Elu allikad

Allikas: Vikipeedia
Elu allikad
Autor Mihkel Mutt
Illustraator Ando Keskküla
Päritolumaa Eesti NSV
Keel eesti
Žanr(id) lühiromaan
Kirjastaja Eesti Raamat
Avaldamisaeg 1988
Lehekülgi 125 lk
Mõõtmed ja kaal 130 × 200 mm
ISBN 5450002084
Eelnev raamat "Vana Fabiani nutulaul" (jutukogu, 1988)
Järgnev raamat "Kolm korda Aasias" (reisikirjad, 1990)

"Elu allikad" on Mihkel Muti 1988. aastal ilmunud irooniline lühiromaan[1], mis kirjeldab elu Tartu Ülikoolis Nõukogude aja lõpul.

Teos avaldati esmalt järjejutuna ajakirjas Vikerkaar, seejärel 1988. aastal raamatus "Kerge meel" [2] ning kordustrükk 2002. aastal [3]. Juba ajakirjas ilmumise järel sai "Elu allikad" ülimalt populaarseks.

Romaani peategelased on maalt pärit naiivsevõitu üliõpilased Tuuli Botik ja Arved Mahtra ning nende paheline kursuseõde, dekadentliku linnaelu kehastus Polizia Braun.[4] Maalt pärinevat elujõudu sümboliseerib Mahtrale kodust kaasa antud seasink, mis teose lõpus hallitama läheb.

Retseptsioon[muuda | muuda lähteteksti]

""Elu allikad", mille asetaksin kõhklemata (ja lühimahule vaatamata) eesti kirjanduse tippteoste hulka, on parajalt tempereeritud, väga kujundlikult orkestreeritud, piisavalt tempokas ja algusest peale läbi selgete karakterite kaasaimev," kirjeldab teost kriitik Paavo Matsin. "Kolmest peategelasest esindab naabobsust selgesti Polizia Braun ja vastandlikku pööbellikku-barakilikku suhtumist (asi on kaunis tabamatu, ma ei ole kindel, kas need on siin kõige paremad sõnad, võib-olla peaks kirjutama "nõukogulikku-leplikku" või "talupoeglikkusingilikku", midagi sellist, keeruline öelda) Arved Mahtra ja Tuuli Botik. Nende kolme kaudu on Mutt tabanud väga hästi mingit kaunis raskesti sõnastatavat Tartus kohati hõljuvat ülikooli vaimu, selle eufoorsust ja paratamatut kaduvust."[5]

"Keegi ei taha eriti uskuda, et minule on selle raamatu tolleaegne menu täiesti mõistetamatu," on Mutt ise nentinud. "Ma ei usu, et teised minu tegelased oleksid tänapäeva noorte inimeste seas nii tuntud kui Polizia Braun või Tuuli Botik. Need nimed on tuntud, kuigi isegi ei teata, mis nad on või kes nad on. Mina muidugi irvitan. See on hirmus, kui paroodiat hakatakse võtma kui meistriteost."[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Paavo Matsin "Naabob Mutt". Sirp, 28. jaanuar 2011
  2. Paavo Matsin "Naabob Mutt". Sirp, 28. jaanuar 2011
  3. "Paroodiast meistriteos". Äripäev, 2. august 2002
  4. "Paroodiast meistriteos". Äripäev, 2. august 2002
  5. Paavo Matsin "Naabob Mutt". Sirp, 28. jaanuar 2011
  6. "Paroodiast meistriteos". Äripäev, 2. august 2002

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]