Giorgio Vasari

Allikas: Vikipeedia
Giorgio Vasari autoportree

Giorgio Vasari (30. juuli 1511 Arezzo, Toskaana27. juuni 1574 Firenze) oli Itaalia maalikunstnik ja arhitekt, peamiselt tuntud Itaalia kunstnike biograafiate kirjutajana.

Tema sulest pärineb "Le vite de' più eccellenti pittori, scultori, e architettori" ("Kõige väljapaistvamate maalikunstnike, skulptorite ja arhitektide elulood"), mis on üks olulisimaid allikaid itaalia renessansiajastu kunstnike ja kunsti kohta. Tänu sellele peetakse teda kunstiajaloo isaks. Samas oli ta ka ise produktiivne kunstnik ja tegutses Toskaana suurhertsogi õuekunstnikuna.

Vasari alustas õpipoisina karastatud klaasi maalija Guglielmo da Marsiglia töökojas. Kui ta sai 16-aastaseks, saatis kardinal Silvio Passerini ta Firenzesse Andrea del Sarto juurde õppima. Tema kaasõpilaste hulka kuulusid Rosso Fiorentino ja Jacopo Pontormo. Ta sai seal sõbraks Michelangeloga, kelle stiil teda suuresti mõjutas. 1529 külastas ta Roomat ning uuris seal Raffaeli ja teiste kõrgrenessansi meistrite töid.

Vasari esese maneristlikud maalid olid tema eluajal kuulsamad kui hiljem. Medicid palkasid teda korduvalt tööle Firezes ja Roomas, ta töötas ka Arezzos, Napolis ja mujalgi. Paljud tema maalid on säilinud, sealhulgas Firenzes Vanas Palees (Palazzo Vecchio) olevad seina- ja laemaalid, mille kallal ta oma abilistega töötas alates 1555, ning Santa Maria del Fiore kupli freskod, mida ta alustas ning mille lõpetasid Federico Zuccari ja Giovanni Balducci. Ta organiseeris ka muus osas Palazzo Vecchio kaunistamist.

1547 valmisid tal Roomas Kantseleipalees (Palazzo della Cancelleria) freskod saalis, mida freskode kiire valmimise tõttu hakati nimetama Saja tunni saaliks (Sala dei Cento Giorni). Neid freskosid kritiseerisid Vasari kaasaegsed ja ka Vasari ise, kes mõistis, et oli kiirusele ohvriks toonud kvaliteedi. Kui Michelangelo neid freskosid nägi, ütles ta lihtsalt: "On näha." ("Si vede."), vihjates, et kiirustamise jäljed on ilmsed.

Vasari koridor

Arhitektina oli Vasari edukam kui kunstnikuna. Firenzes projekteeris ta Vasari koridori, mis ühendab Vana paleed läbi Uffizi galerii Pitti paleega Arno jõe teisel kaldal. Koridor ületab Arno jõe kaaristul, mis asub Ponte Vecchio sillal. Vasari lodža Uffizi palees asub pika ja kitsa õue tagaotsas, mis oli avalike väljakute planeerimises haruldane, ja kui seda pidada lühikeseks tänavaks, on see renessansiajastu unikaalne ühtses stiilis tänav.

1562 projekteeris Vasari Pistoias Basilica della Madonna dell'Umiltà kaheksanurkse kupli ja juhtis selle ehitamist. See kuppel on kõrgrenessansiarhitektuuri väljapaistev näide.

Vasari oli üks esimesi, kes kasutas sõna "konkurents" (concorrenza) majanduslikus mõttes. Ta kasutas seda sõna korduvalt, aga kõige tähelepanuväärsem on selle sõna kasutus Pietro Perugino eluloos, kus ta selgitas, miks Firenze kunstnikud nii head olid. Vasari sõnul olid Firenze kunstnikud head sellepärast, et nad olid näljased, ja näljased olid nad sellepärast, et kõigile tellimustele oli terav konkurents. Konkurents oli Vasari väljendust mööda üks toitainetest, mis aitas kunstnikel heas vormis püsida.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]