Deutsche Oper Berlin

Deutsche Oper Berlin

Deutsche Oper Berlin (Berliini Saksa Ooper) on ooperiteater Berliinis Charlottenburgi linnaosas aadressil Bismarckstraße 34-37. See on oma 1859 istekohaga Berliini suurim ooperiteater ja kogu Saksamaal suuruselt teine Müncheni Bayerische Staatsoperi järel. Moodustab koos Staatsoper Unter den Lindeni, Komische Oper Berlin Staatsballeti ja Bühnenservice Berliniga Berliini Ooperi Fondi (Stiftung Oper in Berlin).

Tegemist on tüüpilise saksa kultuuriruumi repertuaariteatriga, mille hooaeg kestab augusti lõpust juuli keskpaigani, mille jooksul antakse ligi 200 etendust. Repertuaaris on 35–37 ooperit, millest igal hooajal on 6–7 uuslavastust.

Ajalugu

Berliinist läänes, tollal veel iseseisvas Preisimaa rikkamas linnas Charlottenburgis avati 7. novembril 1912 Heinrich Seelingi projekti järgi ehitatud uus ooperiteater (2300 kohta) Ludwig van Beethoveni ooperiga "Fidelio", mida juhatas Ignatz Waghalter. Teatrimaja sai nimeks Deutsches Opernhaus. Kui Charlottenburg sai 1920. aastal Suur-Berliini seadusega Reichi pealinna osaks, sai ooperimaja nimeks Municipal Opera. Berliini munitsipaalvalitsus võttis 1925. aastal teatri oma juhtimise alla ja muutis nime Städtische Operiks.

Teater saavutas 20. sajandi esimesel kolmandikul dirigentide Georg Hartmanni (ametis 1914–1923), Leo Blechi (1923–1925), Bruno Walteri (1925–1929) ja Fritz Stiedry (1929–1933) juhtimisel kõrge kunstilise taseme ja soliidse maine Euroopa ooperiteatrite hulgas.

Natsionaalsotsialismi perioodi alates riigistati teater 1934. aastal ja allutati Joseph Goebbelsi juhitud rahvavalgustus- ja propagandaministeeriumile. Goebbels isiklikult jälgis, et repertuaaris oleks valdavalt saksa ooperid. Modernsete ooperite esitamine polnud lubatud. Esialgne nimi Deutsches Opernhaus võeti taas kasutusele. Samal ajal juhtis teist Berliini mainekat ooperiteatrit Staatsoper Unter den Linden Hermann Göring. Mõlemad juhtivad natsid panid teatrid omavahel karmilt konkureerima. Goebbelsi juhitava teatri hoone rekonstrueeriti Paul Baumgarteni projekti järgi 1935. aastal. Istekohtade arv vähenes (2098 kohta), sest auditooriumisse rajati spetsiaalne füüreriloož (Führerloge) Hitleri tarvis. Juurde ehitati ka uus administratiivtiib. Järsult suurendati balletietenduste osa repertuaaris. Hitleri režiimi ajal kujunes just see teatrimaja Bayreuthi kõrval Richard Wagneri ooperite esitamise keskuseks, mida füürer sageli oma kaaskonnaga külastas. 1936. aastal etendati seal olümpiamängude avamise puhul Wagneri "Der Ring des Nibelungen".

Pärast sõda

Teatrihoone hävis 23. novembril 1943 liitlasvägede pommirünnakute tagajärjel. Trupp andis 1944. aasta sügiseni etendusi Admiralspalasti ruumides. Alates 4. septembrist 1945 tegutses trupp Städtische Operi nime all Theater des Westensi ruumides, kus avaetenduseks oli taas Beethoveni "Fidelio". 24. septembril 1961 avati tollases Lääne-Berliinis arhitekt Fritz Bornemanni projekti järgi nelja aasta jooksul ehitatud ajastukohase näotu kasthoonena uus ooperimaja (1865 kohta) Mozarti ooperiga "Don Giovanni". Sellest peale hakkas trupp tegutsema Deutsche Operi nime all ning kujunes kiiresti üheks Saksamaa juhtivaks ooperitrupiks, mis sai tuntuks oma eksperimenteeriva repertuaaripoliitika poolest. Seda eriti alates 1981. aastast, kui teatrit asus juhtima maailmanimega lavastaja Götz Friedrich. Pärast kahe Saksamaa ühendamist alates 1990/91 hooajast on jäänud mõneti Staatsoper Unter den Lindeni varju.

Ain Anger on Berliini Saksa Ooperis esitanud Modest Mussorgski ooperis "Boriss Godunov" Borissi rolli.

Juhtumised

20. aprillil 2001 sai Deutsche Operis otse etenduse ajal dirigendipuldis südamerabanduse itaalia dirigent Giuseppe Sinopoli, kui juhatas Verdi "Aida" etendust. Etendus oli pühendatud kauaaegse teatri peadirektori Götz Friedrichi mälestusele. Ta viidi ooperiteatrist Berliini südamekeskusesse, kuid teda elustada ei õnnestunud. Etendust lõpuni ei mängitud. Kaks päeva hiljem juhatas "Aida" etendust Marcello Viotti, millega mälestati sagedast teatri külalisdirigenti Sinopolit.

Septembris 2006 loobus teater ootamatult novembrisse kavandatud Mozari ooperi "Idomeneo" taasesitamisest. Kardeti, et mitmed stseenid Jeesuse, Budda ja Mohammediga võivad ärritada moslemeid ja ooperimaja julgeolek võib sattuda ohtu. Oli ähvardatud protestiaktsioonidega. Teatrit tabas ränk avalikkuse kriitikalaine, et poliitika ja kunst tuleb hoida lahus. Kritiseerijateks olid teiste hulgas Saksamaa kantsler Angela Merkel ja ka Saksamaa Türgi kogukonna liidrid. Kuid Saksamaa Islaminõukogu kiitis otsuse heaks. "Idomeneo" esitamine lükati edasi detsembrisse ning kritiseeritud stseen eemaldati.

2017. aasta 24. detsembri hommikul ujutas ootamatult käivitunud tulekustutuse vesipihustussüsteem täielikult üle pealava. Kannatada sai lavatehnika, valgustussüsteem ning side- ja andmetehnika. Tuli ära jätta 25., 26. ja 27. detsembri planeeritud ooperi- ja balletietendused. Alates 28. detsembrist 2017 kulgesid etendused taas graafiku alusel, kuid osa lavastusi esitati tehniliste piirangute tõttu kohandatud viisil. Lavatehnika oli taas täielikult kasutatav alates 2018/2019. aasta hooaja algusest.

Muusikajuhid

• Ignatz Waghalter (1912–1923)
• Bruno Walter (1925–1929)
• Kurt Adler (1932–1933)
• Artur Rother (1935–1943, 1953–1958)
• Karl Dammer (1937–1943)
• Ferenc Fricsay (1949–1952)
• Richard Kraus (1954–1961)
• Heinrich Hollreiser (1961–1964)
• Lorin Maazel (1965–1971)
• Gerd Albrecht (1972–1974)
• Jesús López Cobos (1981–1990)
• Giuseppe Sinopoli (1990)
• Rafael Frühbeck de Burgos (1992–1997)
• Christian Thielemann (1997–2004)
• Renato Palumbo (2006–2008)
•  Sir Donald Runnicles (2009–)

Maailma esiettekanded

• 1923 – Emil Nikolaus von Reznicek "Holofernes"
• 1932 – Franz Schreker "Der Schmied von Gent"
• 1932 – Kurt Weill "Die Bürgschaft"
• 1952 – Boris Blacher "Preußisches Märchen"
• 1961 – Giselher Klebe "Alkmene"
• 1964 – Roger Sessions "Montezuma"
• 1965 – Hans Werner Henze "Der junge Lord"
• 1966 – Roman Haubenstock-Ramati "Amerika"
• 1968 – Luigi Dallapiccola "Ulisse"
• 1969 – Boris Blacher "200 000 Taler"
• 1970 – Günter Grass, Marcel Luipart "Die Vogelscheuchen" (ballett)
• 1972 – Wolfgang Fortner, Matthias Braun "Elisabeth Tudor"
• 1981 – Mauricio Kagel "Aus Deutschland"
• 1987 – Wolfgang Rihm "Oedipus"
• 1987 – Erhard Grosskopf "Lichtknall"
• 1988 – Marc Neikrug "Los Alamos"
• 1990 – Hans Werner Henze "Das verratene Meer"
• 1992 – Aribert Reimann "Das Schloss"
• 2005 – Isabel Mundry "Ein Atemzug – Odyssee"
• 2008 – Walter Braunfels "Jeanne d’Arc – Szenen aus dem Leben der Heiligen Johanna"
• 2017 – Andrea Lorenzo Scartazzini "Edward II"
• 2017 – Aribert Reimann "L’invisible"
• 2019 – Detlev Glanert "Oceane"
• 2019 – Chaya Czernowin "Heart Chamber"
• 2023 – Giorgio Battistelli "Il Teorema di Pasolini"

Allikad

• Deutsche Oper Berlini koduleht (deutscheoperberlin.de)
• Tiit Made. Ooperimaailm I köide, Tallinn, 2012
• Thierry Beauvert.Opera Houses of the World , New York, 1995