Eesti astronoomia
Eesti astronoomia käsitleb Eesti alal tehtud ja tehtavat astronoomiaga seotut.
Kuni 18. sajandi alguseni tegeldi Eestis astronoomiaga enamjaolt praktilistel ja õppe-eesmärkidel. Eesti ala esimesed astronoomiaprofessorid olid Peter Schomer ja Johan Eriksson.[1]
18. sajandil rajati Eestis esimesed observatooriumid. Aastatel 1808–1811 ehitati Tartu Tähetorn.[1]
Eesti astronoomiakoolkonna rajas 20. sajandi algul Ernst Öpik.[1] Sinna kuulunud ja kuuluvate astronoomide seas on Jaan Einasto, Aksel Kipper, Enn Saar, Arved Sapar jt. Samas kuulub Eesti astronoomiaajalukku ka teisi tuntud nimesid, nagu näiteks Friedrich Georg Wilhelm von Struve, Johann Heinrich von Mädler ja Bernhard Schmidt.
Tänapäeval on suur osa Eesti astronoomiast seotud Tartu Observatooriumiga, mis on Tartu Ülikooli Tähetorni (1808) ja Tartu Ülikooli Meteoroloogia Observatooriumi (1865) järeltulija ning töö jätkaja. Tartu Observatooriumis Tõraveres asub ka 1974. aastal valminud 1,5-meetrine peegelteleskoop, mis on suurim[2] omasugune Balti- ja Põhjamaades.
Eestis tegutseb Eesti Astronoomia Selts.
Aastatel 1817–1990 ilmunud Tartu Tähetorni Publikatsioonid (hiljem "Tartu astrofüüsika observatooriumi publikatsioonid") oli kaua aega vanim pidevalt ilmunud astronoomiaväljaanne maailmas.[2]
Tänapäeval pööratakse astronoomia kõrval üha enam rõhku ka kosmosetehnoloogiate arendamisele. Selle üheks näiteks on Eesti tudengisatelliidi programm.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Eesti entsüklopeedia. 11. köide: Eesti ÜLD. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002, lk 490–491.
- ↑ 2,0 2,1 Erik Tago (25.03.2007). "Eesti täheteaduse olulisi saavutusi". Vaadatud 11.07.2019.