Aleksandr Ivanov (maalikunstnik)

Aleksandr Andrejevitš Ivanov (vene Александр Андреевич Иванов; 28. juuli (vana kalendri järgi 16. juuli) 1806 Peterburi – 15. juuli (vana kalendri järgi 3. juuli) 1858 Peterburi) oli vene maalikunstnik, kes on tuntud eelkõige mütoloogiliste ja religioossete maalide autorina.

Tema kuulsaim teos on Johannese evangeeliumi esimese peatüki sündmustele tuginev õlimaal "Kristuse ilmumine rahvale" (1837–1857), mida säilitatakse Moskvas Tretjakovi galeriis.

Elulugu

Lapsepõlv ja noorus

Aleksandr Ivanov sündis Peterburis kunstniku ja kunstiteadlase Andrei Ivanovitš Ivanovi perekonnas. Lisaks Aleksandrile kasvas peres kolm õde ja kaks venda, kellest üks suri lapsena.

Juba varases lapsepõlves paistis Aleksandr silma kunstiande poolest. Kui ta asus 1817. aastal 11-aastasena õppima Peterburi keiserlikku kunstiakadeemiasse, olid tema kodutööd nii head, et õpetajad pidasid sageli nende tegelikuks autoriks poisi isa. Kuivõrd akadeemia ja selle juures asuv pansion olid kuulsad lõdva moraali ja õpilastevahelise vägivalla poolest, ei usaldanud professor Ivanov oma poega täielikult akadeemia hoolde: kunstitunde võttis noor Aleksandr küll akadeemias, kuid elas kodus, kus muid õppeaineid andsid talle koduõpetajad.

Ta oli vaikne ja mitte eriti seltsiv poiss, seetõttu tal oma kaasõpilaste seas sõpru ei olnud. Eelpool mainitud põhjustel ei soosinud selliste sõprussuhete tekkimist ka isa Andrei. Isa oli väga religioosne ja tundeline inimene ning ilmselt mõjutasid need omadused ka poja hilisemat elukäiku.

Tema õppetööd akadeemias hinnati kahe hõbemedaliga, 1824. aastal sai ta aga väikese kuldmedali oma esimese suurema maali eest. See oli antiikmütoloogial põhinev, vastavalt etteantud teemale maalitud teos "Priamos Achilleuse juures Hektori surnukeha nõutamas".

1827. aastal pälvis ta suure kuldmedali ja XIV klassi kunstniku nimetuse piibliteemalise maali "Joosep seletab vangihoones vaarao hoovkondlaste unenäod" eest. See staatus andis talle õiguse sõita edaspidi tegelema kunstiga välismaale.

Aleksandr Ivanov lõpetas kunstiakadeemia 1830. aastal. Tema lõputööks sai maal "Bellerophontes suundub jahtima kimääri", mille ta maalis tema õpinguid toetanud ühingu tellimusel.

Esimesed Itaalia-aastad

Kevadel 1830 suundus Aleksandr Ivanov välismaale. Peatunud lühiajaliselt Saksamaal Dresdenis, reisis ta edasi Itaaliasse. 1831. aastal asus ta elama Roomasse vene kunstnike kolooniasse, kus keskendus peamiselt maalimisele. Siiski külastas ta esimestel aastatel ka üht sealse vene kultuurielu keskust, 1829. aastal Roomasse kolinud vürstinna Zinaida Volkonskaja salongi ja suhtles aktiivselt oma kaasõpilastega akadeemia päevilt, elades üsna lõbusat elu. Paljusid pikantseid detaile kirjeldas ta kirjavahetuses kunstnik Grigori Laptšenkoga, kellel lasi hiljem aga oma kirjad põletada.

Rooma perioodist on pärit mitmed joonistused ja maalid, mida säilitatakse tänaseni Rooma muuseumites ja galeriides. Jätkuvalt võlusid teda sel perioodil antiikmütoloogia ja Vana Testamendi lood. Üks Ivanovi esimesi töid Roomas oli Michelangelo "Inimese loomise" kopeerimine. Perioodi suurteoseks kujunes aastatel 1831–1834 maalitud "Apollo, Kypris ja Hyakinthos musitseerimas".

Rooma perioodi teisel-kolmandal aastal muutus Ivanovi elustiil oluliselt. Ta tõmbus enesesse ja muutus üha religioossemaks, hakates tundma ka kunstilises plaanis süvendatud huvi evangeeliumi temaatika vastu. Ühes oma kirjas 1833. aastast teatab ta kavatsusest luua maal Messiase ilmumisest inimestele, mis võttis tema jaoks kokku evangeeliumite sõnumi.

Aleksandr Ivanovi üheks esimeseks Uue Testamendi sündmusi käsitlevaks teoseks on 1834. aastal maalitud "Ülestõusnud Kristuse ilmumine Maarja Magdaleenale". See pilt osutus populaarseks nii Itaalias kui Venemaal ja 1836. aastal omistati talle selle eest Peterburis akadeemiku tiitel.

"Kristuse ilmumine rahvale"

Fail:Alexander Andrejewitsch Iwanow 001.jpg

"Kristuse ilmumine rahvale"

1837. aastal asus Ivanov maalima oma suurteost, milleks ta oli valmistunud neli aastat. See kandis pealkirja "Kristuse ilmumine rahvale" ja selle maalimine võttis aega kakskümmend aastat. Ivanov maalis oma elutöö Roomas ja kasutas peamiselt itaallastest modelle.

Maalimise ajal 1838. aastal tutvus ta samuti sel ajal Itaalias elanud kirjaniku Nikolai Gogoliga, kellest sai kauaks tema ainus vestluskaaslane ja tema usuelu oluline mõjutaja. Gogoli tagasipöördumise järel Venemaale 1847. aastal pidasid nad mitu aastat kirjavahetust ja nende suhtlus katkes alles 1851. aastal. Oma suurteose kõrvalt maalis Ivanov ka kaks Gogoli portreed. Gogolit on kujutatud ka Kristuse ilmumise maalil ühena kaldal värisevatest suplejatest.

"Kristuse ilmumise" maalimine muutis kunstnikku oluliselt. Tõsiusklikust Ivanovist sai maalimise protsessi lõpus veendunud ateist; soov anda edasi evangeeliumi sõnumit asendus kuulsusjanu ja auahnusega. Ivanov unistas kuulsusest, mida maal õukonna silmis talle toob ja millise positsiooni talle tagab. Kirjavahetuses nimetas ta ennast kui "inimkonna valgustajast".

Maal ei olnud Ivanovi eluajal populaarne ja sellele pöörati teenimatult vähe tähelepanu. Selle tõeline kunstiline väärtus avastati alles hilisemate põlvkondade poolt ja tänapäeval on Ivanov tuntud peamiselt just selle ühe maali autorina.

Isiklik elu

Aleksandr Ivanov pühendas kogu oma elu maalimisele ja tema isiklikust elust on teada vähe märkimisväärset. Ta elas ja suri vallalisena.

Akadeemia lõpuaastatel oli tal 21-aastasena lühiajaline suhe oma muusikaõpetaja tütrega ja kuigi ta ise hiljem tunnistas, et ta neiusse armunud ei olnud, plaanis ta temaga abielluda. Isa Andrei oli aga poja plaanidele kindlalt vastu ja nõudis, et too keskenduks maalikunstile. Poeg järgis isa nõuannet ja hülgas oma väljavalitu.

Hilisemal eluperioodil unistas ta abiellumisest mõne võimukandja tütrega. Iseäranis tundis ta huvi krahvinna Maria Apraksina vastu, kellega nad ka lühiajaliselt suhtlesid, kuid Ivanov oma suurteosega "Kristuse ilmumine rahvale" soovitud kuulsust ei saavutanud ja abielu teoks ei saanud.