Elizabeth Bowes-Lyon

Allikas: Vikipeedia
Kuninganna Elizabeth Kanadas, 1939.

Leedi Elizabeth Bowes-Lyon (Elizabeth Angela Marguerite) (4. august 190030. märts 2002), hilisem kuninganna Elizabeth, oli kuningas George VI kuninganna-abikaasa 19361952. Enne troonile tõusmist, aastatel 19231936, oli ta tuntud kui Yorki hertsoginna; pärast abikaasa surma sai temast kuninganna Elizabeth, kuninganna ema.

Elizabeth oli India viimane keisrinna ja Iirimaa viimane kuninganna. Ta oli tuntud rahva moraali tõstmise poolest Teise maailmasõja ajal; Adolf Hitler kirjeldas teda kui "Euroopa kõige ohtlikumat naist". Elu lõpu-aastatel oli ta pidevalt kuningliku perekonna populaarsemaid liikmeid, sellal kui teised liikmed kannatasid rahva kriitika all.

Sünd ja lapsepõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elizabeth Bowes-Lyon oli Claude George Bowes-Lyoni (lord Strathmore) ja Cecilia Nina Cavendish-Bentincki neljas tütar ning üheksas laps kümnest. Väidetavalt sündis ta oma vanemate Londoni-kodus, kuigi tema sünni täpsemad asjaolud jäävad saladuseks. Tüdruku sünd registreeriti Hitchinis, Hertfordshire's ligemale kuus nädalat pärast sündi. Ebatavaline registreerimine on andnud alust kuulujuttudele nagu oleks Elizabeth olnud tegelikult lord Strathmore'i ja uelslannast teenijatüdruku sohitütar. Selle kinnituseks on asjaolu, et Elizabeth ei meenuta vähimalgi määral oma vanemaid ega ka vendi-õdesid.

Elizabeth veetis suurema osa oma lapsepõlvest Glamisi lossis Šotimaal, mis oli lordi pärandijärgne valdus. Kui puhkes Esimene maailmasõda, oli tüdruk 14-aastane. Tema vanem vend Fergus sai lahingutegevuses Prantsusmaal surma 1915. aastal. Teine vend Michael jäi 1917. aasta mais kadunuks, kuid tegelikult viibis too sõja lõpuni vangilaagris. Glamisi lossist sai taastuskeskus haavatud sõduritele ning ka Elizabeth aitas nende eest hoolitseda.

Abielu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui prints Albert, kuningas George V teine poeg 1921 Elizabethi kätt palus, ütles neiu ära "kartuses kunagi, mitte kunagi enam olla vaba oma mõtetes ning käituda, kuidas ma ise soovin." Kui prints teatas, et ei ole nõus abielluma mitte kellegi teisega, külastas Elizabethi kuninganna Mary, et kohtuda tüdrukuga, kes oli vallutanud tema poja südame. Seejärel organiseeris ta printsi rivaali, Moray krahvi saatmise välismaale.

Albert ja Elizabeth abiellusid 26. aprillil 1923 Westminster Abbey's. Pärast abielu sai Elizabethist Tema Kuninglik Kõrgus Yorki hertsoginna. Paaril oli kaks last:

George VI kuninganna-abikaasa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Edward VIII trooniletõus ja loobumine; George VI trooniletõus[muuda | redigeeri lähteteksti]

20. jaanuaril 1936 suri Alberti isa, kuningas George V ning troon läks edasi Alberti vanemale vennale, prints Edwardile. George ja Mary polnud aga varjanud oma soovi, et troon läheks tegelikult edasi Albertile ning tema tütrele Elizabethile.

Justkui täites oma vanemate soovid, põhjustas Edward põhiseadusliku kriisi soovides abielluda lahutatud ameeriklanna Wallis Simpsoniga. Kuigi Edward oleks seaduslikult ka nii saanud teha, soovitasid ministrid tal troonist loobuda, kuna rahvas ei oleks Wallist kuningannana aktsepteerinud. Seega, Edward loobus troonist Alberti kasuks, kel polnud mingit tegelikku soovi kuningaks saada ning keda polnud selleks rolliks ka välja õpetatud.

Sellele vaatamata krooniti Albert 12. mail 1937 George VI nime all Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriigi kuningaks ning India keisriks (kuni 1947); Elizabethist sai kuninganna ja keisrinna. Naise kroon põhines kuninganna Mary omal ning krooni kaunistavate kalliskivide hulka kuulub ka Koh-i-Noor'i teemant.

On öeldud, et Albert nuttis, kuuldes, et temast peab saama kuningas ning et Elizabeth ei andnud Edwardile ega Wallisele nende tegude eest kunagi andeks. Kui George andis oma vennale ja vennanaisele Windsori krahvi ja krahvinna tiitlit, oli Elizabeth see, kes soovitas Wallise kuningliku kõrguse tiitlist ilma jätta.

1939. aasta Kanada ringreis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kanada kuningas ja kuninganna

1939. aasta juunis sõitsid Elizabeth ja George ringreisile Kanadasse, olles esimesed Briti valitsevad pead, kes seda riiki ning hiljem ka Ameerika Ühendriike külastasid. Ringreis oli väga laiaulatuslik ning kordaläinud, kuningapaari võeti vaimustusega vastu nii kanadalaste kui ka ameeriklaste poolt. Hilisematel aastatel on Elizabeth öelnud: "Kanada lõi meid," ning ta on seal käinud mitmeid kordi ametlikult kui ka mitteametlikult.

Teine maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teise maailmasõja ajal sai kuningapaarist rahvusliku vastupanu sümbol. Kuningapaaril soovitati lahkuda; kui nad keeldusid, taheti saata printsesse. Elizabeth sai tuntuks oma ütlusega: "Lapsed ei saaks minna ilma minuta, mina ei lähe ilma kuningata ja kuningas ei lahku kunagi." Ta külastas sõja ajal pidevalt alasid, mis olid pommitamise all kannatanud ning tõstis oma külaskäikudega rahva moraali ja eneseusku.

Turvakaalutlustel töötasid abikaasad päeval Buckinghami palees, ööbisid aga Windsori lossis koos printsesside Elizabethi ja Margaretiga. Kuningannat õpetati ka kiirrünnaku korral revolvrit käsitlema.

Adolf Hitler on öelnud, et sõja ajal oli Elizabeth "Euroopa kõige ohtlikum naine" ning et "kui [Winston] Churchill on mees, keda ma Euroopas enim kardan, siis tema [Elizabeth] on naine, keda ma enim kardan". Kuid enne sõda olid kuningas ja kuninganna olnud lepituspoliitika poolt, mille pakkus välja Neville Chamberlain, selle asemel et uskuda Churchilli. Kuninglik paar tahtis iga hinna eest vältida sõda, kuna Esimene maailmasõda oli veel värskelt meeles; kui aga Chamberlain tagasi astus, määras kuningas ametisse Churchilli ning aegamööda hakkas abielupaar ka teda austama.

Kuninganna-ema[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uus roll lesepõlves[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varsti pärast George VI surma kõrivähki 6. veebruaril 1952, hakati Elizabethi nimetama Tema Majesteet kuninganna Elizabeth, kuninganna-ema'. Selline stiil on kasutuses, kuna tiitel kuninganna Elizabeth oleks olnud liialt sarnane tema tütrele, kes on kuninganna Elizabeth II. Ei saadud kasutada ka tavapärast leskkuninganna nimetust, kuna Elizabethi ämm, kuninganna Mary oli veel elus ja kasutas ise seda tiitlit. '

Et olla pidevalt tegevuses, võttis kuninganna-ema käsile Šotimaal Caithnessi rannikul asuva Mey lossi renoveerimise, millest sai hiljem tema lemmikkodu. Samuti oli ta huvitatud hobuste võiduajamisest. Winston Churchill muutus aga murelikuks Elizabethi vaimse tervise üle, kui sai teada, et too oli lasknud korraldad seansi, et rääkida oma surnud abikaasaga ning Churchill veenis kuninganna-ema pensionile jääma. Seega loobus Elizabeth oma avalikest kohustustest.

Enne Diana Spenceri ja prints Charles'i laulatust ning pärast Diana surma oli kuninganna-ema ülekaalukalt kuningliku perekonna populaarseim liige. Ta oli võluv ja sarmikas, riietus alati ekstsentriliselt ning oskas võita rahva poolehoiu ja südamed.

Välise pehmuse taga oli aga intelligentne ja raudse tahtega naine, mida näitas ka tema toetus George VI-ndale, Windsori hertsogi ja hertsoginna ambitsioonide kärpimisel. Nagu paljud teisedki tema põlvkonna inimesed, oli kuninganna-emal hoiak "mitte kunagi kurta, mitte kunagi seletada", mis tõi talle kaasa ka palju muret ja raskusi.

Kuninganna-ema armastas kunsti ning tema isiklikku kollektsiooni kuulusid muuhulgas Claude Monet, Augustus Johni ja Peter Carl Fabergé tööd. Pärast naise surma viidi need üle kuninglikku kunstikollektsiooni.

Saja-aasta juubel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuninganna-ema sajandat sünnipäeva tähistati mitmeti, sealhulgas ka paraadiga, mis näitas tema elu kõrghetki. Vaatamata kõrgele vanusele tahtis Elizabeth seista terve tund aega, mil paraad möödus ning ajas minema kõik abistajad, kes olid valmis teda vajaduse korral istuma aitama. Viimane üritus, millel kuninganna-ema viibis, oli tema tütre printsess Margareti matus 2002. aastal.

Kuninganna-ema elas kauem kui tema noorem tütar ning kaks nõbu - Gerald Lascelles ja Gloucesteri prints William. Ta oli ka üks kahest George V ning kuninganna Mary 2000. aastal elavast miniast, teine oli Gloucesteri hertsoginna Alice. Kenti hertsoginna suri 1968, Windsori hertsoginna suri 1986. aastal.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuninganna-ema suri Windsoris 30. märtsil 2002, tütar Elizabeth voodi kõrval. Ta oli 101-aastane ning oli sellel hetkel kõige kauem elanud kuninglikust soost isik Suurbritannia ajaloos (selle rekordi purustas tema mehe vennanaine printsess Alice 24. juulil 2003, kes ise suri 102-aastaselt 29. oktoobril 2004).

Ta oli oma aias kasvatanud kameeliaid ning kui tema kirstu viidi Windsorist Westminster Hall'i, oli kirst kaetud nendesamade kameeliatega. Kolme päeva jooksul, mil kirst Westminsteris oli, külastas seda rohkem kui 200 000 inimest.

Kuninganna-ema Elizabeth maeti 9. aprillil 2002 St George'i kabelisse abikaasa ja tütre kõrvale. Tema 23 miili pikkust matuseteekonda Westminsterist Windsorisse ääristas enam kui miljon inimest.