Elmar Saa
Elmar Saa (sündinud 26. jaanuaril 1938 Kundas) on eesti tehnikateadlane.[1]
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Elmar Saa on raudteelase poeg.[1]
Lõpetas 1957 Tallinna Polütehnikumi metallide lõiketöötlemise erialal, 1963 Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) õhtuse teaduskonna insener-mehaanikuna. Oli 1957–58 TPI metallide tehnoloogia kateedri laborant, 1958–59 vanemlaborant, 1959–61 õppetöökoja juhataja, 1961–71 eksperimentaaltöökoja juhataja, 1971–87 teadusliku uurimise sektori konstrueerimis-eksperimentaalosakonna juhataja ja projekti peakonstruktor, 1987–93 teadusosakonna konstrueerimisbüroo juhataja, 1993–97 TTÜ mehaanikainstituudi insener (lahkus töölt tervislikel põhjustel), 1973–75 ka TPI masinaehitustööstuse automatiseerimise kateedri ja 1975–77 peenmehaanika kateedri õppejõud.[1]
Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]
Uurimisvaldkonnad: triboloogia, materjalide erosioon. Osales aastast 1963 A. Seppo luufiksaatorite ning nende kasutamiseks vajalike abiinstrumentide ning rakiste loomisel. Kvaliteetsete luufiksaatorite loojatele anti 1983 NSV Liidu Ministrite Nõukogu preemia (kollektiivis). 1970. aastail võttis osa meetodi loomisest materjalide erosiooni suhtes katsetamiseks tsentrifugaalkiirendi (ЦУК-3М) abil. 1976 töötati katsetulemuste alusel välja NSVL riiklik standard. 1977 anti meetodi loojaile (I. Kleis, H. Lepikson, Elmar Saa jt) riiklik preemia. Meetod müüdi ka Saksa DV ja Tšehhoslovakkia teadusasutustele.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986. Tallinn, 1986, 255, 435, 482–483, 501
- TTÜ arhiiv.
- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.