Gert Helbemäe: erinevus redaktsioonide vahel
Luckas-bot (arutelu | kaastöö) P r2.7.1) (robot lisas: de:Gert Helbemäe |
|||
16. rida: | 16. rida: | ||
*"Lumikellukeste sünd" ([[1940]]) |
*"Lumikellukeste sünd" ([[1940]]) |
||
*"[[Vana Toomas]]" (1944) |
*"[[Vana Toomas (romaan)|Vana Toomas]]" (1944) |
||
*"Elamata elu" (romaan, [[1952]]) |
*"Elamata elu" (romaan, [[1952]]) |
||
*"Kägu odraokkaga" (romaan, [[1953]]) |
*"Kägu odraokkaga" (romaan, [[1953]]) |
Redaktsioon: 28. detsember 2011, kell 21:41
Gert Helbemäe (10. november 1913 Tallinn – 15. juuli 1974 London) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik.
Elukäik
Gert Helbemäe (Einborn) sündis 10. novembril 1913 Tallinnas. Ta õppis Tallinna Prantsuse Lütseumis, lõpetas selle 1933. Seejärel asus ta tööle Vaba Maa reporterina, kus kirjutas ka ilukirjanduslikke palasid. Töötas ka ajalehtede Roheline Post ja Uudisleht juures. Uudislehe juures kirjutas palju artikleid Tallinna ajaloost. Ajateenistuses viibides kirjutas kuuldemängu "Lumikellukeste sünd", mille saatis Eesti Ringhäälingule. Kuuldemäng võeti rõõmuga vastu ja paluti lisa.
Helbemäe on kirjutanud u 30 kuuldemängu. Riigi Ringhäälingu kuuldemängude võistlusel 1939.a saab Helbemäe kaks auhinda: "Maria viiul" saab esimese koha ja "Augusta Carolina" kolmanda.Helbemäe hakkab Eesti Ringhäälingu juures vabakutselisena tööle. Raadiotöö kõrvalt kirjutamiseks eriti aega ei jää. 1941. aastal abiellub G. Helbemäe Are Vanaveskiga
Nõukogude okupatsiooni ajal on ta ringhäälingus heliplaatide kontsertide koostaja. Kuuldemänge rohkem ei kirjuta. Saksa okupatsiooni ajal töötas raadio kirjandusosakonnas. Aastal 1944 põgenes perekonnaga Saksamaale, kust siirdus 1947. aastal Inglismaale. Oli alates aastast 1960 ajalehe Eesti Hääl toimetaja.
Looming
Gert Helbemäe romaanide tegevuskoht on enamasti Eesti ja Tallinn, ajaline perspektiiv ulatub keskajast kaasajani. Kirjutusviisis domineerib psühholoogiline realism.
Teosed
- "Lumikellukeste sünd" (1940)
- "Vana Toomas" (1944)
- "Elamata elu" (romaan, 1952)
- "Kägu odraokkaga" (romaan, 1953)
- "Sellest mustast mungast" (1957–1958; 1998)
- "Õekesed" (1955 ja 1994)
- "Ohvrilaev" (1960)
- "Ainult ajutiseks" (1964)
- "Pagejad" (1971)
- "Vaikija" (novellikogu, 1947)
- "Üleliigne inimene" (näidend, 1972)
- "Öö nõiapoes" (2002)