Eduard Rudolf Kobert
Eduard Rudolf Kobert (3. jaanuar 1854 Bitterfeld – 27. detsember 1918 Rostock) oli saksa meditsiiniajaloolane ja farmakoloog, oli ka Tartu Ülikooli professor.
Kobert lõpetas 1877 Halle ülikooli. Tema lõputöö käsitles tärpentini mõju. Seejärel töötas ta Halles haiglas ja polikliinikus, hiljem Straßburgi ülikoolis füsioloogi Friedrich Goltzi ja farmakoloogi Oswald Schmiedebergi assistendina.
Ta oli 1886–1896 Tartu Ülikooli arstiteaduskonna farmakoloogia, dieetika ja meditsiini ajaloo professoriks. Sellest ajast pärinevad tema tööd saponiinide, riitsinuse ja rohelise kärbseseene kohta. Ta pidi ülikoolist lahkuma Tsaari-Venemaa venestamispoliitika tõttu ja läks Saksamaale tagasi.
Tema õpilane Tartus oli Peter Hermann Stillmark, kes tema juhendamisel tehtud doktoritöös avastas lektiinid.
Kobert sai Görbersdorfis (tänapäeval Poolas asuv Sokolowsko) asuva tuberkuloosihaigete sanatooriumi direktoriks. See oli maailma esimene tänapäevane tuberkuloosihaigete ravila, mille 1854 oli asutanud Hermann Brehmer (1826–1889).
1899 määrati ta Rostocki ülikooli farmakoloogia, füsioloogilise keemia ja meditsiini ajaloo professoriks. Sellel kohal töötas ta kuni oma surmani.
Koberti teadustöö käsitleb põhiliselt saponiine ja mitmesuguseid taimseid ja loomseid mürke, sealhulgas tungalterasid ja skopolamiini. Ta kirjutas ka mitu raamatut, millest kõige populaarsem oli "Historischen Studien aus dem Pharmakologischen Institut der Universität Dorpat" ("Ajaloolised uurimused Tartu Ülikooli farmakoloogiainstituudis", 5 köidet 1889–96).