Dagerrotüüpia

Allikas: Vikipeedia
Dagerrotüüpiakaamera
Vanem naine gobelääni ees biidermeieri riietuses. Dagerrotüüpia umbes aastast 1840.

Dagerrotüüpia on esimene praktikas kasutuskõlbulik fotografeerimisviis.

Avalikuks tehtud 19. augustil 1839. aastal, mida peetakse fotograafia sünnipäevaks, leiutajaks prantsuse kunstnik ja ärimees Louis Jacques Mande Daguerre (1787–1851). Dagerrotüüpia ei olnud ainus sel ajal arendatav fotomenetlus, teda loetakse esimeseks, sest ta kuulutati esimesena välja.

Dagerrotüübid on hõbetatud vaskplaadist alusel. Hõbedakihi töötlemisel joodiga tekkis valgustundlik hõbejodiidi kiht. Plaat säritati, seejärel töödeldi elavhõbedaauruga. Valgustatud hõbejodiid reageeris elavhõbedaga ja moodustas hõbeamalgaamist kujutise. Valgustamata hõbejodiid pesti maha. Valminud pilt oli ainukordne. Kujutis oli peegelpildis.

Dagerrotüüp (ka: dager) on väga õrna pealispinnaga, seetõttu kaeti ta enamasti klaasiga. Vaadeldav kindla nurga alt, peegeldamas tumedat pinda.

Dagerrotüüpia hiilgeaeg kestis 1860. aastateni, kui selle vahetas välja tunduvalt odavam ja lihtsam märgkolloidmenetlus.

Leiutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Renessansiajast alates kasutasid kunstnikud oma töö lihtsustamiseks camera obscurat, mis projitseeris kujutise paberile, kuid „kinnitama“ pidi selle üle joonistades ikkagi inimene. [1] Vaid osav kunstnik sai originaalilähedase pildi. Lisaks camera obscura kasutuselevõtule eelnes fotograafia tekkimisele rida vajalikke leiutisi meetodite ja ainete vallas.

1822. aastal saavutas prantslane Joseph Nicéphore Niépce (1765–1833) esimesena edu ühe gravüüri kopeerimisel valguse abil. 1824. aastal valmistas ta esimese heliograafi, mis praeguseks on hävinud. Esimene säilinud fotokujutis pärineb aastast 1826 (vaade aknast siseõue). Niepce leiutis ei leidnud aga ametlikku tunnustust.

Louis Jacques Mande Daguerre oli ärimees, teatrikunstnik ja maalija ning üks dioraama leiutajatest. Kuulnud Niépce edusammudest, võttis Daguerre temaga Pariisi optiku Charles Chevalier' vahetalitusel ühendust ning mehed otsustasid 14. detsembril 1829. aastal ühendada jõud. Paraku esialgu midagi märkimisväärset ei saavutatud. 1833. aastal Niépce suri. Lepingulist vahekorda Daguerre'iga jätkas Niépce'i poeg Isidore.

Suure läbimurde saavutas Daguerre õnneliku juhuse abil 1835. aastal. Kapis katki läinud elavhõbedatermomeetrist eraldunud aurud olid reageerinud hõbejodiidiga säritatud, kuid praagiks arvatud plaadil ja toonud nähtavale latentse, seni peidus olnud kujutise. Vajalik säritusaeg vähenes selle avastuse tõttu kaheksalt tunnilt 30 minutile Esialgu kasutas Daguerre säritamata hõbejodiidi eemaldamiseks tavalise keedusoola lahust, alates 1839. aasta kevadest inglise keemiku ja matemaatiku John Herscheli soovitusel naatriumtiosulfaati.

Daguerre pakkus oma esimest õnnestunud pilti, 1837. aastal stuudios tehtud natüürmorti (vaata pilti) Louvre’i kunstimuuseumi direktorile Alphonse de Cailleux’le lootuses, et kunstnikud tunnevad leiutise vastu elavat huvi ja ostavad litsentse, kuid tema lootused ei täitunud. Seepeale pöördus Daguerre Prantsuse Teaduste Akadeemia sekretäri Francois Arago poole. Arago nägi leiutises potentsiaali kunstile ja teadusele ning teatas sellest leiutisest akadeemia töökoosolekul juba 7. jaanuaril 1839. Arago pakkus, et Prantsuse riik ostab leiutise ja kingib selle õigused kogu maailmale; Daguerre’ile ja Isidore Niépcele määrati eluaegne pension.

Prantsuse Teaduste Akadeemia pidulikul koosolekul 19. augustil 1839 otsustati avaldada leiutis trükis ja teha kättesaadavaks kõigile fotohuvilistele Seda päeva loetakse fotograafia sünnipäevaks

Õitseaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Patendi avalikku kasutusse andmine tõi kaasa hulga parandusi menetluses: paremad kemikaalid (1841: Franz Kratochwila teatas, et kloori ja broomi aur teeb jodeeritud plaadi veel tundlikumaks; samal aastal sai Antoine Claudet väga häid tulemusi joodi ja kloori ühenditega, mis lühendasid säriaega 12 sekundini varjus), paremad läätsed (1840: Joseph Petzval; Friedrich Voigtländer), väiksemad plaadid. Ameeriklased poleerisid hõbetatud plaate masinaga, see tagas piltide väga kõrge kvaliteedi. 1841. aastal patenteeris ameeriklane Alexander Wolcott kumera peegliga kaamera. Koos partneri John Johnsoniga avasid nad maailma esimese fotostuudio New Yorgis 1840. aasta märtsis.

Esimese fotostuudio Suurbritannias ja arvatavasti kogu Euroopas avas 23. märtsil 1841. aastal Richard Beard. Esimesed stuudiod Pariisis avati 1841. aasta teises pooles. Daguerre ise aktiivselt ei osalenud fotograafia arendamises. Juhendite ja fotoaparaatidega tegelemise delegeeris ta oma naise sugulasele, paberi- ja kunstikaupmees Alphonse Giroux’le.

Fotograafideks hakkasid inimesed paljudelt elualadelt, kõige enam miniatuurimaalijad, kelle sissetulekuid uus ala kõige enam ohustas. Näis, et pildistamiseks polnud vaja kuigi suurt väljaõpet ega annet. Piltnikke tuli ka teistelt elualadelt: graveerijate, juveliiride, inseneride, lukkseppade, optikute hulgast. Kuid pooled fotograafiaga alustanutest loobusid uuest ametist esimese aastaga.

Menetlus ja stuudiod[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dagerrotüübi valmistamine oli keerukas ja aeganõudev. Iga fotograaf valmistas oma piltide jaoks plaadid ise ette. Hõbetatud vaskplaatide ja kemikaalide kvaliteet kõikus, raske oli hinnata säriaega, seetõttu ebaõnnestus hulk võtteid. Lisaks oli kogu fotokeemia äärmiselt mürgine, nii jood, kloor, broom kui ka elavhõbe. Fotograafid (või nende laborandid) kannatasid närvisüsteemi häirete all, kaotasid kuulmise ja nägemise, hambad. Säriaeg kõikus kolmest neljakümne sekundini vastavalt saavutatud tundlikkusele ja valgusoludele. Korraliku kunstliku valgustuse puudumise tõttu asusid fotostuudiod majade ülemistel korrustel, olid sageli klaaslagedega ning sõltusid ikkagi suuresti ilmast.

Et aidata sageli otse päikesesse vaatavatel poseerijatel liikumatult paigal püsida, kasutati mitmesuguseid tugesid ja poste, stabiilseid asendeid. Ka silmi tuli lahti hoida. Tulemuseks olid sageli pildid pinges ja põrnitsevatest inimestest. Iga pildile lisanduv inimene suurendas ebaõnnestumise riski ja tõstis hinda. Dagerrotüübilt ei saanud, erinevalt hilisemast kolloidmenetlusest, iluvigasid retušeerides eemaldada.

Kvaliteetselt valmistatud dager aga oli äärmiselt detailne (ka luubiga vaadates) ja väga hästi püsiv. Peegelpildis kujutis vaatajat tavaliselt ei häirinud, vajadusel kasutati pildistamisel peeglit või lisaläätse kujutise „õigeks“ pööramiseks.

Richard Beardi stuudio[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Varane fotostuudio dagerrotüüpide valmistamiseks. George Cruikshanki puulõikel (1842) on kujutatud 1841. aastal avatud Inglismaa esimese professionaalse fotograafi Richard Beardi stuudio Londonis Regent Streetil [2]
  1. Esimene tähtis osa menetlusest oli hõbeda poleerimine (y). Selleks kasutati õli ja peent pimsskivipuru. Viimane lihv anti siidi või velvetiga. Parimad sel alal olid ameeriklased, kes kasutasid poleerimiseks masina abi.
  2. Poleeritud plaat muudeti valgustundlikuks. Selleks asetati plaat pimeruumis, hõbedakihiga allpool, kõigepealt joodiauruga täidetud kasti, kus moodustus vähem kui miljondik millimeetri paksune hõbejodiidikiht. Seejärel tõsteti plaat kloori ja/või broomiauruga täidetud kasti. Valgustundlikuks tegemise protsess ise oli väga värvikas: hõbedakiht muutis aurude mõjul tooni kõigis vikerkaarevärvides. Tähtis oli tabada õige moment protsessi lõpetamiseks, kui plaat oli kõige tundlikum – kollane, oranž või helepunane.
  3. Valgustundlik plaat asetati kaamerasse (z), mis seisis keerleval poodiumil või kolmjalal. Varasemates kaamerates ei olnud katikut, säritamiseks võeti objektiivilt kate ja fotograaf mõõtis kellaga aega, millal see tagasi panna. Pildil on Wolcotti kumerpeegliga kaamera.
  4. b. Portreteeritav asus poodiumil (b), mida sai valguse suhtes liigutada. Tema pead toetas spetsiaalne tugi (x)
  5. Säritatud plaat viidi tagasi pimeruumi ja asetati kasti, mille põhjas asus altpoolt soojendatav nõu elavhõbedaga. (d). Kohtades, mis säritamisel said valgust, tekkis hõbeamalgaam. Kujutis kinnitati, lahustades valgustamata hõbejodiid naatriumtiosulfaadi lahuses. Seejärel plaat loputati destilleeritud vees (e) ja kuivatati.
  6. Lõpuks kaetakse valmis dagerrotüüp kaitsva klaasiga. Dagerrotüübi pind väga õrn igasuguste puudutuste ja õhus leiduva hapniku ja väävliühendite suhtes. Seepärast tuli dagerrotüüp katta klaasiga, mille alla käis paberist või metallist kohati väga luksuslik paspartuu, et klaas vastu pildi pinda ei puutuks. Saadud kihiline komplekt kleebiti servadest paberiga kokku, see tagas koospüsimise ja takistas õhu juurdepääsu.

Sõltuvalt ajast ja kohast, võis dagerrotüüpide „pakend“ olla väga luksuslik Tavaliselt tehti meenedagerrotüüpe mõõdus 8×10 cm. [3]

Järeltöötlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1840. aastal hakkas Hippolyte-Louis Fizeau dagerrotüübi viimistlemiseks kasutama kuldamist. Töötlemiseks kasutatud kuldkloriid tegi pildi eriti säravaks ja aitas ära hoida hõbeda oksüdeerumist Richard Beard patenteeris juba 1852. aastal dagerrotüüpide käsitsi toonimise. See tegi pildid niihästi originaale sarnasemaks kui muutis dagerile omase metalse väljanägemise soojemaks. Värvimiseks kaeti dagerrotüübi pind kummiaraabiku või kalaliimi õhukese kihiga. Kui kiht oli kuivanud, soojendati pind peale hingates, et see muutuks kleepuvaks. Kuiv värvipigment kanti ülima hoolikusega peale väga peene pintsliga. Oli ka eritehnikaid: mõnikord kaeti kliendi ehete kujutis tõelise kullaga või kraabiti peene nõelaga välja hõbedakiht, et anda teemantidele või pärlitele erilist sära.

Pildid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dagerrotüüpia pilti ei moodusta raster, seetõttu on ta detailne ka väga suure suurendusega vaadates. Paraku oli sel omaaegsel tehnikaimel ka rida vigasid:

  • foto saadi ainult ühes eksemplaris;
  • pilt oli vaadeldav ainult kindla nurga alt;
  • suhteliselt kallis hind
  • pikk säritusaeg (ka kümme sekundit on pikk aeg absoluutselt liikumatult istumiseks) tegi tülikaks inimeste pildistamise.
  • kujutis oli peegelpildis;

Dagerrotüüpide mõõdud kõikusid suurelt: Daguerre’i originaalplaadi mõõdud olid 16,5×21,5 cm, kuid seda jaotati väiksemateks tükkideks kuni saadi ka prossidesse ja medaljonidesse sobivad mõõdud.[4] Teiselt poolt ulatusid laiemalt kasutatavad mõõdud 50×41 sentimeetrini. [5] Vajaduse korral ka tehti gigantseid plaate, nagu Londoni Teaduse muuseumi fotoosakonnas eksponeeritav 50×60 cm eksemplar. [6] 1842. aastani olid kasutusel ühtlased neutraalsed taustad, hiljem ka rikkalikult maalitud. Suurem jagu, kuni 95 protsenti dagerrotüüpidest on portreed.

Esimene inimest jäädvustav pilt on pärit juba 1838. aastast, nn. pika särituskestuse ajast Nimelt pildistas Daguerre oma ateljee aknast Pariisi tänavapilti ning juhuslikult sattus kaamera vaatevälja mees, kes seisis saapapuhastaja juures paigal, samas kui liikuvad inimesed ei jõudnud pika särituskestuse tõttu eksponeeruda. [7]

Esimene suurem dagerrotüüpide näitus toimus 1844. aastal Pariisis, väljas oli üle tuhande pildi. 1851. aasta Londoni maailmanäitusel esitleti David Brewsteri leiutatud läätsedega stereoskoopi – abivahendit. stereograafide vaatamiseks. Inimese ajus tekib kolmemõõtmeline pilt, kui kummagi silmaga eraldi vaadata paarilisest kergelt erinevat pilti. Spetsiaalselt stereograafide tegemiseks mõeldud kaamera ehitati 1855. aasta paiku Pariisis. Paraku olid pildid katva klaasplaadi plaadi suuruse tõttu (tavaliselt 17,3×8,4×0,2 cm [8]) haprad ja ka rasked, nii et tõelise populaarsuse saavutasid stereograafilised pildid alles paberpositiivide ilmudes. Omaette fotograafia haruks kujunes pildistamine teaduslikel eesmärkidel. Meelispaikadeks said Egiptus, Aafrika, Kaug-Ida.

Dagerrotüüpia lõpp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dagerrotüüpia aeg jäi lühikeseks – umbes 1860. aastani, Ameerikas 1865 aastani, sest seal ei võetud kasutusele kalotüüpi. Kallis ja keerukas tehnoloogia pidi ruumi tegema odavamale ja lihtsamale märgkolloidmenetlusele, mis oli jõu- ja taskukohane märksa laiemale hulgale jõukatest lääne kodanikest.

Daguerre suri südameatakki 10. juulil 1851. aastal. Kolm kuud varem oli inglane Frederick Scott Archer avalikustanud märgkolloidmenetluse üksikasjad.

Kogu maailmas on alles vaid 18 Daguerre’i tehtud pilti.

Dagerrotüüpia ja Eesti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanim dagerrotüüp, mis Eestis teada (1844) – valmistamiskohaks ilmselt Peterburi.
Seni teadaolev vanim Eestis tehtud dagerrotüüp. Autor Carl Borchardt(?). Fotol on Tallinna raehärra Alexander Hoeppener u 1850. aastal (Järvamaa muuseum).

Esimene kaamera toodi Tallinna Pariisist juba 1840. aastal, seega õige varsti pärast seda, kui Giroux' firma neid üldse tootma hakkas.[9] Kuhu aga kaamera jäi, pole teada. Esimeste Maarjamaal liikunud dagerrotüpistidena on seni tuntud Lipschütz, Georg Kleinschneck, Carl Borchardt, Carl Neupert jt. Nende tehtud pilte aga on raske identifitseerida, sest tollal polnud kombeks oma autorlust rõhutada – nimesid dagereile ei kirjutatud.

Vanim dagerrotüüp, mis Eestis teada, pärineb aastast 1844; tema valmistamiskohaks on ilmselt Peterburi. Suurim säilinud dager (12,1×16,2 cm) on valmistatud arvatavasti samas linnas. Mõlemad nimetatud dagerid asuvad praegu Tartu Kirjandusmuuseumis.

Seni teadaolev vanim Eestis tehtud dager (u 1850) asub Järvamaa Muuseumis. Oletatavasti on dageri autoriks Eestimaa esimene paikne fotoprofessionaal Carl Borchardt (avas ateljee Tallinnas 1844). Dageril on jäädvustatud Tallinna raehärra Alexander Hoeppener.

Üldse on Eesti muuseumides ja erakogudes praegu teadaolevalt vähemalt 20 dagerrotüüpi, kusjuures enamik neist on valmistatud väljaspool Eestit. Enamikul meie dagereil on jäädvustatud inimesed, neil pole ainsatki looduse- või linnavaadet.

Mittetäielik nimekiri Eesti dageritest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tartu Ülikooli Raamatukogu[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Friedrich August Simon Morgensterni poeg abikaasaga – Tartu Ülikooli Raamatukogu esimese direktori, Tartu Ülikooli professori Karl Morgensterni (1770–1852) venna Friedrich August Simon Morgensterni (1772–1844) poeg abikaasaga. Koloreeritud dagerrotüüp. Kujutis punase sametiga kaetud raami ovaalses avas, klaasi all, ümbritsetud kullatud raamistusega. Raam vooderdatud ja sulguritega puukarbis. Kujutis 14,3×10,4 cm, raam 20,6×16,3 cm. Vaata
  • François Arago büst – Prantsuse füüsiku ja astronoomi Dominique François Arago (1786–1853) büst. Stereodagerrotüüp. Kujutised klaasi all, pasparteeritud, avad ümbritsetud kuldse raamistusega. Tagant kaetud musta paberiga, mille servad on klaasile pööratud ja kinni kleebitud. Tagaküljel monogramm DS. Kujutised 6,5×5,4 cm, klaas 8,3×17,4 cm. Vaata
  • Vaas – stereodagerrotüüp. Kujutised klaasi all, pasparteeritud, avad ümbritsetud kuldse raamistusega. Tagant kaetud musta paberiga, mille servad on klaasile pööratud ja kinni kleebitud. Tagaküljel monogramm DS. Kujutised 6,5×5,4 cm, klaas 8,3×17,3 cm. Vaata
  • Vaikelu – vaikelu büstide (sh. J. W. v. Goethe büst), vaaside, küünalde ja kellaga. Stereodagerrotüüp. Kujutised klaasi all, pasparteeritud. Tagant kaetud musta paberiga, mille servad on klaasile pööratud ja kinni kleebitud. Kujutised 6,5×4,4 cm, klaas 8,4×17,2 cm. Vaata
  • Joomastseen – kaks noormeest. Stereodagerrotüüp. Kujutised klaasi all, pasparteeritud. Tagant osaliselt kaetud musta paberiga, mille servad on klaasile pööratud ja kinni kleebitud. Kujutised 6,5×5,6 cm, klaas 8,3×17 cm. Vaata

Eesti Kirjandusmuuseumi kultuurilooline arhiiv[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Marie, Georg ja Karl Seidlitzid – vanim dagerrotüüp Eestis, valmistatud umbes 1844, 6,8×8,4 cm. Vaata
  • Fr. R. Kreutzwaldi abikaasa, tütar ja poeg – autor tõenäoliselt R. Borchardt. Valmistatud umbes 1853, 5,6×6,5 cm. Vaata
  • Seidlitzid – suurim dagerrotüüp Eestis. Tundmatu autor, valmistatud umbes 1856, 12,1×16,2 cm. Vaata
  • Dr med Karl Johann von Seidlitzi portree – E.von Seidlitzi kirja- ja pildikogust.
  • Leopold Krohni portree – E.von Seidlitzi kirja- ja pildikogust.

Eesti Ajaloomuuseum[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Grupipilt perekonnast – tuvastamata inimesed, poolplaat-formaadis paberpaspartuuga vormistuses.
  • Mehe portree – tuvastamata mees, neljandik-plaati-formaadis paberpaspartuuga vormistuses.
  • Mehe portree – tuvastamata mees, neljandik-plaati-formaadis paberpaspartuuga vormistuses. Väga halvas seisus.

Tallinna Linnamuuseumi Fotomuuseum[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Härrasmehe poolportree – isik tuvastamata. Autor tuvastamata. Formaat 8×7 cm, vormistatud ajastukohases raamistuses klaasi all. Eksponeeritud dagerrotüüp.
  • Noore naise (Vürstinna Vosikova?) poolpotree – autor tuvastamata, valmistamise aeg umbes 19. sajandi keskpaik. Formaat 10,7×8 cm. Ümbris ja vormistus puudub. Kujutis vaevunähtav (olemas on repro, mis tunduvalt informatsiooniküllasem, pildistatud 80ndatel). Hoiul olev degerrotüüp.

Ajalooarhiiv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järvamaa Muuseum[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Hoeppeneri portree – arvatavasti vanim Eestis tehtud dagerrotüüp, autor tõenäoliselt Carl Borchardt.
  • Tundmatu naise portree – Pärit Eduard Brasche pärandist, muuseumile annetas Oskar Brache.
  • Tundmatu mehe portree – Pärit Eduard Brasche pärandist, muuseumile annetas Oskar Brache.

Läänemaa Muuseum[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Mehe portree – tumedas ülikonnas mehe rinnaportree, pea katmata. Kuuendik-plaat-formaadis, paspartuuta, halvas seisus. Valmistatud 1862. aastal Narvas. Tulmeraamatu märkuste lahtris veel: Maksnud tol ajal 5 kuldrubla. Hariliku pliiatsiga veel juurde kirjutatud: Kujutab tollidirektor Nadporovskit (?)

Dagerrotüüpe pole suurematest mäluasutustest Eesti Rahva Muuseumis, Filmiarhiivis ning Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Järgnev tekst, kui ei ole märgitud teisiti, põhineb raamatul: Stefan Richter. The art of the daguerreotype. London, 1989.
  2. The Daguerreotype Process. http://www.photohistory-sussex.co.uk/dagprocess.htm
  3. Peeter Tooming. „Hõbedane teekond“. Tallinn, 1990. Lk 11.
  4. Vaata näiteks http://cwfp.biz/platesizes.php.
  5. Formats, plate and film. http://arts.jrank.org/pages/10561/formats-plate-film.html.
  6. Peeter Tooming. „Hõbedane teekond“. Tallinn, 1990. Lk 11.
  7. Peeter Tooming. „Hõbedane teekond“. Tallinn, 1990. Lk 11.
  8. Conservation of Stereo Daguerrotypes. Lk 48. http://notesonphotographs.eastmanhouse.org/images/3/36/Lene_Grinde_for_web.pdf.
  9. Kogu järgnev peatükk on refereeritud: Peeter Tooming. „Hõbedane teekond“. Tallinn, 1990. Lk 12–13.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]