Edgar Vaikmäe

Allikas: Vikipeedia

Edgar Vaikmäe (varem Edgar Vendelik; 26. veebruar 1919 Patjala17. detsember 1999 Jõgeva) oli eesti vaimulik.

Tema koolitee algas Kassinurme külakoolis, sellele järgnes Kaarepere algkool, mille ta lõpetas aastal 1933; Kaareperes õppides kuulus ta noorkotkana Kaarepere noorkotkaste rühma "Kotkas". Seejärel õppis ta Hugo Treffneri Gümnaasiumis, mille lõpetas aastal 1938[1]. Aastal 1938 asus ta Tartu Ülikooli usuteaduskonda, aastal 1940 pidi ta õpingud katkestama, üleminek arstiteaduskonda ebaõnnestus. Olulisemate usuteaduslike ainete eksamid said siiski sooritatud, kuna aastast 1943 töötas ülikooli juures ajutiselt Usuteaduse Instituut.

1941. aasta üldmobilisatsioonist vabastati ta seoses nõrga nägemisega. Temast sai Palamuse maksuinspektor ja ka vallasekretär. Aastatel 19421943 töötas ta Kaarepere valla abisekretärina. 1. veebruaril 1944 kuulutati välja üldmobilisatsioon, sellest ta enam vabastust ei saanud. 1941. aastast 1944. aasta üldmobilisatsioonini ning pärast sõda 1946. aastani tegutses ta Palamuse Püha Bartholomeuse koguduse õpetaja Aldur Partsi abilisena. Aastal 1946, pärast Laiuse Püha Jüri koguduse õpetaja Elmar Salumaa arreteerimist aitas ta ka seal surnuid matta ja ümbruskonna lapsi ristida. Laiuse koguduse juhatus pöördus konsistooriumi poole sooviga, et Vaikmäest saaks Laiuse koguduse õpetaja. Tolleaegne piiskopi asetäitja August Pähn kutsuski ta Tallinna Toompea Kaarli koguduse juurde enesele abiks. 9. mail 1948 ordineeriti ta (koos Paul Saarega) August Pähna poolt õpetajaks.

Mihhailovi komitee kojukutsumislehekese viimases numbris lastakse kellelgi E. Vaikmäel vaba maailma eestlaste poole pöörduda. E. Vaikmäe tituleerib end Võru evangeeliumi luteri usu kiriku õpetajaks. Tal on talaar seljas, rist rinnal ja seisab altari ees, käed ristis. Sellist vaimulikku ei olnud varemalt Eestis. Seda nime ei seisa ei õpetajate ega köstrite nimistus 1943. aastast. Ta ise ütleb, et on hakanud Võru koguduse õpetajaks 1948. Siis veel ei töötanud Tallinnas kirikuõpetajate kursused, kus paari kuuga vaimulikke valmis vorbitakse.[2]

Ta oli aastatel 19481978 Võru Katariina koguduse õpetaja. Lisaks hooldas ta aastatel 19481954 (kuna õpetaja Karl Puusemp pidi end poliitilistel põhjustel varjama) ja 19641967 Pindi kogudust. Aastatel 19781985 oli ta Tallinna Toompea Kaarli koguduse (2. pihtkonna) õpetaja. Aastal 1985 oli ta kuu aega Vastseliina Katariina koguduse õpetaja, ent sealt vabastati ta tervislikel põhjustel. Kuid aastatel 19861996 teenis ta Loksa Püha Neitsi Maarja kogudust, kuni jäi emerituuri suhkurtõvest tingitud nägemise puudulikkuse tõttu[3].

1999. aasta novembri lõpus avastati tal maksavähk ning ta suri 17. detsembril 1999 Jõgeval. 27. detsembril 1999 saadeti ta ära Palamuse kirikust Palamuse kalmistule, matusetalituse viis läbi piiskop Einar Soone.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://www.htg.tartu.ee/?sub=lennud&aasta=1938
  2. Kiivit Kremli käsutäitjana. Vaba Eesti Sõna, 21. juuni 1956, nr. 25, lk. 2.
  3. Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944. III, lk. 344

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]