Carden-Loyd Mark VI
Carden-Loyd Mark VI
| |
|---|---|
| CardenLoyd Mark IV tehnilised andmed | |
| Pikkus | 2,46 m |
| Laius | 1,75 m |
| Kõrgus | 1,22 m |
| Kaal | 1,5 t |
| Kiirus | maastikul ? km/h maanteel 40,2 km/h |
| Käiguvaru | maanteel ? km/h maanteel 145 km |
| Suurtükk | – |
| Kuulipildujad | 7,7 padrunit |
| Soomus | 5–9 mm |
| Mootor | Ford T mootor |
| Mootori võimsus | 40 hj |
| Meeskond | 2 inimest |
Carden-Loyd Mark VI oli Suurbritannias aastatel 1929–1935 toodetud tankett. Samal perioodil töötasid inglased välja ka muid tankette, kuid see oli ainus, mida suuremas koguses toodeti. CardenLoyd Mark VI tankette eksporditi kokku 16 riiki, neist Itaalia, Jaapan, Nõukogude Liit, Poola, Prantsusmaa ja Tšehhoslovakkia ostsid ka litsentsi ning hakkasid tootma selle täiustatud versioone.[1]
Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]
Kogu tanketi kontseptsiooni isaks võib pidada kolonel J. E. Estienne'i, kes juba 1915. aastal arvas, et tulevikus asendatakse tavalised jalaväelased käsitulirelvade vastu väikestes soomustatud sõidukites laskuritega. Selle idee järgi sündis Esimese maailmasõja ajal Renault FT-17, mille analoog inglastel puudus. Sõja järel, 1920. aastatel lõid mitmed eraettevõtted erinevaid prototüüpe ühe ja kahe meeskonnaliikmega tankettidest. Ühemehetanketid osutusid ebapraktiliseks: juhil oli raske korraga masinat juhtida ja kuulipildujat kasutada.[2]
Teiste seas töötas Carden-Loyd välja mitu prototüüpi, Carden-Loyd Mk I, Mk I*, Mk II, Mk III olid ühemehetanketid, Mk IV oli esimene kahemeheline Carden-Loydi tankett, MK V oli kolmerattalise põhiplaaniga, ratta ja roomikutega. Tootmisse läks lõpuks Carden-Loyd Mark VI 7,7 mm kuulipildujaga.[2] Seda toodeti Suurbritannia jaoks 325 masinat, lisaks veel sadakond ekspordiks.[1]
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Carden-Loyd Mark VI oli ilma tornita ja pealt lahtine. Torni puudumine tähendas, et tanketi siluett oli madal ja raskuskese asus samuti madalal. Seetõttu oli tankett võimeline sõitma ka suurtel kallakutel ja oli maastikul raskesti märgatav. Tankett oli relvastatud ühe 7,7 mm kuulipildujaga, mis paiknes esiosas asuvas laskeavas.[1] Kuulipildujat sai kasutada masinalt, kuid seda oli võimalik ka masinalt lihtsalt eemaldada ja kasutada masinas kaasas veetaval kolmjalal.[2] Meeskond koosnes kahest mehest, juhist ja kuulipildurist. Mootor paiknes nende vahel ja oli meeskonnast asbestiga isoleeritud.[1]
Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Juba aasta pärast tanketi kasutuselevõttu leidisid inglased, et selle relvastus on ebatõhus ja soomus ebapiisav ning nende tootmine omatarbeks lõpetati. Ka ei kasutatud tankette lahingumasinatena, vaid peamiselt suurtükiveokitena. Tootmise peatamisele aitas kaasa ka alanud majanduskriis, mis sundis ka sõjalisi kulutusi kärpima. Siiski õnnestus inglastel seda reklaamida kui odavat ja madalate ekspluatatsioonikuludega masinat ning üle saja masina maha müüa.[1] Soomustehnika areng soosis pigem tornis paiknevat relastust, kuna sel viisil oli tanki meeskond alati kaitstud. Seetõttu kasutasid britid tanketide asemel pigem kergetanke.[2]
Poola ostis 1929. aastal 10–11 Mk VI tanketti koos litsentsiga ja kasutas neid TK3[2] ja TKS tüüpi tankettide väljatöötamiseks.[1]
Tšehhoslovakkia soetas 3 tanketti koos litsentsiga ja arendas seda edasi, kuna originaalseid Briti mudeleid peeti moodsaks sõjaks sobimatuks. Parandatud versiooni toodeti ČKD tehases 74 tükki Tančík vz. 33 nime all.
Nõukogude Liit ostis 20 Mk VI tanketti (Nõukogude Liidus kasutati tähistust K-25) koos litsentsiga. Enne tootmist muudeti projekti aga niivõrd ulatuslikult, et litsentsist loobuti. Uut tanketti toodeti aastatel 1931–1933 T-27 nime all 2540 tükki. See oli originaaliga võrreldes suurem, pealt kinnine, võimsama moorotiga. Lisaks muudeti ka veermikku ja käiguosa.[3]
Jaapan ostis kuus tanketti ja hakkas hiljem tootma tanketti Te-Ke, mis põhines Carden-Loydi masinal. Erinevalt originaalist oli Jaapani masinal ka pöörlev torn.[4]
Itaalia ostis mitu tanketti ja tootis neid litsentsi alusel CV 29 nime all. Hiljem arendati seal selle põhjal tanketid L 3/33 ja L 3/35.[2]
Mitu masinat ostis ka Belgia, kes ehitas need ümber kuulipilduja kandja T-15-ks ja tankitõrjesoomuk T-13-ks. Mõlemaid masinaid kasutati 1940. aastal kaitselahingutes sakslaste vastu ja 47 mm tankitõrjekahuriga T-13 osutus küllaltki efektiivseks.
Prantslased lõid Mk VI põhjal relvastamata veduki Renault UE.[2] Holland ostis umbes 5 tanketti ja kasutas neid 1940. aastal sakslaste vastu. Tail oli umbes kuuskümend sellist masinat ja neid kasutati Prantsuse-Tai sõjas. Kreeka ostis väikese partii enne 1935. aastat. Boliivial oli kaks tanketti Chaco sõja ajal. Lisaks kasutasid Carden-Loydi tankette veel Tšiili, Hiina Vabariik, Soome ja Portugal.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Christopher Chant. World Encyclopedia of the Tank. Second edition Inglismaa Sutton Publishing 2002. ISBN 0750931477 Inglise k.
- Steven J. Zaloga, James Grandsen Soviet Tanks and Combat Vehicles of World War Two Weidenfeld & Nicholson military 1984 ISBN 0853686068 Inglise k.
- Mati Õun, Tiit Noormets Eesti soomusmasinad: Soomusautod ja tankid 1918–1940 Tallinn Tammiskilp 1999 ISBN 9985606922
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Carden-Loyd Mark VI |
- Britain's Carden-Loyd Tankette Mark VI Inglise k.
- Suurbritannia tanketid Inglise k.