Jaan Jõgever

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Jaan Jõgever

Jaan Jõgever (15. juuni/27. juuni 1860 Hindu, Jaani kihelkond6. november 1924) oli eesti kirjanik, keeleteadlane, tõlkija ja kultuuriloolane, tsaariaegse Tartu Ülikooli viimane eesti keele lektor 1909–1918.

Jaan Jõgever sündis Saaremaal, Jaani kihelkonnas, Maasi vallas, Hindu külas, Kuusiku talu rentniku pojana. Pärast Põriku kihelkonnakooli lõpetamist õppis ta aastatel 18731877 Riias vaimulikus koolis ja 18771882 Riia Vaimulikus Seminaris, kuid soovimata preestriks saada, lahkus lõpetamata. Saanud Tallinna Aleksandri gümnaasiumis eksternina lõputunnistuse, astus ta aastal 1883 Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, kust ta aga siirdus ajaloo-keeleteaduskonda slavistikat õppima, lõpetas aastal 1887 ülikooli kandidaadikraadiga, esitades käsikirjalise venekeelse väitekirja, milles võrdles slaavi loomaeepost soome omaga.

Ta töötas aastatel 18841889 Hugo Treffneri Gümnaasiumis vene keele õpetajana ja 19031920 eesti keele õpetajana. Aastatel 18891892 töötas ta Tallinna ja Rakvere ringkonna rahvakoolide inspektorina, 18921903 Tartus tsensorina. Aastatel 19091918 töötas ta Tartu Ülikoolis eesti keele lektorina, sügisest 1919 oli ta Tartu Ülikoolis eesti keele professori kohusetäitja, sügisest 1924 korraline professor.

Jõgever oli aastatel 18851892 Eesti Kirjameeste Seltsi juhatuse liige ja toimetas seltsi aastaraamatuid, 18861890 oli ta ajakirja Oma Maa tegevtoimetaja. Ta oli üks innukamaid Eesti Kirjanduse Seltsi asutajaid, oli aastatel 19071924 seltsi juhatuse liige ja 19221924 seltsi juhatuse esimees. Ta rajas aastal 1906 ajakirja Eesti Kirjandus, mida andis alguses omal kulul välja ja suurelt jaolt ka kirjutas ise; aastal 1915 loovutas ta toimetajakoha Johannes Voldemar Veskile.

Jõgever suri Tartus ja ta on maetud Raadi kalmistule.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]