Eha Lättemäe

Allikas: Vikipeedia

Eha Lättemäe (2. september 1922 Mõnnaste[1]14. november 2012[2]) oli eesti luuletaja.

Lättemäe lõpetas 1948 TRÜ ajaloolasena.[2]

Esimesed luuletused avaldas ta 1955. aastal Viljandi kohalikus lehes, tema debüütkogu trükiti 1968. aastal. Kaks Lättemäe raamatut ilmus ka Karjalas.[2] 1971. aastal sai temast kutseline kirjanik[3], 1974. aastal võeti ta vastu Eesti Kirjanike Liitu.[2]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Eha Lättemäe kirjutas peamiselt nukratoonilist loodus- ja isikuluulet eesti (palju Tarvastu murrakus) ja soome keeles.

Luulekogud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Oma sammude varjust" (1968)
  • "Uskoon aurinkoon" (1969, Petroskoi)
  • "Pääsuke päevalind" (1971)
  • "Nõnda ma lähen" (1973)
  • "Metsamarju. Mõtsamarju" (1974)
  • "Poimin marjoja sinisestä metsästä" (1975, Petroskoi)
  • "Kahel häälel" (1981) (koos isa Andres Lättemäega)
  • "Elulugu" (1981)
  • "Iltakävelyllä/Õhtune jalutuskäik" (2003)

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Lauri Sommer "Eha Lättemäe at the edge of several cultures" Estonian Literary Magazine, autumn 2008 (vaadatud 18. novembril 2012)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 "Suri luuletaja Eha Lättemäe" ERR, 17.11.2012 (vaadatud 18. novembril 2012)
  3. [1]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]