Erakorraline ja täievoliline suursaadik (teenistusaste)

Erakorraline ja täievoliline suursaadik (inglise keeles ambassador extraordinary and plenipotentiary) on mitmes riigis diplomaatiline teenistusaste.

Diplomaatilise teenistusastmena kasutatakse seda mõistet näiteks Armeenias, Kasahstanis, Ukrainas, Usbekistanis, Valgevenes ja Venemaal, varem ka Nõukogude Liidus.

Kui neis riikides määratakse diplomaat erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks mõnda välisriiki, ei anna see suursaadikule automaatselt samanimelist teenistusastet. Nii näiteks Venemaa president Vladimir Putin määras oma seadlusega 2015. aastal Venemaa Föderatsiooni erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks Eesti Vabariigis Aleksandr Petrovi, kuid alles viis aastat hiljem andis talle erakorralise ja täievolilise suursaadiku teenistusastme.

Nõukogude Liit ja Venemaa Föderatsioon

 Pikemalt artiklis Erakorraline ja täievoliline suursaadik (NSV Liit ja Venemaa).

Erakorralise ja täievolilise suursaadiku teenistusaste Nõukogude Liidus seati sisse 28. mail 1943. See teenistusaste anti 14. juunil 1943 korraga 15 diplomaadile, sealhulgas välisminister Vjatšeslav Molotovile.

Teenekamaid erakorralisi ja täievolilisi suursaadikuid Nõukogude Liidus oli Anatoli Dobrõnin, kauaaegne NSV Liidu suursaadik Ameerika Ühendriikides (1962–1986). Ainsa eestlasena on kõrgeima teenistusastme saanud Vaino Väljas (oli aastatel 1980–1988 suursaadik Ladina-Ameerika maades).

Armeenia

 Pikemalt artiklis Erakorraline ja täievoliline suursaadik (Armeenia).

Erakorralise ja täievolilise suursaadiku teenistusaste Armeenia Vabariigis seati sisse 1992. aastal.

Ukraina

 Pikemalt artiklis Erakorraline ja täievoliline suursaadik (Ukraina).

Erakorralise ja täievolilise suursaadiku teenistusaste Ukrainas seati sisse 1992. aastal president Leonid Kravtšuki ametiajal. Esimesena sai selle teenistusastme veebruaris 1992 välisminister Anatoli Zlenko.

Vaata ka

• Erakorraline ja täievoliline suursaadik