Riitsinus

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Riitsinus (perekond); ettevõtte kohta vaata artiklit Riitsinus (ettevõte)

Riitsinus
Ricinus comm leaves.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Anthophyta
Klass: Kaheidulehelised Eudicotyledonae
Selts: Malpiigialaadsed Malpighiales
Sugukond: Piimalillelised Euphorbiaceae
Perekond: Riitsinus Ricinus
Liik: Riitsinus
Ladinakeelne nimetus
Ricinus communis
L.

Riitsinus (Ricinus communis) on piimalilleliste sugukonda riitsinuse perekonda kuuluv taim. [1] Troopikas ja lähistroopikas on riitsinus kuni 10 m kõrgune puu, põhjapoolkeral kuni 4 m kõrgune rohttaim. [2] Riitsinuse sorte on 17. [3]

Botaaniline iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Riitsinus on varieeruva välisehitusega taim. Põhja- ja Kesk-Euroopas on riitsinus üheaastane rohttaim, Vahemere piirkonnas kahe- kuni kolmeaastane põõsas, troopikas mitmeaastane puu. [4] Riitsinuse lehed on sõrmjagused, kuni 60 cm pikkused, punakat tooni, vahel sinakasrohelised. Taim on tuultolmleja, isas- ja emasõied asuvad samal taimel. Õied on rohelist värvi. Emasõied asuvad üleval, isasõied all. Nii emas- kui ka isasõitel puuduvad kroonlehed. Riitsinuse viljaks on kupar, mis sisaldab kolme seemet. Kupar on punast või rohelist värvi ja kaetud ogadega. Seemned võivad olenevalt taimesordist olla erineva suuruse ja värvusega. Seemned on ovaalsed, 8–18 mm pikkused ja 4–12 mm laiused. Seemnekest on väga sile, õhuke ja õrn. Seemned võivad olla hallid, pruunid, mustad või kirjud. [2] [3]

Ricinus communis
Riitsinuse viljad
Riitsinuse seemned

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Riitsinus pärineb Aafrikast ja Indiast, taim on levinud kogu troopikas. Seda kasvatatakse peamiselt Hiinas, Indias, Brasiilias jm. Riitsinust kasvatatakse ilutaimena ka Eestis, kuigi Eesti oludes seemned igal aastal ei valmi. [1]

Droog[muuda | muuda lähteteksti]

Droogina kasutatakse riitsinuse seemneid (Ricini semen), millest tehakse õli. Seemned kogutakse enne küpsemist, eemaldatakse seemnekest, õli eraldatakse seemnetest külm- või kuumpressimisel. Saadud õli nimetatakse riitsinuseõliks ehk kastoorõliks (lad. k. Ricini oleum, ingl. k. castor oil). Riitsinuseõli on viskoosne värvitu või kollakas vedelik, hangunult valkjas savitaoline mass. Riitsinuseõli on vähese lõhnaga ja nõrgalt happelise maitsega. [1] [3] 90% maailma riitsinuseõlist on valmistatud Brasiilias ja Indias.

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Riitsinuse seemned sisaldavad 40–60% ulatuses rasvõli. Rasvõli koostises on kõige rohkem ritsinoolhappe triglütseriidi, mida on 85–90%. Lisaks rasvõlile on seemnetes alkaloidid ja letsitiinid, viimaste hulgas ka mürgine ritsiin, mida sisaldub 2–3%. Ritsiini peetakse kõige toksilisemaks aineks maailmas. Riitsinuseõli ritsiini ei sisalda, sest ritsiin jääb õli valmistamisel pressimisjääki ja laguneb kuumpressimisel, kuna tegemist on ebapüsiva ühendiga.[1]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Meditsiiniline kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Riitsinuseõli on meditsiinilistel eesmärkidel kasutatud rohkem kui 4000 aastat. Riitsinuseõli võib kasutada sees- ja välispidiselt. Seespidiselt tarvitatuna toimib riitsinuseõli lahtistina. 3–5 tundi pärast riitsinuseõli manustamist intensiivistub sooletegevus. Õli on väga efektiivne, seetõttu kasutatakse seda sageli seedetrakti puhastamiseks mürgistuste korral. Riitsinuseõli soodustab ka sünnitustegevust. Välispidiselt kasutatakse seda nahahaiguste puhul. Riitsinuseõli soodustab haavade ja põletuste paranemist. Seda kasutatakse ka kosmeetilistel eesmärkidel. Indias määritakse riitsinuseõli pärast sünnitust rindadele, et soodustada piima eritumist. Hiinas kasutatakse purustatud riitsinuse seemneid näonärvi halvatuse ravis. [1] [5]

Teised kasutusalad[muuda | muuda lähteteksti]

Riitsinuseõli on lennukitööstuses kasutatud mootoriõli komponendina. Mittekuivavat riitsinuseõli on võimalik dehüdratsiooni teel muuta kuivavaks riitsineenõliks. Riitsineenõli kasutatakse õlilakkide ja värvide valmistamisel, nailonkiu sünteesil, kangaste viimistlemisel, vaikude pehmendamisel, naha immutamisel, seepide, juuksepesemisvahendite jm valmistamisel. Kui lisada riitsineenõli plastmasside koostisesse, suurendab see nende plastilisust. [1]

Ohud[muuda | muuda lähteteksti]

Riitsinuse seemned on äärmiselt mürgised. Tugevat mürgistust võivad põhjustada juba 3–4 seemet, 8 seemet on surmav kogus. Mürgistusnähud võivad ilmneda pärast ühe seemne söömist. Surmava mürgistuse puhuks vastumürki pole. Mürgistuse tunnuseks on äge kõhulahtisus. Kergema mürgistuse korral on esmaabiks aktiivsüsi või glaubrisool. [2] Riitsinuseõli ei tohi seespidiselt tarvitada rasedad, alla 12-aastased lapsed ja kroonilise kõhukinnisuse või iileuse (jämesoole sulgus) all kannatajad. Kõhukinnisuse ravil ei tohi õli tarvitada rohkem kui üks kord paari nädala jooksul. [5] [6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Ain Raal. Farmakognoosia, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010, lk 99–100.
  2. 2,0 2,1 2,2 Ain Raal. Maailma ravimtaimede entsüklopeedia, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2010, lk 788–789.
  3. 3,0 3,1 3,2 William Charles Evans. Trease and Evans’ Pharmacognosy, WB Saunders Company Ltd, Great Britain 1998, lk 186–187, 495.
  4. Sarah Bunney. The Illustrated Encyclopedia of Herbs, Chancellor Press, Pennsylvania 1993, lk 246.
  5. 5,0 5,1 Andrew Chevallier. Encyclopedia of Herbal Medicine, A Dorling Kindersley Book, London 2000, lk 262.
  6. Anne Iburg. Taimravi leksikon, Maalehe Raamat, 2004, lk 198.