Mõisnik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 17. oktoober 2011, kell 12:39

Mõisnik on inimene, kellele kuulub lääni- või omandiõiguse alusel mõis või kes rendib mõisa – suurt haldusüksust ja põllumajanduslikku tootmisüksust, mille hulka traditsiooniliselt on kuulunud isemajandavad talud. Tavaliselt maksavad talupidajad mõisnikule makse rendi, teopäevade või muude koormiste kujul.

Sõna mõisnik kasutatakse eesti keeles tavaliselt Baltimaade, Venemaa, Poola või Skandinaavia, harvem Saksamaa, Prantsusmaa või Lõuna-Euroopa kontekstis, enamasti ajalooliselt. Ehkki mõisadeks nimetatakse ka riigimõisu ja veinimõisu, ei kutsuta nende haldajaid või omanikke mõisnikeks.

Mõisnike elu kirjeldab oluline osa baltisaksa ja vene kirjandusest (nt Gogol, Turgenev, Tšehhov). Eesti kirjanduses keskendutakse mõisnike igapäevaelule harva, kirjeldades neid pigem talupoegade vaatepunktist. Seetõttu kujutatakse mõisnikke eesti kirjanduses ja ajalookäsituses enamasti negatiivselt.

Mõisnikud Eesti ajaloos

Praeguste Eesti alade majandus tugines mõisadeks organiseeritud põllumajandusele pikka aega, ligikaudu 13.-15. sajandist 20. sajandi alguseni. Seepärast oli mõisnikel kui ühiskonnaklassil või sotsiaalsel grupil suur poliitiline mõjujõud.

Mõisnikud kuulusid tavaliselt alamaadli hulka. Eesti- ja Liivimaal olid mõisnikud enamasti baltisakslased ja kõnelesid saksa keelt; harvem võis nende seas leida venelasi, rootslasi jt.

Tavapäraselt elasid mõisnikud suvel mõisas ja talvel linnas. Seepärast keskendus ajale sügisest kevadeni ka seltskondlik ja poliitiline tegevus, näiteks ballid ja rüütelkondade Maapäevade istungid.

Eesti aladel natsionaliseeriti mõisad pärast Vabadussõda 1919. aastal, jättes mõisnikele vaid mõisasüdamed; konfiskeeritud mõisamaad jagati Vabadussõja veteranidele, kes rajasid sinna asundustalud. Sellega võeti mõisnikelt kui ühiskonnagrupilt ära majanduslik baas. Mõisnike tähtsus sõdadevahelises Eesti Vabariigis oli eelkõige ajalooline ja kultuuriline. Enamik endistest mõisnikest lahkus Eestist Umsiedlungi ajal, müües oma varad suhteliselt odavalt.

Tänapäeval nimetatakse mõisnikeks ka inimesi, kellele kuulub vaid ajalooline mõisasüda ja kes sageli majandavad kunagisse mõisa rajatud ettevõtteid, näiteks hotelle, restorane ja spaasid.

@@ 9. rida: / 9. rida: @@
 Praeguste Eesti alade majandus tugines mõisadeks organiseeritud põllumajandusele pikka aega, ligikaudu 13.-15. sajandist 20. sajandi alguseni. Seepärast oli mõisnikel kui [[ühiskonnaklass]]il või sotsiaalsel grupil suur poliitiline mõjujõud.
-Mõisnikud kuulusid tavaliselt [[alamaadel|alamaadli]] hulka. [[Eestimaa|Eesti]]- ja [[Liivimaa]]l olid mõisnikud enamasti [[Baltisakslased|baltisaksa]] päritolu ja kõnelesid saksa keelt; harvem võis nende seas leida [[Venelased|venelasi]], [[Rootslased|rootslasi]] jt.
+Mõisnikud kuulusid tavaliselt [[alamaadel|alamaadli]] hulka. [[Eestimaa|Eesti]]- ja [[Liivimaa]]l olid mõisnikud enamasti [[baltisakslased]] ja kõnelesid saksa keelt; harvem võis nende seas leida [[Venelased|venelasi]], [[Rootslased|rootslasi]] jt.
 Tavapäraselt elasid mõisnikud suvel mõisas ja talvel linnas. Seepärast keskendus ajale sügisest kevadeni ka seltskondlik ja poliitiline tegevus, näiteks [[ball]]id ja [[rüütelkond]]ade [[Maapäev (rüütelkond)|Maapäev]]ade istungid.
-Eesti aladel natsionaliseeriti mõisad pärast Vabadussõda 1918. aastal, jättes mõisnikele vaid [[mõisasüda]]med; konfiskeeritud mõisamaad jagati [[Vabadussõda|Vabadussõja]] veteranidele, kes rajasid sinna [[asundustalu]]d. Sellega võeti mõisnikelt kui ühiskonnagrupilt ära majanduslik baas. Mõisnike tähtsus sõdadevahelises Eesti Vabariigis oli eelkõige ajalooline ja kultuuriline. Enamik baltisaksa mõisnikest lahkus Eestist [[Umsiedlung]]i ajal, müües oma varad suhteliselt odavalt.
+Eesti aladel natsionaliseeriti mõisad pärast Vabadussõda 1919. aastal, jättes mõisnikele vaid [[mõisasüda]]med; konfiskeeritud mõisamaad jagati [[Vabadussõda|Vabadussõja]] veteranidele, kes rajasid sinna [[asundustalu]]d. Sellega võeti mõisnikelt kui ühiskonnagrupilt ära majanduslik baas. Mõisnike tähtsus sõdadevahelises Eesti Vabariigis oli eelkõige ajalooline ja kultuuriline. Enamik endistest mõisnikest lahkus Eestist [[Umsiedlung]]i ajal, müües oma varad suhteliselt odavalt.
 Tänapäeval nimetatakse mõisnikeks ka inimesi, kellele kuulub vaid ajalooline mõisasüda ja kes sageli majandavad kunagisse mõisa rajatud ettevõtteid, näiteks [[hotell]]e, [[restoran]]e ja [[spaa]]sid.