Ferrotüüp

Allikas: Vikipeedia
Ferrotüüp 20. sajandi algusest.

Ferrotüüp (ingl k tintype, ferrotype, melainotype, melanograph) on märgkolloodiummenetluse teel saadud nõrgalt alasäritatud negatiivkujutis musta värvi või tumeda lakiga kaetud metallplaadil (nt raudplekk, alumiinium). Kujutis mõjus plaadil positiivina samal põhimõttel nagu ambrotüübi puhul: kujutise tihedamad alad on tumedast taustast heledamad. Kuid erinevalt klaaspõhimikul ambrotüübist, mille lahutamatuks osaks on mustal taustal vormistus, mõjub ferrotüübi puhul kujutis kohe positiivina, sest põhimik on musta värvi. Ferrotüüpia oli levinud fotomenetlus 1850. aastate keskpaigast kuni 1920. aastateni ning sellel on mitmeid nimetusi:[1]

  • tintype (ingl k tin – tina, viidates kujutise tinahallile toonile)
  • ferrotype (viidates raudplekist põhimikule)
  • melainotype, melanograph (kr k melaino – tume)
  • lettertype (ingl k letter – kiri, viidates piltide saatmisele ja vahetamisele kirja teel)
  • ameerika päevapilt

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ferrotüüpi tutvustas esimest korda Adolphe Alexandre Martin (1824–1896)1853. aastal, kuid selle patenteerisid alles 3 aastat hiljem Hamilton Smith (1819–1903) Ohios ja William Kloen Suurbritannias. Kuigi ferrotüübid levisid üle maailma, on see fotomenetlus eelkõige omane Ameerika Ühendriikidele, kus ferrotüüpia kõrgaeg oli 1856.–1870. aastatel. Eriti populaarseks muutus ferrotüüpia sealse kodusõja ajal (1861–1865). Ferrotüüpia sobis väga hästi tänavafotograafidele, kuna see menetlus oli lihtne ja kiire ning oma äri alustamiseks polnud vaja palju kapitali. Fotograafid töötasid nüüd ka laatadel, tänavatel, randades ja karnevalidel, kuna pildi tegemine käis kiiresti ega olnud ka kallis. Nad kasutasid näiteks kaamerat "Mendel- ette", mis tegi pildi vaid minutiga valmis ja foto hinnaks tuli umbes 0,35 Ameerika dollarit. See tõi fotograafia lähedamale ka töölisklassile, kuna enne olid saanud endale pildistamist lubada vaid jõukamad inimesed. Kui varem tehti pilte enamjaolt tähtsamatel üritustel, siis nüüd muutus pildistamine igapäevasemaks ning inimesed olid piltidel palju vabamalt.[2] Ferrotüüpia tõrjusid 1880. aastatel välja nn kuivplaadid – hõbeželatiin-klaasnegatiivid –, kuid paljud fotograafid jätkasid kiire ja odava ferroüüpia kasutamist veel ka 20. sajandi alguses, kuni 1930. aastateni. See oli levinud näiteks kiirpiltnike seas, samuti esimestes pildiautomaatides.[3]

Valmistamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nii märgkolloodium-klaasnegatiivide kui ka ambro- ja ferrotüüpide valmistamine oli üldjoontes sarnane, erinedes peamiselt selle poolest, milline materjal valiti põhimikuks (klaas või metall) ning kas sooviti lõpptulemusena saada positiiv- või negatiivkujutist. Esmalt valati haliidi sisaldav kolloodiumemulsioon käsitsi klaasplaadile ning muudeti seejärel valgustundlikuks hõbenitraadi vesilahuses. Säritamise järel ilmutati plaat pürogallushappe või raudsulfaadi lahuses ja kinnitati naatriumtiosulfaadi või kaaliumtsüaniidi lahuses ning pesti ja kuivatati. Nii valgustundlikuks tegemine kui ka ilmutamine pidi toimuma pimedas või punases valguses. Saadud kujutise toon sõltus mitmetest aspektidest (ilmutist, kinnitist, järeltöötlusest), kuid oli üldiselt tumedatel aladel tumepruun, heledatel aladel kollakas. Ferrotüüpide valmistamiseks kasutati põhimikuna mustaks värvitud või musta lakiga kaetud plekkplaati ning kujutis tuli nõrgalt alasäritada. Sarnaselt ambrotüüpidele on ferrotüübid peaasjalikult portree- ja grupivõtted, sest suhteliselt madala kontrastsuse tõttu ei sobinud see menetlus arhitektuuri- ega loodusvaadeteks.[4]

Lõppviimistlusena kasutati ferrotüüpidel ka retušši, koloreeringut ja lakki, vormistuseks paspartuud, paberümbrist, ilukarpi või -raami. Ferrotüüpide vaatlemisel tuleb arvestada sellega, et kuna tegemist on ainukordse, otse kaameras metallplaadile säritatud kujutisega, siis on see alati peegelpildis. Ferrotüüpe valmistati väga erineva suurusega – tavaliselt 6 x 9 kuni 18 x 24 cm. Veel väiksemate mõõtmetega pilte tehti ka prossidesse, medaljonidesse, nööpidesse ja sõrmustesse. Kuigi võib leida ka dagerrotüübile omase rikkaliku vormistusega koloreeritud ning ümbristatud ferrotüüpide näiteid, oli vormistusviis harilikult tagasihoidlikum. Seejuures seadis omad piirid ka soodne hind ja kiire valmistamine. Nii piirduti vormistuses erineva suuruse ja kujuga aknaga paberpaspartuuga, millel võis olla trükitud raam kaunistused, fotograafi nimi vms.[5] Kuna ferrotüübid ei olnud erinevalt klaaspõhimikul ambrotüüpidest kergesti purunevad, siis sai neid saata ka postiga. Raamistuses ja katteklaasi all ferrotüüpi saab eristada ambrotüübist nt magneti abil – kas see tõmbab pildi tagakülje kartongi vastu või mitte.

Säilitamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kolloodiumemulsiooni pind on aldis kriimustustele ning niiskuse tõttu korrodeeruv plekist põhimik võib põhjustada ferrotüüpide emulsiooni- ja lakikihi irdumist ning krakleed. Metallplaadi mõlgid ning murdejooned on samuti emulsioonikadude peamisteks põhjusteks. Piltide kvaliteedi tagas ferrotüüpide hoolikas valmistamine. Hooletus erinevates valmistusetappides (ilmutamisel, kinnitamisel, pesemisel, viimistlemisel) tõi kaasa kujutise tuhmumise, pragunemise, emulsiooni irdumise. Kuna ferrotüüpe reklaamiti kui kiirmenetlust (pildistusprotsess võttis aega vaid mõned minutid, foto saadi kiirelt kätte ja tihti tuli seda kodus ise järelkuivatada), siis jättis pildikvaliteet soovida ning ferrotüüpidel esineb seetõttu palju kahjustusi.[6]

Ferrotüüpia Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tallinna ja teistesse Eesti- ja Liivimaa linnadesse jõudis märgkolloodiummenetlus hiljem, tõenäoliselt üldise äreva olukorra, majanduslike raskuste ja kaubateede katkemise tõttu Krimmi sõja ajal. Seepärast fotomaterjalide sissevedu katkes ja nii jõudiski ferrotüüpide valmistamise mood Eestisse alles 1880. aastatel. Eestist võib leida kindlaid viiteid ferrotüüpia kasutamisele 1883.–1885. aastatest, mil teatatakse uuest fotograafide seas levima hakanud menetlusest – nn ameerika päevapiltidest – mida kasutasid ka näiteks J. Livenström, B. Lais jt. Paiksetele ateljeede kõrval valmistasid ferrotüüpe ka esimesed nn kiirpäevapiltnikud (nt Nikolai Nissen, Ivan Strahhov jt), kes tegutsesid valdavalt laadahooaegadel, omamata pikemalt tegutsevaid ateljeesid.[7] Tänaseks ei ole Eesti muuseumide ja arhiivide fotokogudes säilinud ferrotüüpide täpne arv teada: neid on umbes sadakond, millest 63 asuvad Tallinna Linnamuuseumi Fotomuuseumi kollektsioonis, 12 Rahvusarhiivi ajalooarhiivis ja 9 Eesti Ajaloomuuseumi fotokogus.[8]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kadi Sikka, Merilis Roosalu. Märgkolloodiummenetlus. Teavik. Tallinn: MTÜ Eesti Fotopärand, 2014, lk 9
  • http://www.rleggat.com/photohistory/history/tintype.html
  • Kadi Sikka, Merilis Roosalu. Märgkolloodiummenetlus. Teavik. Tallinn: MTÜ Eesti Fotopärand, 2014, lk 9
  • Kadi Sikka, Merilis Roosalu. Märgkolloodiummenetlus. Teavik. Tallinn: MTÜ Eesti Fotopärand, 2014, lk 9
  • Kadi Sikka, Merilis Roosalu. Märgkolloodiummenetlus. Teavik. Tallinn: MTÜ Eesti Fotopärand, 2014, lk 11
  • Kadi Sikka, Merilis Roosalu. Märgkolloodiummenetlus. Teavik. Tallinn: MTÜ Eesti Fotopärand, 2014, lk 12
  • Kadi Sikka, Merilis Roosalu. Märgkolloodiummenetlus. Teavik. Tallinn: MTÜ Eesti Fotopärand, 2014, lk 11
  • Kadi Sikka, Merilis Roosalu. Märgkolloodiummenetlus. Teavik. Tallinn: MTÜ Eesti Fotopärand, 2014, lk 14