Benozzo Gozzoli

Benozzo Gozzoli büst

Benozzo Gozzoli (umbes 1421 Firenze – 1497 Pistoia), sünninimega Benozzo di Lese, oli itaalia renessanssi kunstnik. Suurem osa tema töödest on freskode tsüklid ning ta töötas enamasti Toscanas, kuid jõudis ka Rooma ja Umbriasse. Täpselt ei ole teada, kust nimi 'Gozzoli' pärineb, kuid Giorgio Vasari kasutas seda kunstniku eesnime järel oma teoses "Vite".

Elukäik

Gozzoli eraelust ei ole palju teada, kuid on mainitud, et ta suutis näha kõiges ilu ja pühendas kunstile nii palju aega, et peale selle ta millegagi tõsiselt tegeleda ei jõudnud. Ta oli üks maalikunstnik Fra Giovanni Angelico lemmikõpilasi ja Angelico viimastel eluaastatel ka tema assistent. Kui Fra Angelico juures maalides oli Gozzoli stiil tema õpetaja omaga üsna sarnane, siis hiljem iseseisvate töödega tegeledes tulid esile tema huvi, talent ja uuenduslikkus looduse ja kompositsiooni suhtes. On teada, et nad mõlemad töötasid aastatel 1440–1445 koos San Marco kloostri juures, kus teda peetakse osade freskode autoriks. Kunstniku varaseimaks teadaolevaks tööks peetakse 1439. aastal maalitud „Kristuse taevaminekut“, kuid praeguseks pole töö enam säilinud. 1445. aastal sõlmis ta lepingu Lorenzo ja Vittorio Ghibertiga Firenze baptisteeriumi idapoolsete uste kallal töötamiseks, kuid 1447. aastal otsustas kunstnik Rooma minna ja seal Fra Angelico assistendina töötada, kus nad töötasid koos freskode kallal nii Vatikanis paavst Nicolaus V kabelis kui ka Orvieto katedraali San Brizio kabelis.

Pärast seda suundus Gozzoli Umbriasse, kust on pärit tema esimene signeeritud töö, milleks on 1450. aastal tehtud fresko troonitud neitsi lapsega San Fortunatos Montefalcos. Samas kirikus maalis ta veel troonitud Püha Venantius Fortunatuse ning neitsi ja lapse pühakutega. Enne Montefalcost lahkumist tegi Gozzoli kaks freskode tsüklit San Francesco kirikus, millest üks kujutas Püha Franciscuse elu. Oma kõige pikema tellimustöö tegi Gozzoli vahemikus 1469–1485 Pisas, kus ta maalis freskodena 25 stseeni Vanast Testamendist Campo Santos. Viimased eluaastad möödusid kunstnikul Pisas, Firenzes ja Pistoias töötades.

Tähtsamad teosed

Üks esimesi Gozzoli suuremaid teoseid on 1453. aastal maalitud freskode tsükkel Viterbos San Rosa kirikus, mis kahjuks hävines 17. sajandil. Õnneks enne freskode hävinemist käskis Viterbo piiskop Sabatinil freskodest koopiad teha, tänu millele teame, millised freskod umbes välja nägid. Joonistustelt on näha, et Gozzoli kompositsioon oli üsna inimesterohke ja paljude figuuridega. Arhitektuuri poole pealt on näha antiigi mõjutusi näiteks Korintose orderi kasutamise näol.

Freskode tsükli "Maagide rongkäik" idasein, kus kujutatakse noorimat kuningat.

Järgmiseks suureks freskode tsükliks on "Maagide rongkäik", mille kallal töötas Gozzoli aastatel 1459–1461 Firenzes Medici Riccardi palazzo kabelis. Tsükkel koosneb kolmest stseenist, kus igaühel on kujutatud kuningat (idaseinal noorim, lõunas keskmine ja läänes vanim) koos palverändurite rongkäiguga. Kõik stseenid on väga elavad, inimrohked, erksavärvilised ning olulisel kohal on samuti taustal olev maastik ja loodus. Gozzoli maalis rongkäigu osalistena Medici perekonna liikmed, sest töö oli nende tellitud ning tema enda autoportree on näha idapoolsel stseenil. Lisaks inimestele ja riietustele pani Gozzoli selle töö puhul suurt rõhku loodusele – see on üheks heaks näiteks, kus tuleb välja tema armastus ja austus looduse ja maastike vastu.

Püha Augustinuse freskode tsükkel

1463–1465 töötas Gozzoli San Gimignanos San Agostino kloostris püha Augustinust kujutava freskode tsükli kallal, mis koosnes 17 stseenist. Tellimustöö esitajaks oli munk Fra Domenico Strambi ning tsükli asukohaks sai kiriku kooriosa, mis oli ühtlasi ka munkade kogunemiskoht. Tsükkel on eriline juba selle poolest, et see on teadaolevalt ainus tsükkel Toscana renessansiajast, mis kujutab nii põhjalikult Püha Augustinuse elu. Tegemist oli renessansiaja kontekstis olulise pühakuga, sest Augustinus oli tänu oma argumenteerimisoskusele ja soovile õppida üheks humanistide eeskujuks, mis tegi Gozzolilt tellitud tsükli väga oluliseks.

Stseen Püha Augustinuse freskode tsüklist, kus kujutatakse pühaku suundumist Milanosse.

Gozzolile anti ülesandeks kujutada stseene Püha Augustinuse elust, kuid samal ajal näidata ka tema spirituaalset arengut. 17 stseeni on ära jaotatud kolme seina vahel nii, et mõlemal külje seinal oli 5 stseeni ja otsaseinal, kus oli ka aken, oli 7 stseeni. Stseenide järjekord hakkas alt vasakult suunaga paremale ning lõppes üleval paremal nurgas, mis tähendab, et vaataja järgib pühaku elu suunaga kõrgusesse, mis omakorda sümboliseerib Püha Augustinuse spirituaalset arengut ja pöördumist ristiusku täiskasvanueas. Samuti on näha narratiivi osas, kuidas koolipoisist saab haritlane ja seejärel kuidas tema teekond viib tema ristimiseni ja piiskopiks saamiseni. On nii stseene (nt alguses), kus on näha erksaid värve, elavat olustikku ja sügavat perspektiivikasutust kui ka stseene (nt rännakud ja ristiusu aktsepteerimine), mis on oma olemuselt lihtsamad ja rahulikumad. Gozzoli pani palju rõhku kogu tsükli kontseptsioonile, kompositsioonile ja stseenide omavahelisele suhestumisele.

Stseen San Augustinuse freskode tsüklist, mis kujutab pühaku surma.

Gozzoli üheks inspiratsiooniks ja aluseks stseenide väljatöötamisel oli Püha Augustinuse enda teos „Pihtimused“. Selle ja teiste kirjutiste ja kirjade põhjal kujundas ta ikonograafia. Lisaks Püha Augustinuse enda teostele, on oluline välja tuua ka tellimustöö esitaja Fra Domenico mõju stseenide sisule ja narratiivile. Munga tellimustöö toimus täpselt ajal, mil kloostris toimus reform, et parandada sealset spirituaalsust ja pühendumist, ning Fra Domenico kasutas tsüklit ja Püha Augustinuse elulugu reformi õnnestumiseks ära. Ühelt poolt oli see mõeldud manitsusena teistele munkadele, aga teiselt poolt tahtis Fra Domenico näidata, kuidas usk ja pühakirja õppimine võivad päästa inimese hinge.