Ball (film)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
"Ball"
"Le Bal"
Žanr muusika, ajalooline
Režissöör Ettore Scola
Produtsent Franco Committeri
Stsenarist Ruggero Maccari
Jean-Claude Penchenat
Furio Scarpelli
Ettore Scola
Muusika Vladimir Cosma
Operaator Ricardo Aronovich
Montaaž Raimondo Crociani
Kunstnik Luciano Ricceri
Aasta 1983
Esilinastus 21. detsember 1983 (Pariis), 23. märts 1984 (New York)
Kestus 110 min
Riik Itaalia, Prantsusmaa, Alžeeria
Keel ilma dialoogideta
IMDb profiil

"Ball" (prantsuskeelne originaalpealkiri "Le Bal"; itaaliakeelne originaalpealkiri "Ballando, ballando") on 1983. aasta filmikohandus Pariisi teatri Théâtre du Campagnoli samanimelisest lavastusest. Filmi lavastas itaalia filmirežissöör Ettore Scola. Film on ilma dialoogideta. Žanrilt muusikafilm ja ajaloofilm.

Filmi idee pärineb Théâtre du Campagnoli rajajalt ja lavastajalt Jean-Claude Penchenatilt, kes 1981. aastal lavastas teatrilaval näitlejate ühisloominguna valminud "Le Bal"i. Filmistsenaarium on aga kokku pandud nelja mehe koostööna: Penchenat, Scola, Ruggero Maccari ja Furio Scarpelli. Filmi tegevprodutsendiks oli Franco Committeri.

Filmi muusika autor on helilooja Vladimir Cosma, muusikaline nõuandja Armando Trovajoli. Operaatoritöö Ricardo Aronovichilt, montaaž Raimondo Crocianilt. Filmi kunstnik on Luciano Ricceri ja kostüümid kujundasid Ezio Altieri ja Françoise Tournafond. Tantsuseaded tegi D'Dee.

ItaaliaPrantsusmaaAlžeeria ühistööna 1983. aastal valminud filmi "Le Bal" esilinastus toimus Pariisis 21. detsembril 1983, Ameerika Ühendriikides näidati filmi esimest korda New Yorgis 23. märtsil 1984. Film on 110 minutit pikk.

Süžee[muuda | muuda lähteteksti]

Kogu tegevus filmis toimub ühes ja samas Pariisi tantsusaalis peaaegu 50 aasta vältel. Prantsusmaa ajaloo 1930.1980. aastate sündmused ja moodide ning harjumuste vahetus on näidatud eranditult muusika, tantsu, plastika ja miimika keeles. Ühtki repliiki filmis ei ole (mis aga ei takstanud filmil saada nomineeritud kategoorias "parima võõrkeelse filmi Oscar").

Film koosneb kuuest minevikuepisoodist: 1936, 1940, 1944, 1946, 1956 ja 1968. Nad on raamistatud proloogi ja epiloogiga, mis on seotud aastaga 1983. Igas episoodis mängitakse paralleelselt maha mitu dramaatilist miniatuuri.

Filmis teevad kaasa samad näitlejad, kes mängisid seda lugu lavalaudadel: 24 osatäitjat kehastavad 140 rolli.

Ajaloolistes episoodides leidsid kajastamist Rahvarinde võit ja võitlus fašistliku liikumisega Prantsusmaal, okupatsioon ja Pariisi vabastamine Teise maailmasõja ajal, 1950. aastate koloniaalsõjad, 1960. aastate üliõpilasrahutused, moevahetus muusikas, riidemoes ja käitumisstiilis. Osa rolle läbivad kõiki episoode, seejuures nende karakterid ja suhtlemine evolutsioneeruvad; teised ilmuvad ekraanile vaid ühes episoodis; kolmandad on justkui "igavesed", aegumatu iseloomuga tüpaažid (näiteks sümpaatne, kuid väga häbelik naisterahvas, keda keegi ei võta tantsima).

Filmis on rohkesti reministsentse, mis juhatavad vaataja prantsuse kino ja estraadi klassika juurde; näiteks Michel van Speybroecki personaažis võib eksimatult ara arvata Jean Gabini kehastatud filmikangelast.

Osatäitjad[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1984 – "Le Bal" nomineeriti parima võõrkeelse filmi Oscarile (esitas Alžeeria, mitte Prantsusmaa).
  • 1984 – Prantsusmaa rahvusliku filmiauhinna César du cinéma auhinnatseremoonial võitis film kolm Césarit – parima filmi, parima lavastaja (Ettore Scola) ja parima muusika (Vladimir Cosma) kategoorias ning nomineeriti parima kaameratöö kategoorias (Ricardo Aronovich).
  • 1984 – Itaalia rahvusliku filmiauhinna Ente David di Donatello auhinnatseremoonial võitis film neli Davidit – parima filmi, parima lavastaja (Ettore Scola), parima muusika (Vladimir Cosma ja Armando Trojavoli) ja parima filmitöötluse (Raimondo Crociani) kategoorias. Lisaks pälvis Ettore Scola eripreemia - Itaalia lennufirma Alitalia auhinna.
  • 1984 – Berliini rahvusvahelisel filmifestivalil nomineeriti "Le Bal" Kuldkarule parima filmi kategoorias, Ettore Scola võitis Hõbekaru parima lavastaja kategoorias.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]