Diplomaatiline teenistusaste

Allikas: Vikipeedia

Diplomaatiline teenistusaste on diplomaadile lähtuvalt tema teenistusstaažist antud nimetus.

Erinevate riikide välisteenistustes on kasutusel erinevad teenistusastmed, kuid näitlik loetelu (suurimast teenistusstaažist väikseimani) on järgmine:

  • Suursaadik (ambassadeur)
  • Saadik (envoye)
  • Nõunik (conseiller)
  • Esimene sekretär (premier secretaire)
  • Teine sekretär (deuxieme secretaire)
  • Kolmas sekretär (troisieme secretaire)
  • Atašee (attaché)

Eesti välisteenistuse teenistusastmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti välisteenistuses ei kasutata saadiku teenistusastet ning suursaadik on välissuhtlemisalaste teenete eest antav nimetus (auaste), mille omistamine ei sõltu teenistusstaažist (välisteenistuse seaduse §§ 13-22).

1936. aasta välisteenistuse seaduses olid teenistusastmed keerukamalt üles ehitatud:

  1. Välisministeeriumi keskasutise teenistusastmed olid:
    1. Välisministri abi (ministre-adjoint);
    2. osakonna direktor (Directeur de départment);
      • osakonna direktori õigustega oli ka protokolliülem (chef du protocole)
    3. abidirektor ja büroojuhataja (directeur-adjoint de départment et chef de bureau);
    4. I sekretär (premier secrétaire de légation);
    5. II sekretär (deuxième secrétaire de légation);
    6. atašee (attaché).
  2. diplomaatilisel alal olid teenistusastmed:
    1. saadik (envoyé extraordinaire et ministre plénipotentiaire);
    2. nõunik (conseiller de légation);
    3. I sekretär (premier secrétaire de légation);
    4. II sekretär (deuxième secrétaire de légation);
    5. atašee (attaché).
  3. konsulaaralal olid teenistusastmed:
    1. peakonsul (consul général);
    2. konsul (consul);
    3. asekonsul (vice-consul).

Lisaks oli välisriikidesse, kus polnud ette nähtud saadiku kohta, võimalik määrata alaline esindaja (chargé d'affaires).