Märgkolloodiummenetlus

Allikas: Vikipeedia

Märgkolloodiummenetlus on 19. sajandi II poolel levinud fotomenetlus, mida kasutati nii klaasnegatiivide kui positiivfotode – klaaspõhimikul ambrotüüpide, metallil ferrotüüpide ja vahariidel pannotüüpide – valmistamiseks.[1]

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimest laiemalt levinud fotomenetlust – dagerrotüüpiat – tutvustati avalikkusele 1839. aastal. Et hõbetatud vaskplaadil dagerrotüüp oli ainukordne objekt, siis hakati samaaegselt otsima ka võimalust fotode piiramatuks paljundamiseks. See sai teoks tänu esimese negatiiv-positiivmenetluse leiutamisele. Nimelt patenteeris William Henry Fox Talbot (1800–1877) 1841. aastal kalotüübi – vaha abil poolläbipaistvaks töödeldud paberil negatiivkujutise, mida sai esmakordselt kasutada positiivkujutiste (soolapaberfotode) valmistamiseks kontaktkopeerimise teel. Pabernegatiividelt saadud ja paberkiududesse „uppunud“ kujutis ei olnud aga dagerrotüüpia üksikasjalikkusega võrreldav ning seepärast suunati pilgud läbipaistva ja fotograafiliseks otstarbeks sobilikuma põhimiku – klaasi – poole. Klaaspõhimikuga oli John Herschel (1792–1871) fotoalaseid katsetusi teinud juba 1839. aastal, kuid alles 1847. aastal tutvustas Claude Félix Abel Niépce de Saint-Victor (1805–1870) albumiin-klaasnegatiive, mille valgustundliku kihi sideainena kasutati kaaliumjodiidi sisaldavat munavalget. Albumiinmenetlus võimaldas saada küll pabernegatiividega võrreldes oluliselt teravama kujutise, ent nõudis särituseks 15–30 minutit, mistõttu sai seda kasutada peamiselt maastiku- ja arhitektuurivaadete pildistamiseks. Seepärast jätkusid otsingud suurema valgustundlikkusega fotomaterjali järele, mis viisid uue emulsiooni sideaine – kolloodiumi – kasutuselevõtuni. Nii olid pabernegatiivid ning albumiin-klaasnegatiivid sunnitud juba 1850. aastate lõpuks taanduma, andes teed oluliselt valgustundlikumale ja detailirohkuselt dagerrotüüpiaga võrdsele märgkolloodiummenetlusele, mille abil sai valmistada nii kolloodium-klaasnegatiive kui ka positiivkujutisena näivaid ambro- ja ferrotüüpe.[1]

Ajalooline taust[muuda | muuda lähteteksti]

Märgkolloodiummenetluse patenteeris 1851. aastal Frederick Scott Archer (1813–1857). Kuigi kolloodiumiga tehti eksperimente juba varem ja Gustave Le Gray (1820–1884) teatas 1850. aastal ideest kasutada valgustundliku kihi sideainena klaasplaadil albumiini asemel kolloodiumi, patenteeris Archer selle meetodi täiustatud variandi – märgkolloodiummenetluse – aasta hiljem, 1851. aastal. Sellest kujunes esimene laialt levinud negatiivmenetlus, mida kasutati nii klaasnegatiivide kui ka positiivfotode – klaaspõhimikul ambrotüüpide ja metallil ferrotüüpide ning vahariidel pannotüüpide valmistamiseks. Kolloodiumemulsiooniga klaasnegatiividelt valmistati fotosid soolapaberitele ning albumiin- ja kolloodiumpaberitele (viimane püsis paralleelses kasutuses hõbeželatiin-fotopaberitega kuni II maailmasõjani). Märgkolloodiummenetluse peamine kasutusaeg jäi 1850–1880. aastatesse, misjärel see taandus 19. sajandi lõpul turule tulnud hõbeželatiin-klaasnegatiivide ja filminegatiivide ees. Ferrotüüpe valmistati aga edasi veel 20. sajandi esimestel kümnenditel. Lisaks on kolloodiumi poole tagasi pöördutud ka hiljem, näiteks repropildistuseks ja röntgenvõteteks.[2]

Valmistamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kolloodium (kr k kollōdēs – kleepuv, liimjas) on umbes 4%-line nitrotselluloosi lahus dietüüleetri ja etanooli segus, mis kuivamisel moodustab läbipaistva kile ja mida kasutati ka haavade liimiseks. Märgkolloodium-klaasnegatiivide valmistamiseks valati haliidi sisaldav kolloodiumemulsioon käsitsi klaasplaadile ning muudeti valgustundlikuks hõbenitraadi vesilahuses. Säritamise järel ilmutati plaat pürogallushappe või raudsulfaadi lahuses ja kinnitati naatriumtiosulfaadi või kaaliumtsüaniidi lahuses ning pesti ja kuivatati. Nii valgustundlikuks tegemine kui ka ilmutamine pidi toimuma pimedas või punases valguses. Saadud kujutise toon sõltus mitmetest aspektidest (ilmutist, kinnitist, järeltöötlusest), kuid oli üldiselt läbivas valguses tumedatel aladel tumepruun, heledatel aladel kollakas. Et kontaktkopeerimisel parem tulemus saavutada, võis viimase etapina lisanduda veel järeltöötlus negatiivi kontrastsuse suurendamiseks.[2] Sellisel juhul tuli kolloodiumemulsiooni all kasutada albumiin-vahekihti, mis parandas kolloodiumi nakkumist ning hoidis emulsioonikihti järeltöötluse ajal kindlamalt klaasil. Sarnaselt valmistati ka ambro- ja ferrotüüpe, mis on mõlemad oma olemuselt samuti märgkolloodiummenetluse teel valmistatud negatiivkujutised, ent näivad oma vormistuse tõttu positiivina ja erinevad põhimiku poolest.[3]

Iseloomulikud jooned[muuda | muuda lähteteksti]

Eelised[muuda | muuda lähteteksti]

Märgkolloodiummenetluse peamine eelis sellele eelnenud pabernegatiivide ja albumiin-klaasnegatiividega võrreldes oli suurem valgustundlikkus, tänu millele oli võimalik kasutada oluliselt lühemaid säriaegu. Kui vahatatud pabernegatiiv nõudis veel 3–7 minuti pikkust säriaega, siis kolloodium-klaasnegatiiv ainult 5–20 sekundit – võimaldades lisaks vaadetele jäädvustada ka portreid ja sündmusi.[4]

Puudused[muuda | muuda lähteteksti]

Suurimaks puuduseks oli aga asjaolu, et kolloodium muutus kuivades kemikaalidele läbimatuks – seega oli plaadi ettevalmistamine, piltide säritamine ja ilmutamine võimalik seni, kuni kolloodium klaasi pinnal niiskena püsis. See eeldas aga terve fotolabori (klaasplaatide, kemikaalide, pimikutelgi jms) kaasas kandmist. Kolloodiumi kuivamise probleemi üritati erinevate võtetega kompenseerida ja lahendada, mistõttu oli ka menetluse variatsioone 1850.–1860. aastatel mitmeid. Nii püüti plaate niiskena hoida, kandes neile erinevaid katteid: mesi, tee, glütseriin jne. Otsingud kuiva ja kergemini toodetava, ent kolloodiumplaatidega samaväärse detailirikkuse ja parema valgustundlikkusega negatiivide valmistamiseks viisid uue sideaine – želatiinini –, millest sai 1880. aastatest alates kõige levinum sideaine fotomaterjalides, olles kasutusel tänaseni. 1878. aastast laiemalt turule tulnud hõbeželatiin-klaasnegatiiv oli esimene tööstuslikult toodetud negatiivmenetlus ning see tõrjus märgkolloodium-klaasnegatiivid lõplikult kasutuselt.[5]

Viimistlus[muuda | muuda lähteteksti]

Nii märgkolloodium-klaasnegatiivide kui ka ambro- ja ferrotüüpide viimistlemisele pöörati suurt tähelepanu. Kuna kolloodiumemulsioon oli väga tundlik õhuniiskuse kõikumise ja mehaaniliste kahjustuste suhtes, siis kanti emulsioonile alati lakk (harilikult sandarakk või šellak), mis kaitses kriimustuste ja klaasilt irdumise eest ning lakikihi peale oli ka mugav kanda pliiatsiretušši.[6]

Värvitundlikkus[muuda | muuda lähteteksti]

Kõikide varaste fotomaterjalide, sh märgkolloodiummenetluse puhul tuleb peatuda ka nn „värvipimeduse“ problemaatikal. Nimelt on kolloodiumemulsioon värvispektri sinise osa suhtes oluliselt tundlikum kui punase suhtes. See tekitab olukorra, kus pildile jäädvustunud heletumeduse skaala ei ole tegelikkusega vastavuses: sinised toonid (näiteks taevas, silmad, rõivadetailid vms) mõjuvad liiga heledana ning punased (tedretähnid, päevitunud nahk, rõivad jne) vastupidi, liialt tumedana. Probleem sai lahenduse alles 1870. aastatel, kui emulsioonile erinevate sensibilisaatorite lisamisel oli võimalik suurendada klaasnegatiivide värvitundlikkust.[7]

Kontaktkopeerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Kolloodium-klaasnegatiivide formaadid vastasid pildistamiseks kasutatud kaamerale. Positiivfoto saadi kontaktkopeerimise teel, mistõttu pidi klaasnegatiivi suurust valides juba ette arvestama soovitud paberfoto formaadiga.[8]

Märgkolloodiummenetlus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Märgkolloodiummenetluse teel valmistatud ambrotüübid ja ferrotüübid on Eesti fotokogudes üpris haruldased. Ehkki nende valmistamist reklaamisid omal ajal nii mõnedki populaarsed kohalikud piltnikud, on sel viisil valmistatud fotosid Eesti avalikes fotokollektsioonides ja erakollektsionääride kogudes suhteliselt vähe. Märgkolloodium-klaasnegatiive ei ole seni Eesti fotokogudest leitud. Tänaseks ei ole ka Eesti muuseumide ja arhiivide fotokogudes säilinud ferrotüüpide ja ambrotüüpide täpne arv teada. Ambrotüüpe on hinnanguliselt veidi alla 20 ja ferrotüüpe sadakond, millest 63 asuvad Tallinna Linnamuuseumi Fotomuuseumi kollektsioonis, 12 Rahvusarhiivi ajalooarhiivis ja 9 Eesti Ajaloomuuseumi fotokogus.[9]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Kadi Sikka, Merilis Roosalu. Märgkolloodiummenetlus. Teavik. Tallinn: MTÜ Eesti Fotopärand, 2014, lk 2
  2. 2,0 2,1 Kadi Sikka, Merilis Roosalu. Märgkolloodiummenetlus. Teavik. Tallinn: MTÜ Eesti Fotopärand, 2014, lk 3
  3. Kadi Sikka, Merilis Roosalu. Märgkolloodiummenetlus. Teavik. Tallinn: MTÜ Eesti Fotopärand, 2014, lk 3–4
  4. Tõnis Liibek, Fotograafiakultuur Eestis 1839–1895. Doktoritöö. Tallinn: Tallinna Ülikool, 2010, lk 97
  5. Kadi Sikka, Merilis Roosalu. Märgkolloodiummenetlus. Teavik. Tallinn: MTÜ Eesti Fotopärand, 2014, lk 4
  6. Kadi Sikka, Merilis Roosalu. Märgkolloodiummenetlus. Teavik. Tallinn: MTÜ Eesti Fotopärand, 2014, lk 5
  7. Kadi Sikka, Merilis Roosalu. Märgkolloodiummenetlus. Teavik. Tallinn: MTÜ Eesti Fotopärand, 2014, lk 5–6
  8. Kadi Sikka, Merilis Roosalu. Märgkolloodiummenetlus. Teavik. Tallinn: MTÜ Eesti Fotopärand, 2014, lk 6
  9. Kadi Sikka, Merilis Roosalu. Märgkolloodiummenetlus. Teavik. Tallinn: MTÜ Eesti Fotopärand, 2014, lk 14–15

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]