Elisabet

Jelizaveta Petrovna. Portree autor Charles-Amédée-Philippe van Loo

Jelizaveta Petrovna ehk Elisabet I (vene Елизавета (Елисаветa) Петровна ehk Jelizaveta I; 29. detsember (vkj 18. detsember) 1709 Kolomenskoje Moskva lähedal Venemaa – 5. jaanuar 1762 (vkj 25. detsember 1761) Peterburi Venemaa) oli Venemaa keisririigi keisrinna 1741–1762. Jelizaveta oli keiser Peeter I ja keisrinna Katariina I 2. tütar.

Noorus

Jelizevetat kasvatati vastavalt tema päritolule õpetates talle muusikat, tantse, riietumise- ja käitumisetiketti. Isa Peeter I kava kohaselt plaaniti tema tulevikuks abielu mõne Euroopa monarhisuguvõsa esindajaga, seepärasst oli hariduses tähtis koht võõrkeelte omandamisel, prantsuse keelt valdas Jelizevate täiuslikult. Vastavalt kaasaegsete kirjeldustele oli Jelizaveta hea välimusega, "ta oli pikka kasvu, armsa näoga, erksate helesiniste silmadega, imekeha nahaga ja seejuures paistis silma graatsiaga". 21-aastaselt sai ta täisealiseks ning talle hakati otsima soodsat partiid, kandidaatide seas olid Prantsusmaa kuningas Louis XV ja Holstein-Gottorpi valitsejatedünastia prints Karl Friedrich, kellest esimene aga eelistas teist kandidaati, teine aga suri enne pulmi.

Kuna Jelizaveta oli Peeter I 2. abielust ning ka sellest Peeter I ja keisrinna Katariina I abielust alles 2. tütar, siis oli tema esialgsed võimalused troonile tõusta väiksed ning ta tegeles põhiliselt elumõnude nautimisega- pistrikujaht, muusika (eriti vokaalmuusika), tantsud, mood. Pärast ema keisrinna Katariina I surma 1727. aastal eemaldus ta õukonnast ning Peeter II, Anna Ivanovna, Anna Leopoldovna valitsemisajal ei osalenud ta õukonnaelus. Jelizaveta oli otsustusvõime poolest oma isa sarnane, kuid Jelizaveta peamised väärtused olid siiski välised, teda peeti Venemaa esikaunitariks. Anna Ivanovna ajal oli Jelizaveta varju tõugatud ja kuna luhtusid seisusekohased abieluplaanid, sidus ta end talupojast koorilaulja Aleksandr Razumovskiga.

Riigipööre ja võimuletõus

Ööl vastu 25. novembrit 1741. aastal korraldas Jelizaveta kaardiväepolkudest toetajaskonnaga paleepöörde ja vangistas valitseva laps-keisri Ivan VI ning tema vanemad kui välismaalased. Rahvale, osalt ka oma seaduslikkuse kinnitamiseks esitles ta end kui Vene huvide esindajat ja Peeter I aegsete elukorralduste taastajat, kes võttis valitsusametitesse nimelt venelasi. See ei takistanud tema võimu algaastatel Vene õukonda intriigipesaks muutumast.

Tegevus riigijuhina

Jelizaveta taastas senati õigused, kergendas aadlike teenistuskohustusi, millega ühtlasi suurenes nende võim kohalikes asjades. Kuigi üldiselt keisrinna tasakaalustas riigi siseolusid, ei huvitanud teda valitsemine eriti, hoopis õukonnaelu, mida toonases Peterburis peeti sädeleivamaks.

Talvepalee

Peterhofi lossipark

Jekaterina palee, Tsarskoje Selos

Välise hiilguse tõukel soosis Jelizaveta Bartolomeo Rastrelli tegevust, valmisid praegune Talvepalee, lossid Peterhofis ja Tsarskoje Selos, kuid asutati Moskva ülikool ja Peterburi Kunstiakadeemia. 1756. aastal asutati esimene Venemaa professiaalne teater.

 Pikemalt artiklis Šuvalovi reformid

Keisrinna-aegset välispoliitikat juhtis kaua Aleksei Bestužev-Rjumin, kelle Jelizaveta ootamatult, ilma erilise põhjuseta erru saatis.

Rootsi-Vene 1741–1743 sõja lõpetanud Turku rahuga 1743 saavutas Jelizaveta Rootsilt suure osa Soome territooriumist.

Isiklikust antipaatiast Friedrich II vastu sekkus ta otsustavalt Seitsmeaastasesse sõtta, samal ajal muutus elu lõpu poole aina ekstravagantsemaks.

Määranud pärijaks oma õepoeg Peter von Holstein-Gottorpi, suri Jelizaveta Romanovite dünastia viimase tegeliku esindajana 5. jaanuaril 1762(vkj 25. detsember 1761) aastal Peterburis ning maeti Peterburis Peeter-Pauli katedraalis.

Silmapaistvamad õukonnategelased Jelizaveta valitsemisajal

 Pikemalt artiklis Teenistusastmete tabel

• Krahv Pjotr Ivanovitš Šuvalov
• Kantseler (1744–1758) ja välisminister krahv Aleksei Petrovitš Bestužev-Rjumin (1693–1768);
  • asekantsler Mihhail Illarionovitš Vorontsov (1714–1767)
  • kabineti sekretär ja salanõunik, Aleksandr Ivanovitš Tšerkassov (1728–1788)
• salakantselei ülem Aleksandr Ivanovitš Šuvalov
• Ülemõuemarssal, Christian Wilhelm von Münnich
• Ülemõuemarssal, krahv Šepeljov
  • õuemarssal, Narõškin
  • õuemarssal Karl von Sievers (1710–1774)
• Ülemtallmeister, krahv Aleksandr Borissovitš Kurakin (1697–1749)
• Ülemjäägermeister, krahv Aleksandr Razumovski
• Kammerjunkur parun Joachim Christian von Sievers
  • keisrinna ihuarst Jean Armand de Lestocq (prantusepäraselt)/Johann Hermann von Lestocq (saksapäraselt) (1692–1767).
  • Prantsumaa saadik Venemaal Jacques-Joachim Trotti de La Chétardie

Isikliku

Keisrinna Jelizaveta ei olnud abielus, tema elus omasid suurt tähtsust favoriidid: Aleksandr Razumovski (tegevusaastad 1741 – 1761, Ivan Ivanovitš Šuvalov, Pjotr Ivanovitš Šuvalov (tegevusaastad 1749 – 62, pärast mida määrati kantsleriks, aastateks 1758 – 62).

Muud

Jelizaveta valitsusajal ei olevat Venemaal täide viidud ühtki hukkamist.

Kõige eelnimetatu vastukaaluks oli ta ise üliusklik.

Oma alpuses olnud keisrinnal 15 000 ballikleiti, millest ühtegi ei kandnud ta kunagi kahte korda; ta ei maganud kunagi kahte ööd ühes ja samas toas kartes paleepöörde käigus kallaetungi; tal oli ka eriline elurežiim – päeval magas ning tegutses ja pidutses öösel; . Keegi ei tohtinud Jelizavetaga sarnaneda.

Autasud

• Püha Katariina orden (1725)

Eelnev Ivan VI

Venemaa keisrinna 1741–1762

Järgnev Peeter III

Välislingid

• ФРЕЙЛИНЫ ИМПЕРАТРИЦЫ ЕЛИЗАВЕТЫ ПЕТРОВНЫ