Eesti õigekeelsussõnaraamat

Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018

Eesti õigekeelsussõnaraamat (ÕS) on Eesti Keele Instituudi koostatav sõnaraamat, mis on Eesti Vabariigi valitsuse määrusega kirjakeele normi alus.

Ametlikus suhtluses ja muus keelekasutuses on oluline järgida keelenorme. Igapäevasuhtluses on ÕS ja teisedki normiallikad mõeldud inimestele, kes soovivad järgida hea keelekasutuse tava.

Eesti õigekeelsussõnaraamatud

Igal rahval on oma kirjakeele ühtlustamiseks ja arendamiseks olemas sõnaraamatud, mille üldilme erineb tublisti. Eestlaste põhisõnaraamatuteks on olnud pikemat aega õigekeelsussõnaraamatud.

Eestis on ilmunud järgmised õigekeelsussõnaraamatud:

1. "Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat" (EKÕS), 1918
2. "Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat" (EÕS), I 1925, II 1930, III 1937
3. "Väike õigekeelsussõnaraamat", autor Elmar Muuk (VÕS), 1. tr 1933 – 10. tr 1946
4. "Eesti koolisõnaraamat", autor Elmar Muuk (EKS), 1938
5. "Suur õigekeelsus-sõnaraamat" (SÕS), 1. v 1948, 2. v 1951 (jäi pooleli)
6. "Väike õigekeelsuse sõnaraamat" (VÕS), 1953
7. "Õigekeelsuse sõnaraamat" (ÕS), 1960
8. "Õigekeelsussõnaraamat" (ÕS), 1976 (4 trükki)
9. "Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999", (3 trükki)
10. "Õpilase ÕS 2004"
11. "Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006"
12. "Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013"
13. "Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018"

Õigekeelsussõnaraamatu ajalugu

Jaan Jõgever

"Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat" (1918)

Esimene sõnaraamat, "Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat" (EKÕS), ilmus 1918. aastal. Ortograafia- ehk õigekirjutussõnastikus oli umbes 20 000 märksõna, millest 10% olid võõrsõnad.

Kui Eesti Kirjanduse Selts (EKS) 1907. aastal loodi, sai kirjakeele normide kujundamine selle seltsi ülesandeks. 1910. aasta aprillis tegi Jaan Jõgever seltsile ettepaneku hakata koostama "kirjaviisi õpetust ja sõnastikku". 1910. aasta lõpus toimunud kolmel koosolekul lepiti kokku sõnastiku vormis, kuid Jaan Tammemäe koostatud käsikirja sõnasõnaliseks läbiarutamiseks kulus kuus aastat (1911–1917). Selle aja jooksul peeti kokku 167 kolmetunnist istungit. Käsikiri ilmus 1918. aastal.

Raamatut saatis suur menu: trükk müüdi esimeste kuudega läbi ning see võeti ametlikuks keelejuhiks riigi- ja omavalitsusasutustes. Sõnaraamat oli kirjakeele ühtlustaja ja eesti õigekeelsussõnaraamatute teerajaja.

Sõnaraamatust jäeti välja liitsõnad, eerima-verbide kõrvale ilmusid ima-otsetuletised (tapetseerima ja tapeetima, protesteerima ja protestima, süstematiseerima ja süsteemima). Alles jäi us-liide (ateismus, batsillus, fanaatikus, sarkasmus), rohkem oli viimase silbi rõhku ja pikki liiteid (barbaar, seminaar, sanitäär, prokuröör, bakteer, diploom). Eelistati tähti š ja ž tähekombinatsioonidele sh ja zh: šabloon, šahh, tšekk, želatiin, želee. Veel kasutati tähte w, mida 1925. aasta sõnaraamatus enam polnud.

Johannes Voldemar Veski

"Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat" (1925–1937)

"Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat" (EÕS) oli EKÕSi II täiendatud ja parandatud trükk. EKÕSi menu oli nii suur, et 1919. aasta algul sai Johannes Voldemar Veski ülesande valmis seada uus trükk. Raamatu põhimõtted arutas läbi selleks moodustatud komisjon aastatel 1919–1920 ja 1922. Otsusest kuni III köite ilmumiseni kulus 18 aastat.

EÕS sisaldas umbes 130 000 märksõna, ohtralt oskussõnavara ning seletatud oli ka vähem tuntud sõnu. Rohkelt oli se-liitumist, mille asemel kasutatakse tänapäeval s-liitumist. Õigekirjutusjuhised EÕSist ei leidnud, sest peale kolme köite oli kavas veel neljaski, mis pidi muu hulgas sisaldama ortograafiareegleid. 1937–1940 tehti ettevalmistusi lisaköiteks, kuid töö jäi Nõukogude sõjalise okupatsiooni ja Elmar Muugi hukkumise tõttu 1941. aastal tegemata.

"Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat" oli kirjakeele ühtlustaja, stabiliseerija ja arendaja, esimene õigekeelsussõnaraamat.

"Väike õigekeelsus-sõnaraamat" (1933–1946)

EÕSi koostamise venimise ja käepärase õigekeelsussõnaraamatu puudumine andis 1932. aastal tõuke koostada "Väike õigekeelsus-sõnaraamat" (VÕS). "Väike õigekeelsus-sõnaraamat" oli väike praktiline tarbeväljaanne, millest ilmus kümme trükki (kaht Stockholmi trükki arvestades 12).

Uusväljaande toimetajad Arnold Kask ja Elmar Elisto olid sunnitud lisama ligi 250 nõukogude sõna, mõned uut võimu häirivad sõnad välja jätma ning tähendusseletusi uue korraga kohandama. Tegutseti selle nimel, et jõutaks ühise, üldtunnustatud ja kindlapiirilise kirjakeeleni. VÕS oli tähestikulise järjestusega sõnaraamat, mille märksõnade arv ei ületanud 40 000. Raamat sisaldas lühikesi sõnaseletusi ja õigekirjutusjuhiseid.

VÕSi peeti oma suure populaarsuse tõttu eesti kirjakeele tegelikuks ühtlustajaks.

"Suur õigekeelsus-sõnaraamat" (1948)

Teise maailmasõja lõppedes hakati ühistööna tegema suurt terviklikku õigekeelsussõnaraamatut. Esialgse plaani järgi pidi see tulema mahukam kui EÕS ning ilmuma vihikute kaupa. Käsikirja koostajateks olid Arnold Kask ja Erich Raiet, viimistlejaks Johannes Voldemar Veski. Tegu oli esimese ÕSiga, mida hakati koostama Keele ja Kirjanduse Instituudis.

Töötati välja uus muuttüübistik 115 tüüpsõnaga. Koostamisel toodi esile otstarbekust, järjekindlust ja rahvakeelsust, aga suuremaid muudatusi ei toimunud.

"Suure õigekeelsussõnaraamatu" (SÕS) tegemine jäi 1951. aastal pooleli sõna kobrasrott juures. Põhjuseid oli mitmeid: Arnold Kask ja Johannes Voldemar Veski olid koormatud ülikoolitööga, poliitiline olukord oli ebasoodne, oli vähe materjali sõnavara muutumise, eriti oskussõnavara kohta. Sõnaraamatu ilmumine oleks edasi lükkunud ja esimesed vihikud kiiresti vananenud.

Arnold Kask

"Väike õigekeelsuse sõnaraamat" (1953)

"Väikese õigekeelsuse sõnaraamatu", Keele ja Kirjanduse Instituudi ühistöö koostamist alustati 1951. aastal. Eesmärgiks oli vältida järgmise õigekeelsussõnaraamatu ilmumisega kaasnevat pikka ooteaega. Tööd juhendas Arnold Kask. Sõnaraamatut üritati teha tõepärasemaks ja rahvakeelele vastavamaks, rõhutati kirjakeele ühtsust.

1953. aasta "Väike õigekeelsuse sõnaraamat" (VÕS) sisaldas ligikaudu 36 000 märksõna. Raamatust jäeti kõrvale hulk vajalikke keelendeid, sest need polnud sõjajärgses napis kirjasõnas levinud. Vähendati kiirendatud korras rööpvorme, eriti keeleuuenduslikke vorme.

1953. aasta VÕSis ei leidunud kohanimesid, sest tollal ei oldud kokkulepitud võõrnimede kirjutamises.

"Õigekeelsuse sõnaraamat" (1960)

"Õigekeelsuse sõnaraamat" (ÕS) ilmus 1960. aastal. Raamatus oli umbes 100 000 märksõna, sh rohkesti oskussõnu. Sõnavalik oli eelmise sõnaraamatuga, VÕSiga võrreldes palju mitmekülgsem.

Sõnaraamat sisaldas endiselt III väldet ja palatalisatsiooni. Muuttüübistikus muudatusi ei tehtud ning sõnu seletati põhjalikumalt ja täpsemalt. Kohanimesid võis leida eraldi sõnastikuosa järel. Õigekirjutusreeglite osa täiustati, uudsena lisati raamatusse tähtsamate ladinakirjaliste keelte nimede hääldamise juhised. Sõnaraamatus olid ka vene, kreeka ja hiina nimede ümberkirjutustabelid. Laialt levinud sõnaraamat oli õigekeelsuse tähtis alus 15 aastat.

"Õigekeelsussõnaraamat" (1976)

"Õigekeelsussõnaraamat" (ÕS) ilmus 1976. aastal, aluseks 1960. aasta "Õigekeelsuse sõnaraamat".

1960. aasta ÕSi järel alustati uustrüki koostamist. 10 aastaga olid keelelised muutused olnud nii suured, et algselt plaanitud "Õigekeelsuse sõnaraamatu" teisest trükist sai hoopis uus, iseseisev sõnaraamat.

ÕSi koostajad Rein Kull ja Tiiu Erelt avaldasid sõnaraamatu koostamise ajal (1969–1970) neli suurt artiklit nii üld- kui ka üksikprobleemide kohta, et anda ÕSi normingutele võimalikult lai kandepind ning saada keeleuurijatelt lahendusettepanekuid. Artiklitele ei järgnenud mingeid reageeringuid, küll aga lahvatas kriitika otsekohe pärast ÕSi ilmumist 1977. aasta algul ning kestis kaks aastat. Kriitika hõlmas sõnastiku lisaosa (õigekeelsusjuhiseid) ja morfoloogiat.

Sõnaraamatut anti välja neli trükki kogutiraažiga 100 000, mis arvatakse olevat Eesti väikese rahvaarvu puhul suurim võimalik ÕSide arv.

Sõnaraamatus oli umbes 115 000 märksõna. Üldlaad on peaaegu sama mis 1960. aasta ÕSil. Muudatusi tehti märksõnade seletuste esituses, eelkõige sulgude ja võrdusmärgi kasutamises. Lisati viimase 15 aasta jooksul tarvitusele tulnud sõnu. Välja jäeti vananenud terminid ja vähem olulised liitsõnad, haruldasemad võõrsõnad, samuti pärisnimed ja suurtähtlühendid. Õigekirjutusjuhistest muudeti suure ja väikse algustähe tarvitamise osa.

Sõnaraamat kajastas eesti keele sõnavara muutmist ja arenemist, mõningaid muutusi keelekorraldus- ja normimispõhimõtetes.

ÕS 1976 oli õigekeelsuse juhtteos 23 aastat, kuni asemele tuli uut tüüpi keelekorraldussõnaraamat.

"Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999"

Järgmine õigekeelsussõnaraamat (ÕS) ilmus 1999. aastal ja jätkas ÕSide traditsiooni. See oli universaalne sõnaraamat, sisaldades ortograafiat, morfoloogiat, ortoeepiat, sõnamoodustust ja semantikat.

Erinevalt eelmistest ÕSidest näitab ÕS 1999 ka seda, kuidas sõnu lausetes kasutada. Sõnastikus on rohkesti näiteid sõnade hariliku ümbruse, väljendite, rektsiooni jm kohta. Needsamad näited aitavad sõnatähendusest paremini aru saada. Sõnaartikleid on umbes 50 000, mis omakorda sisaldavad rohkesti liitsõnu ja tuletisi, mis on märksõnadena esile toomata. Kokku on sõnu ligi 130 000.

Morfoloogia esitus on 1999. aasta ÕSis uus, selle autor on Henn Saari. Tüüpe on 69 ning iga tüübi esimene tüüpsõna on põhiline, mille põhjal saab kõiki selle tüübi sõnu õigesti käänata või pöörata. Ligi kolmandikus tüüpides on antud täpsustatud alltüüpsõna(d).

Raamatus on kõrvuti seatud eri allkeeli. Keelekasutaja peab tundma ja teadma, mis allkeeles või stiilis ta räägib-kirjutab: kas argikeeles või neutraalkirjakeeles.

Sõnaraamatu lõpus ei ole enam varasemates ÕSides seisnud õigekirjutusjuhiste osa.

1999. aasta ÕSis on esimesed ilmingud keelekorralduse uuenemisest, mis sai alguse 1960. aasta II poolel. Üle 20 aasta tagasi ilmunud "Õigekeelsussõnaraamatuga" võrreldes oli tehtud suur samm käskivalt normimiselt suunava ja soovitava normimise suunas.

Sõnaraamatu kirjutamisel kasutati kõike, mida eesti keele uurimisel oli tol ajal pakkuda ja mida raamatu tegijad jõudsid läbi töötada. Aluseks võeti ÕS 1976 ja "Eesti kirjakeele seletussõnaraamat".

"Õpilase ÕS" (2004)

20. sajandil oli koolidele mõeldud sõnaraamatuid ainult üks – Elmar Muugi "Väike koolisõnaraamat", mis valmis 1938. aastal, kuid pärast mahuka 1999. aasta ÕSi ilmumist tekkis vajadus väiksema koolisõnaraamatu järele. Õpilase ÕS (ÕÕS) ei sarnanenud vormi poolest ühegi varasema ÕSiga, esitamiseks valiti kergeim kuju: iga märksõna algab uuest reast. Sellise vormiga sõnaraamatut said õpilased kasutada juba algkoolis. Õpilase ÕS andis lihtsas vormis edasi normikirjakeele kõige olulisema info, mis tuli omandada igal keeleõppuril.

ÕÕS esitab eesti kirjakeele tuumsõnavara, mille kohta käivad üheselt mõistetavad kirjutus-, hääldus-, käänamis-, pööramis-, sõnamoodustus- ja tähendusnormid. Raamatust puudub tüüpsõnastik. Käändsõnade puhul on antud ainsuse nimetav, omastav ja osastav kääne, omadussõnadel ka võrded. Kaane sisekülgedel on vormimoodustustabelid.

"Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006"

"Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006" on "Eesti keele sõnaraamatu ÕS 1999" uuendatud väljaanne, jätkates 1918. aastal alustatud eesti õigekeelsussõnaraamatute traditsiooni.

Lisati ligi 1400 uut märksõna, sõnaartiklitesse üle 3500 liitsõna ja tuletise, täiendati sõnaseletusi (sh lisati uudistähendusi), täpsustati märgendeid, lihtsustati keerukamate sõnaartiklite ülesehitust. Välja jäeti vananenud sõnu ja slängisõnu (ARH – arhailine ja SL – släng).

Raamatu kõrval valmis esmakordselt sõnaraamatu elektrooniline versioon.

Eesti keele sõnaraamat ÕS 2013

"Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013"

"Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013" on "Eesti õigekeelsussõnaraamatu ÕS 2006" uustrükk, jätkates eesti õigekeelsussõnaraamatute ligi saja-aastast traditsiooni. Tänapäeva keele sõnaraamatuna esitab ÕS 2013 21. sajandi alguse keelt. Suunava ja soovitava sõnaraamatuna kirjeldab keelekasutust, annab hinnanguid, mis on hea ja mis halb keel. Normatiivse sõnaraamatuna esitab ÕS 2013 kirjakeele norme, on kirjakeele normi alus. Raamatu kõrval valmis sõnaraamatu veebiversioon.

Kirjakeele sõnaraamatuna hõlmab ÕS 2013 kirjakeele sõnavara, vähemal määral nii koha- kui ka sotsiaalmurrete sõnavara.

Lisati 2000 uut sõna märksõnadena või sõnaartiklite sees liitsõnade ja tuletistena ning jäeti välja aegunud keelendid. Täiendati sõnaseletusi, sh lisati nii oma- kui ka võõrsõnade uudistähendusi ja täpsustati märgendeid. Korrastati ja värskendati näitestikku, et see kirjeldaks paremini märksõnade tähendust ja lausesse sobitumist. Välja vahetati muuttüübistik, et kõigis Eesti Keele Instituudi sõnastikes oleks see ühesugune. Muuttüübistiku looja oli Ülle Viks.

Maire Raadik, üks ÕS 2018 koostajatest

"Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018"

2018. aastal tuli välja uus õigekeelsussõnaraamat, millega tähistati 100 aasta möödumist esimese ÕSi ilmumisest.

Sõnaraamat on ÕS 2013 uuendatud trükk, kuhu on lisatud märksõnade ja sõnaartiklitena 2600 uut sõna. 2018. aasta ÕSis on täiendatud sõnaseletusi ja täpsustatud märgendeid, värskendatud näitestikku ja ajakohastatud soovitusi. ÕS 2018 on sõnaraamat, mis hõlmab kirjakeele sõnavara, keelt, mida praegu räägitakse ja kirjutatakse, ning 21. sajandi alguse keelt. Sarnaselt 2013. aasta ÕSiga on uuendatud trükk suunav ja soovitav sõnaraamat, mis kirjeldab keelendeid ning annab hinnanguid, mis on hea ja mis halb keel.

Koos ÕSiga ilmus ka veebipõhine õigekeelsuskäsiraamat, mis ühendab omavahel sõnaraamatu, õigekirjareeglid ja keelesoovitused.

ÕS veebis

ÕS on alates 2013. aastast kõigile soovijatele kättesaadav veebiaadressil https://www.eki.ee/dict/qs. Sisult oli ÕS veebis algul paberväljaandega identne, kuid pakkus rohkem otsinguvõimalusi. Alates 2018. aastast on veebiväljaannet jooksvalt mõnevõrra täiendatud.

Sõnaraamatu veebiversioonis on paberversiooniga võrreldes tehtud mõned vormilised muudatused:

1. kohanimed ja lühendid on liidetud sõnastikuga, st neid saab kätte ühe ja sama otsinguga;
2. liitsõnade osade vahele on pandud plussmärk (pabersõnaraamatus on kaar) ning liitsõnade korduvad osad on välja kirjutatud;
3. parema keele soovitused on tähistatud taustavärviga: soovitatavad keelendid on rohelise, ebasoovitatavad keelendid punase ning ebasoovitatavad tähendused halli taustaga. Otsingu tulemused kuvatakse kollase taustaga: tumekollane on otsitav tekst küsitud kujul, helekollane on ligikaudne tekst või artikli osa, millesse küsitud tekst kuulub. Soovituste taustavärv võib katta otsingutulemuste taustavärvi.

Järgmine ÕS on plaanitud ilmuma 2025. aastal. Veel ei ole teada ÕS 2025 avaldamisviis. See sõltub muuhulgas võimalikust üleminekust e-eksamitele. Veebis avaldamise korral ei ole välistatud ka avaldamistsükli lühendamine, st järgmise ÕSi ilmumine varem kui 2025.

ÕSi koostamise põhimõtetest

1976. ja 1999. aasta ÕSi vahele jäänud 23 aasta jooksul kogunes hulk normingumuudatusi. Viimased kolm ÕSi on ilmunud seitsmeaastaste vahedega, mille jooksul jõuab nii sõnavaras kui ka normingutes toimuda piisavalt muutusi, et neid uues trükis kajastada.

Osa sõnu saab ÕSis omaette märksõnaartikli, osa illustreerib märksõna eri tähendusi või liitmis- ja tuletusvõimalusi. Sõnastikku võetakse sõnu, mis tähistavad uusi tähtsaid mõisteid, nt 2013. aasta ÕSis sõnad abikõlblik, asendustegevus, idufirma, kiirlaen, mugavustsoon, nutitelefon, tahvelarvuti.

Enamik uusi sõnu on liitsõnad, kuid on ka võõr- ja tsitaatsõnu. Uuemate inglise tsitaatlaenude hulk ÕSis on väike, sest kui uued laenud tulevad peale, kaovad osa vanu eest ära. Mõnel juhul vahetab tsitaatsõna välja võõrsõna ehk mugand (snacks on snäks või eestipäraselt näksid; puzzle on pusle või eestipäraselt killumäng).

ÕSi koostajad puutuvad sõnaraamatu kasutajatega kokku keelenõuandetööd tehes. Keelenõuküsijad kannavad oma küsimustega kokku materjali, mida nad sooviksid ÕSis näha, ning jagavad oma tähelepanekuid selle kohta, mis võiks olla teisiti või paremini.

Abiks ÕSi kasutamisel

Abiks ÕSi kasutamisel

Märksõnad on ÕSis esitatud tähestikulises järjestuses. Märksõna kohta on esitatud järgmist infot:

• märksõna poolpaksus kirjas;
• hääldus nurksulgudes;
• grammatilised andmed noolsulgudes: muuttüübi number ja õigeks käänamiseks või pööramiseks tarvilikke vorme, omadus- ja määrsõnadel ka võrdevorme;
• sünonüümvaste või sõna tähenduse seletus või tähendusvihje kursiivkirjas;
• näiteväljendid sõna grammatika või tähenduse iseloomustamiseks;
• liitsõnad, kus märksõna on kas järel- või esiosa;
• tuletised, mis on märksõnaga tuletusseoses.

Neid osi ei ole igas sõnaartiklis. Märksõnade iseloomustamisel on püütud esitada eelkõige seda, mida keeletarvitaja võiks sõnaraamatust otsida.