Rakubioloogia

Tsütoloogia ehk rakubioloogia ehk rakuteadus ehk rakuõpetus (κύτος, kytos rakk, "logos" õpetus) on bioloogia haru, milles mikroskoobi ja molekulaarbioloogiliste meetodite abil uuritakse rakkude ehitust ja elutegevust, et mõista bioloogilisi protsesse rakutasandil.

Peatähelepanu pööratakse raku kompartmentide, organellide ja teiste tähtsate koostisosade, nagu plasmamembraani, taimerakukesta ja tsütosooli uurimisele. Teised huvivaldkonnad on raku jagunemine, apoptoos, diferentseerumine, rakkudevaheline "kommunikatsioon", raku motiilsus ning rakukontaktid eukarüootidel.

Tsütoloogia on tihedas kontaktis biokeemia, molekulaarbioloogia, füsioloogia, arengubioloogia, botaanika, zooloogia ja immunoloogiaga. Peale selle on tsütoloogia seotud praegu aktuaalse kloonimise teemaga.

Jaotus

Tsütoloogia jaguneb:

• tsütomorfoloogia – rakkude ehitusega seonduva uurimine
• tsütofüsioloogia – rakkude talitlusega seonduva uurimine
• tsütogeneetika – rakkude pärilikkusega seonduva uurimine
• tsütopatoloogia – rakkude talitlusest tekkida võivate anatoomilis-füsioloogiliste seisunditega seonduva uurimine ning raviviiside välja töötamine

Tsütopatoloogia

Meditsiiniteaduse kaudu teatakse tsütopatoloogiat, kui teadusharu , mis uurib, klassifitseerib ning diagnoosib ja püüab kaasaegseid tehnikaid, meetodeid ning medikamente kasutades kõrvaldada tekitatud ja/või tekkinud rakumuutusi loomadel, lindudel jpt.

Kliiniline tsütopatoloogia

Kliiniline tsütopatoloogia on laborimeditsiini allharu, mis tegeleb valdavalt haiguste diagnoosimisega rakutasandil.

Ajalugu

• 1665: Robert Hooke vermis raku tähistamiseks sõna cella ('kambrike'), olles ühega esimestest mikroskoopidest avastanud ja üles joonistanud rakud pudelikorgi, hiljem sõnajala ja huulheina koes.
• Aastate 1674 ja 1700 vahel tegi Antoni van Leeuwenhoek järgmised avastused: suu- ja soolebakterid, parasiitidest ainuraksed ja tuumaga punased verelibled.
• 19. sajandi alguses vaadeldi rakku taimeelundite elementaarüksusena (Franz Julius Ferdinand Meyen).
• Aastal 1838 väitis Matthias Jacob Schleiden, et kõik taimed koosnevad rakkudest. Samal aastal laiendas Theodor Schwann seda väidet loomadele. Ta tegi kindlaks, et rakku peab ümbritsema membraan ning et iga kude koosneb teatud liiki rakkudest.
• 1839: Theodor Schwann näitas, et loomad ja taimed koosnevad rakkudest.
• Aastal 1845 avaldas Karl Theodor Ernst von Siebold raamatu, milles ta esitas kõiki algloomi (protiste) üherakuliste organismidena ning näitas sellega, et rakud võivad elada üksteisest sõltumatult.
• Samal ajal kummutasid Louis Pasteur ja teised teooria, mille kohaselt rakud võivad spontaanselt (isetärkamise teel) tekkida orgaanilisest eluta ainest.
• Aastal 1855 kinnitas Rudolf Virchow patoloogia alal Meyeni teooriat, et iga rakk tekib teisest rakust ("omnis cellula e cellula").

Vaata ka

• Tsütopatoloogia
• Tsütokinees