |
Meriküla (ka Mereküla) on küla Ida-Viru maakonnas Vaivara vallas.
Maakonnakeskuset Jõhvist on Merikülla 37 kilomeetrit, Vaivara vallakeskusest Sinimäelt 8 km. Küla maad asuvad kahel pool Hiiemetsa-Narva-Jõesuu maanteed, elamud ainult lõuna pool maanteed.
Meriküla piirneb põhjas merega, idas Narva-Jõesuuga, kagus Puhkovaga, lõunas Laagna ja Udriaga läänes Udria külaga. Meriküla läbib Põhja-Eesti pank, mis keerab Meriküla kohal sisemaale. Meriküla pangalt voolab alla Laagna oja.
Tänapäeval on ajaloolise Meriküla küla maadel veel 2 majapidamist. Küla nüüdne piir ei vasta ajaloolisele. Vanade piiride järgi algas Meriküla Meriküla pangast ja jätkus kuni Auga küla piirini. Tänapäeval on Narva-Jõesu piirides juba Auga alad ja ka suurem osa Meriküla küla ajaloolisi maid. 1970ndatel seoses Meriküla dessandi ausamba püstitamisega nihutati küla piiri Udria küla maadele, kuni Hanela karjamõisa varemeteni haarates Meriküla kooseisu ka mõned Udria küla talud. Selline piirimuudatus tehti selleks, et dessandi mälestusmärk jääks Meriküla küla piiridesse.
Ajalugu
Meriküla (vahel ka Mereküla, Merrenküll) küla asutati pärast 1653. aastat, kui sinna asusid elama raskolnikute perekonnad. Hiljem liitus nendega veel teisigi raskolnikute perekondi.
1726. aasta adrarevisjoni andmetel elas Merikülas 15 peret.
1861. aastal eraldati Laagna mõisast Meriküla ja Udria külad koos maadega ja Mustajõe mõisast metsa ning asutati Meriküla poolmõis. Meriküla mõis sai ka Udria maadel oleva Hanela karjamõisa. Ehitati härrastemaja ning selle ümber kujundati park.
Narva raehärra William Richard Gendt ehitas 1863. aastal Merikülla luteriusu kabeli, mida kutsuti Metsakabeliks (Waldkapelle). Kabelis oli 150 istekohta ja jumalateenistusi peeti ainult suvel. William Gendt[küsitav] oli ka Meriküla suvituskoha aktiivne propageerija.
Tema algatusel ilmus teatmikesse uus paik Meriküla supluskoht (Bad Merrekküll)). 1863. aastat võib lugeda Meriküla kui suvituskoha algusaastaks. 1877. aastal püstitati Gendt'ile kabeli juurde ausammas Meriküla, kui kuurorti asutajale.
Ausammas on säilinud tänaseni, kuigi vajab korrastamist. Kabel teisaldati aga 1960ndate algul Narva-Jõesuu õigeusu kirikuks.
19. sajandi lõpuks oli Meriküla juba tuntud suvituskoht. Valminud olid kuurhoone, pansionaat, avatud oli telegraaf, postkontor, suviti töötasid apteek ja vesiravila. Kuurordis oli üle 90 suvila. Vesiravila arstina sai tuntuks kindral doktor Anton Riilman, kes ka ise suviti siin elas ja praktiseeris.
Merikülas on puhkanud ja siin loometööd teinud paljud vene aristokraadid ja loomeinimesed: Anna Pavlova, Ivan Šiškin, kes tõi siia puhkama ja maalima ka oma õppilased ja tulevased kunstnikud A. Borissovi, Nikolai Himona ja P. Wagneri. Sellest ajajärgust pärinevad ka järgmised Šiškini maalid: "Merekallas", "Männisalu", "Päikeseline päev" jt. Seal on oma suvedel tööd teinud ka Peterburi Kunstide Akadeemia professor Arseni Meštšerski, kellel valmisid siin järgmised tuntumad tööd "Narva lahe rannik" (aastal 1886), "Narva lahes" (1888), "Narva reid" (1890). Siin puhkasid ka Kliment Timirjazev, Nikolai Leskov, Lidia Vesselitskaja, Konstantin Blamont jt.
Meriküla on olnud puhkepaigaks ka eesti inimesele. Siin on puhanud ja tööd teinud Miina Härma, Raimond Kull, Artur Kapp, Eugen Kapp ja paljud teised.
Meriküla kui suvituskoha hiilgeaeg oli 1914. aasta sõjasuveni. I maailmasõja lahingute käigus said paljud hooned kannatada, osa hävis, kuid Meriküla on puhkekohana kasutatud kuni tänapäevanai.
Meriküla rand on Eesti kõige pikema puhta laia liivaranna (12 km, algab Udria küla piirides, edasi Meriküla, Auga-Schmetske ja lõpeb Narva-Jõesuus Narva jõega) üks osa.
I maailmasõja ajal läbis Vaivara valda ja Meriküla Peterburi esimene kaitseliin, selle ehituse käigus sai kannatada osa hoonestust. Rannapkaitsepatareide ehituse käigus ehitati võimsad betoonpunkrid ja varjatud kahurialused ning nende varustamiseks kitsarööpmeline raudtee Auvere jaamast Meriküla patareideni. Esimene patarei positsioonid, milledest on säilinud võimsad betoonpunkrid, asusid lõuna pool maanteed. Katselaskmise ajal selgus, et panga varjus tekib kahuritulega katmata surnud tsoon Narva lahes. Peale selle avastamist valati panga servale uued suurtükialused ning neile paigutati ka suurtükid.
II maailmasõja ajal 14. veebruaril 1944. aastal maabus Merikülas Balti laevastiku dessant 516 võitlejat major Stepan Maslovi juhatusel kellele oli tehtud ülesanne murda läbi Auvere raudteejaama ja ühineda sealsete Punaarmee üksustega. Samuti oli neile antud korraldus kohelda kohalike inimesi kui vaenlasi ja põletada kõik hooned ja tappa kõik vene keelt mitterääkivad inimesed. Merikülas mõrvasid nad täägilöökidega naise (Meta Süvalep) koos väikse pojaga [4]. Dessant hävitati täielikukult järgmisel päeval ja tänu sellele puudus neil võimalus oma ülesandeid täita. Meriküla dessandi mälestuseks püstitati 1972. aastal mälestusmärk Meriküla panga algusesse selle merepoolsele nukile kohta, kus Põhja-Eesti pank pöördub lõunasse. Mälestusmärgi kujundas Peeter Somelar.
Vaatamisväärsused
Vaata ka
Viited
- ↑ Maa-amet, vaadatud 21.11.2020.
- ↑ Statistikaamet, vaadatud 10.11.2020.
- ↑ Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator, vaadatud 9.06.2014.
- ↑ Mart Laar Sinimäed 1944. Tallinn, Varrak, 2006 lk 109
Kirjandus
- Mart Laar "Sinimäed 1944" Tallinn Varrak 2006 lk. 109.
- Virve Orav "Matkateed Narva lähistel ehk Vaivara radadel", Tallinn Olion, 1991.
- Virve Orav "Narva-Jõesuu koduu-uria pilguga", Tallinn AS Pakett trükikoda, 1993.
