Eesti Kaitsealade Liit

Allikas: Vikipeedia

MTÜ Eesti Kaitsealade Liit (lühend EKAL) oli aastatel 1991–2005 tegutsenud mittetulundusühing, mille sekretariaat asus Viitnal ja hiljem Palmses.

Eesmärgid[muuda | muuda lähteteksti]

EKALi eesmärgid olid järgmised:

  • kaitsealade, sõltumata alluvusest, ühistegevuse korraldamine;
  • kaitsealade vahelise infovahetuse ja suhtlemise korraldamine;
  • looduskaitseteabe tutvustamine ja levitamine;
  • kaitsealade töötajate täienduskoolituse korraldamine.

Liikmed[muuda | muuda lähteteksti]

EKALi liikmed olid 1990. aastail kõik Keskkonnaministeeriumi valitsemisala kaitsealade administratsioonid (ka Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala ja Pandivere veekaitseala) ning Rebala muinsuskaitseala.

Tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige olulisemaks kujunes EKALi roll kaitsealade administratsioonide omavahelise suhtluse ja teabevahetuse korraldamisel, looduskaitseõiguse kitsaskohtade esiletõstmisel ning Eesti kaitsealade ja Soome Metsaameti (Metsähallitus) vaheliste looduskaitseprojektide koordineerimisel (Eesti ja Soome Keskkonnaministeeriumi looduskaitsekoostöö raames). Organisatsiooni vahendusel koordineeriti Eestis ka EUROPARCi (Euroopa Loodus- ja Rahvusparkide Föderatsioon) ja Euroopa Liidu PHARE kaitsealade töötajate koolitusprogrammi EUROPARC Expertise Exchange.

EKAL algatas elektroonilise ajakirja Loodusaeg väljaandmise, mida jätkab 2005. aasta lõpust MTÜ Loodusaeg, ning organisatsiooni aktiivsel kaasabil valmistati ette Kaitsealade valitsemise korraldamise projekti aastatel 2003–2004 (projektijuht Andres Onemar), mille tulemusi on osaliselt arvesse võetud Riikliku Looduskaitsekeskuse asutamisel Keskkonnaministeeriumi haldusalas 2005. aasta lõpul.[1]

Juhtimine[muuda | muuda lähteteksti]

EKALi kõrgeim juhtorgan oli üldkogu, kuhu kuulusid kõikide liikmete esindajad (tavaliselt direktorid või juhatajd) ning kes valis 5-liikmelise juhatuse koos juhatuse esimehega. Juhatus omakorda kinnitas ametisse sekretäri (tegevjuhi). EKALi on juhtinud kaks juhatuse esimeest: aastail 1991–2001 Lahemaa Rahvuspargi Administratsiooni direktor Arne Kaasik (s. 1947) ja aastail 2001–2002 Lääne-Eesti Saarestiku Biosfääri Kaitseala Hiiumaa Keskuse ja Hiiumaa Kaitsealade Administratsiooni direktor Ruuben Post.

EKALi juhatuse liige on olnud ka Soomaa Rahvuspargi Administratsiooni direktor Tõnu Kütt (s. 1958), Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala Läänemaa Keskuse direktor Andres Kalamees (s. 1966), Haanja looduspargi Administratsiooni direktor Mati Kivistik (s. 1963), Hiiumaa laidude maastikukaitseala direktor ja Hiiumaa Kaitsealade Administratsiooni asedirektor Andres Miller (s. 1968), Karula Rahvuspargi Administratsiooni direktor Pille Tomson (s. 1960) ja Viidumäe Looduskaitseala Administratsiooni asedirektor Tõnu Talvi (s. 1962).

EKALi sekretär (tegevjuht) oli kogu tegevusperioodil (aastail 1991–2005) Teet Koitjärv.

Liikmesus[muuda | muuda lähteteksti]

EKAL oli Rahvusvahelise Looduskaitseliidu IUCN liige ning EKALiga oli tihedalt seotud ka Balti Rahvusparkide Assotsiatsioon (1991–1998).

Tegevuse lõpetamine[muuda | muuda lähteteksti]

EKAL lõpetas tegevuse 2005. aasta lõpus. 1. jaanuaril 2006 alustas tegevust Riiklik Looduskaitsekeskus, mis koondas Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olnud kaitsealade administratsioonid ühe riigiasutuse alla.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Kaitsealade valitsemise korraldamise projekt. 2003-2004". EKALi dokumentide hoidja. Originaali arhiivikoopia seisuga 11.03.2016. Vaadatud 16.01.2008.