Anton Denikin: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
EmausBot (arutelu | kaastöö)
Robotid
125 205 muudatust
P r2.6.4) (robot lisas: hu:Anton Ivanovics Gyenyikin
PResümee puudub
7. rida: 7. rida:
Anton Denikin osales [[Vene-Jaapani sõda|Vene-Jaapani sõjas]]
Anton Denikin osales [[Vene-Jaapani sõda|Vene-Jaapani sõjas]]


Aastatel [[1910]]-[[1914]] oli Denikin 17. Arhangelski jalaväepolgu komandör, [[1914]]. aastast [[kindralmajor]].
Aastatel [[1910]]–[[1914]] oli Denikin 17. Arhangelski jalaväepolgu komandör, [[1914]]. aastast [[kindralmajor]].

== Teenistus I MS ajal==
== Teenistus I MS ajal==
I MS alguse ajal teenis Denikin [[Kiievi sõjaväeringkond|Kiievi sõjaväeringkonna]] staabiülemana, sõjakuberneri kindral [[Nikolai Ivanov]]i alluvuses.
I MS alguse ajal teenis Denikin [[Kiievi sõjaväeringkond|Kiievi sõjaväeringkonna]] staabiülemana, sõjakuberneri kindral [[Nikolai Ivanov]]i alluvuses.


[[Esimene Maailmasõda|Esimeses Maailmasõja]] alguses oli Denikin - kindral [[Aleksei Brussilov]]i 8. armee kindralkortermeister, kuid omal soovil lasi Denikin end üle viia 4. Küti (raud) brigaadi komandöriks. 1915. aastal edutati ta kindralleitnandiks.
[[Esimene maailmasõda|Esimeses maailmasõja]] alguses oli Denikin – kindral [[Aleksei Brussilov]]i 8. armee kindralkortermeister, kuid omal soovil lasi Denikin end üle viia 4. Küti (raud) brigaadi komandöriks. 1915. aastal edutati ta kindralleitnandiks.


Venemaa Keisririigi armee [[kindralleitnant]] Denikin juhtis [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajal brigaadi, diviisi, korpust.
Venemaa Keisririigi armee [[kindralleitnant]] Denikin juhtis Esimese maailmasõja ajal brigaadi, diviisi, korpust.


[[1916]]. aastal autasustati teda Briljantidega Georgi relvaga ja määrati 8. armeekorpuse komandöriks.
[[1916]]. aastal autasustati teda Briljantidega Georgi relvaga ja määrati 8. armeekorpuse komandöriks.
24. rida: 25. rida:
[[1918]]. aasta jaanuaris oli Denikin 1, Vabatahtlike diviisi ülem, [[1. Kubani sõjaretk]]e ajal oli Denikin kindral [[Kornilovi Vabatahtlike Armee]] juhataja asetäitja; pärast [[Lavr Kornilov]]i hukkumist ajal [[Jekaterinodar]]i piiramisel, kui mürsk purustas ta peakorteri ning Kornilov sai surmavalt haavata, sai Denikinist valgekaardi nn [[Vabatahtlike Armee]] ülemjuhataja.
[[1918]]. aasta jaanuaris oli Denikin 1, Vabatahtlike diviisi ülem, [[1. Kubani sõjaretk]]e ajal oli Denikin kindral [[Kornilovi Vabatahtlike Armee]] juhataja asetäitja; pärast [[Lavr Kornilov]]i hukkumist ajal [[Jekaterinodar]]i piiramisel, kui mürsk purustas ta peakorteri ning Kornilov sai surmavalt haavata, sai Denikinist valgekaardi nn [[Vabatahtlike Armee]] ülemjuhataja.


Denikin juhatas [[2.Kubani sõjaretk]]e ning juhtis võitlust Punaarmee, 11. armee vastu. [[1918]]. aasta septembris pärast kindral Aleskejevi surma, määrati ta Vabatahtlike Armee Ülamjuhtajaks ja [[1918]]. aasta detsembrist oli Denikin [[Lõuna-Venemaa Relvajõud]]ude ülemjuhataja. Pärast ebaõnnestunud pealetungi Moskvale 1919. aastal ja lüüasaamist Punaarmee käest andis ülemjuhatuse üle [[Peter von Wrangell]]ile ja [[1920]]. aastal emigreerus Denikin [[Inglismaa]]le, kus kolis edasi [[Belgia]]sse ning seejärel [[1926]]. aastal [[Prantsusmaa]]le.
Denikin juhatas [[2.Kubani sõjaretk]]e ning juhtis võitlust Punaarmee, 11. armee vastu. [[1918]]. aasta septembris pärast kindral Aleskejevi surma, määrati ta Vabatahtlike Armee Ülamjuhtajaks ja [[1918]]. aasta detsembrist oli Denikin [[Lõuna-Venemaa Relvajõud]]ude ülemjuhataja. Pärast ebaõnnestunud pealetungi Moskvale 1919. aastal ja lüüasaamist Punaarmee käest andis ülemjuhatuse üle [[Peter von Wrangell]]ile ja [[1920]]. aastal emigreerus Denikin [[Inglismaa]]le, kus kolis edasi [[Belgia]]sse ning seejärel [[1926]]. aastal [[Prantsusmaa]]le.
==Tegevus emigratsioonis==
==Tegevus emigratsioonis==
Välismaal tegeles kirjandustegevusega.
Välismaal tegeles kirjandustegevusega.
32. rida: 33. rida:
*Vene mäsu märkmed (''«Очерки русской смуты»''), 5 kõidet
*Vene mäsu märkmed (''«Очерки русской смуты»''), 5 kõidet
*''«Офицеры»'' (Париж, 1928),
*''«Офицеры»'' (Париж, 1928),
*''«Старая армия»'' (Париж, 1929-1931),
*''«Старая армия»'' (Париж, 1929–1931),
*''«Русский вопрос на Дальнем Востоке»'' (Париж, 1932),
*''«Русский вопрос на Дальнем Востоке»'' (Париж, 1932),
*''«Брест-Литовск»'' (Париж, 1933),
*''«Брест-Литовск»'' (Париж, 1933),
76. rida: 77. rida:
[[tr:Anton Denikin]]
[[tr:Anton Denikin]]
[[uk:Денікін Антон Іванович]]
[[uk:Денікін Антон Іванович]]
[[zh:安东·伊万诺维奇·邓尼金]]
[[zh:安东•伊万诺维奇•邓尼金]]

Redaktsioon: 25. jaanuar 2012, kell 10:28

Anton Denikin.

Anton Ivanovitš Denikin [ant'on iv'aanovitš den'iikin] (Антон Иванович Деникин; 16. detsember 1872 – 8. august 1947) oli Vene sõjaväelane (kindralleitnant), üks valgekaartlaste relvastatud üksuste Vabatahtlike Armee ja Lõuna-Venemaa Relvajõudude juhte Venemaa kodusõjas.

Noorus

Anton Denikin oli pärit piirivalveohvitseri perekonnast, lõpetas Kiievi jalaväejunkrukooli ja 1899. aastal Nikolai Kindralstaabi Akadeemia.

Anton Denikin osales Vene-Jaapani sõjas

Aastatel 1910–1914 oli Denikin 17. Arhangelski jalaväepolgu komandör, 1914. aastast kindralmajor.

Teenistus I MS ajal

I MS alguse ajal teenis Denikin Kiievi sõjaväeringkonna staabiülemana, sõjakuberneri kindral Nikolai Ivanovi alluvuses.

Esimeses maailmasõja alguses oli Denikin – kindral Aleksei Brussilovi 8. armee kindralkortermeister, kuid omal soovil lasi Denikin end üle viia 4. Küti (raud) brigaadi komandöriks. 1915. aastal edutati ta kindralleitnandiks.

Venemaa Keisririigi armee kindralleitnant Denikin juhtis Esimese maailmasõja ajal brigaadi, diviisi, korpust.

1916. aastal autasustati teda Briljantidega Georgi relvaga ja määrati 8. armeekorpuse komandöriks.

Teenistus pärast veebruarirevolutsiooni

1917. aastal määrati ta Kõrgema Ülemjuhataja staabiülema abiks ja hiljem Läänerinde- ja Edelarinde ülemjuhatajaks.

Pärast Kornilovi mässu, vahistati ning paigutati koos Lavr Korniloviga Bõhhovski vanglasse, kust ta 1917. aasta novembris põgenes Novotšerkasskisse.

Venemaa kodusõjas

1918. aasta jaanuaris oli Denikin 1, Vabatahtlike diviisi ülem, 1. Kubani sõjaretke ajal oli Denikin kindral Kornilovi Vabatahtlike Armee juhataja asetäitja; pärast Lavr Kornilovi hukkumist ajal Jekaterinodari piiramisel, kui mürsk purustas ta peakorteri ning Kornilov sai surmavalt haavata, sai Denikinist valgekaardi nn Vabatahtlike Armee ülemjuhataja.

Denikin juhatas 2.Kubani sõjaretke ning juhtis võitlust Punaarmee, 11. armee vastu. 1918. aasta septembris pärast kindral Aleskejevi surma, määrati ta Vabatahtlike Armee Ülamjuhtajaks ja 1918. aasta detsembrist oli Denikin Lõuna-Venemaa Relvajõudude ülemjuhataja. Pärast ebaõnnestunud pealetungi Moskvale 1919. aastal ja lüüasaamist Punaarmee käest andis ülemjuhatuse üle Peter von Wrangellile ja 1920. aastal emigreerus Denikin Inglismaale, kus kolis edasi Belgiasse ning seejärel 1926. aastal Prantsusmaale.

Tegevus emigratsioonis

Välismaal tegeles kirjandustegevusega. Prantsusmaalt emigreerus Denikin 1945. aastal Ameerika Ühendriikidesse, kus Denikin pärast surma maeti algul Jacksoni linna, New Jersey osariigis, USAs, ning tema abikaasa Pariisi. 2005. aastal maeti nende põrmud ümber Moskva Donskoi kloostri kalmistule.

Kirjandustegevus

  • Vene mäsu märkmed («Очерки русской смуты»), 5 kõidet
  • «Офицеры» (Париж, 1928),
  • «Старая армия» (Париж, 1929–1931),
  • «Русский вопрос на Дальнем Востоке» (Париж, 1932),
  • «Брест-Литовск» (Париж, 1933),
  • «Кто спас Советскую впасть от гибели?» (Париж, 1937),
  • «Мировые события и русский вопрос» (Париж, 1939),
  • воспоминания «Путь русского офицера» (Нью-Йорк, 1953)


Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Anton_Denikin&oldid=2877835"