Bērzaune vasallilinnus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Linnuse territooriumil olev tornivare, ilmselt ümara suurtükitorni oma. U. 2010. aastal.

Berzaune vasallilinnus (eesti Bersoni, saksa Bersohn, vene Berzon[1]) oli Riia peapiiskopkonna lätlaste aladel asunud vasallilinnus, mis kuulus Sesviina (Cesvaine) linnusepiirkonda ja oli läänistatud Tiesenhausenite perekonnale ning mis paikneb Lätis, Vidzeme kultuuriajaloolises piirkonnas, Madona piirkonnas (Madonas novads)[2], Bērzaune vallas (Bērzaunes pagasts), Bērzaune asulas, Bērzaune jõe ülemjooksu vasakkaldal, Bērzaune luteri kirikust 350 m lõunas.[3]

Muinasajal kuulus piirkond tõenäoliselt Jersika vürstiriigi või maakonna koosseisu, selle põhjaossa, Talava maakonna lõunapiiri lähedale. Vene tsaaririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Võnnu (Cesis) maakonna Bērzaune kihelkonnas[4] (Kirchspiel Bersohn).

Linnuseala asub väga künklikus maastikus u 150 m üle merepinna. Berzaune jõgi algab Läti kõrgema mäe Gaiziņkalnsi (312 m) jalamilt.

Berzaune valla vapp.

Nimekujud[muuda | muuda lähteteksti]

Vaade idapoolsele vallikraavile kagust. Vasakul tõenäoliselt suurtükitorni vare.
  • 1382 – Bersone, Barson, Berszon
  • 1397 – Berssone, Bersohn
  • XV sajand – Barsoen, Berson, Bersoon, Bersohne
  • XVI sajand – Barson[5]
  • 1577 - Borzun[6]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Linnusekünkal oleva maakividest hoone varemed.

Algusaegadest Liivi sõjani[muuda | muuda lähteteksti]

Berzaune piirkonna vanemast asustusest kõnelevad arvukad varajase rauaaja arheoloogilised leiud. Oletatakse, et enne kivilinnuse ehitamist oli asustuskeskus asulapaigas Arona mäel (Aronas kalns). Arheoloogilised väljakaevamised kinnitavad, et seal elati XI ja XII sajandil. Asula kõrvalt läks läbi ka vana Koknese–Kalsnava–Berzaune–Sesviina–Aluliina sõjatee.[7]

1229 olid XIV sajandi ürikute põhjal Berzaune ja tõenäoliselt ka sinna kihelkonda kuuluvad mõisad/maad juba Tiesenhausenite (Engelbertus de Tysenhusen) perekonna valduses.[8]

1334 (mõnedel andmetel juba tollal) asutati Berzaunesse kirik. Hoone juures on tuntav ordu ehitusstiil, tegemist on ühe vanima Läti gooti stiilis maakirikuga.[9] Kiriku põrandas on XVI/XVII sajandi vahetusest pärinev Berzaune mõisniku Johann Tiesenhauseni hauaplaat, millel on kiri "Erbgesessener zu Barson, Laudon und Lison, liefländischen, überdünischen Herzogthums, Ritter, Hauptmann..." ja kus vapil seisab allalangetatud sabaga pühvel ning teisel küljel on sõnad: "Anna Kursel, seine eheliche Hausfrau starb anno 1594 den 9 januari..."[10]

Berzaune suguvõsaliini Tiesenhausenite vapp.

1340. aastal on Arndt oma linnusteloendis (1753) märkinud ehitusajaks ja rajajaks Bartholomeus (Berthold) Tiesenhauseni.

1354. aastasse dateerib Heinrich von Tiesenhausen vanem oma suguvõsakroonikas (Geschlechts-Deduction) linnuserajamise alguse.[11]

1382 on linnust ürikuliselt esmakordselt mainitud[12], kui 16. oktoobril toimus päranduse jagamine Bartholomaeus Tiesenhauseni ja tema venna/õepoja Johanni vahel. Pärandiobjektid olid Ergli ja Berzaune vasallilinnused.[13]

1396 võttis peapiiskop Wallenrode Bartolomaeus ja Johann von Tiesenhausenilt läänitruuduse murdmise tõttu Koknese ja Berzaune piiskopkonnale tagasi. Berzaunele ta 4. juulil 1397 Tiesenhausenite õigused taastas, samuti jäid neile väiksemad maamõisad. Ka said nad õiguse segamatult alustatud (pooleliolevat) Ergli linnust edasi ehitada.[14]

1431 mainitakse linnuse kirikuhärrat.

1456, am Tage Viti andis peapiiskop Silvester Sesviinas välja üriku, milles tunnustas rüütleid ja vendi Fromhold ja Bartolomäus von Tiesenhauseneid Berzaunest (Bersohn) ja Hans Hermanni poega kiriku rajamise eest Berzaunesse ja andis sellele kihelkonnakiriku staatuse. Sellega eraldati Sesviinast Berzaune kihelkond.[15]

1457. aastal vasallipäeval Raunas andis piiskop Silvester välja privileegi, kus osa tema suurvasalle (Rosenid, Tiesenhausenid ja Ungernid) nii peapiiskopkonna liivlaste kui ka lätlaste osas said õiguse pärandada lääne 5 põlve edasi nii mees – kui ka naisliinis. Vasallid muutusid mõisnikeks ja tekkis aadel. Peapiiskop sai selle heateo eest suurematelt vasallidelt suure rahalise preemia. Tiesenhausenitele kinnitati ulatuslikud maavaldused peapiiskopkonna 7 idapoolses kihelkonnas, sealhulgas ka Berzaunes.[16]

1469, vara müümisel peale päranduse jagamist kirjeldatakse dokumendis erinevaid linnuse osi – hooneid, väravaid, linnuseesist silda, müüre, valle ja veskitiiki.[5]

1522. aasta kohta teatab lossi jagamisel inventariseerimisraamat, et linnuse ühel küljel (idaküljel) olid remter koos köögi ja keldritega, kabel ja küünid. Edasi lukustatud laod relvade ja sõjavarustuse tarbeks. Uut ümarat suurtükitorni veel ei mainita, kuid samas räägitakse tõstesillast ja sillast kahtede väravate vahel (ilmselt pea- ja eeslinnuse vahel).[9]

1545 oli Berzaune Heinrich von Tiesenhausen viimase peapiiskopi markkrahv Wilhelm von Brandenburgi nõunik. 1556 oli Heinrich rüütelkonna pealik, 1558 Riia Peapiiskopkonna lipkonna pealik (sõjajõudude ülemjuhataja), 1563 peapiiskopkonna administraator. 1559 veebruaris osales ta Tirza vasallilinnuse juures toiminud kokkupõrgetes Moskva suurvürstiriigi vägedega.[17]

Liivi sõja algetapil läksid suuremad lahingud ja rüüstamised Berzaunest mööda.

1559. aasta 15. septembril pantis peapiiskop Wilhelm Poola kuningale 100 000 kuldna eest Lielvarde (Lennewarden), Vilaka (Marienhausen), Berzaune (Bersohn) ja Lubāna (Lubahn), et finantseerida sõda Ivan Grõznõi vastu.[18]

Liivi sõjast Põhjasõjani[muuda | muuda lähteteksti]

Juunis 1577 kogus vene tsaari Ivan IV Pihkvas 50 000-mehelise sõjaväe ja tungis Vana-Liivimaale sisse, vallutades kõigepealt juuli keskel Vilaka, siis Lutsi ja Räisaku, seejärel Vana-Väina linnuse. Kui edasi ka kunagise Riia Peapiiskopkonna suhteliselt tugev Krustpilsi linnus hõivati, alistusid teised väiksemad sama piirkonna linnused – Laudona, Berzaune ja Ergli kergelt[19]. Berzaune küll vallutati vene vägede poolt, kuid ilmselt seda ei purustatud, kuna leidis ka edaspidi kasutatuna mainimist. Berzaunes viibinud Heinrich von Tiesenhauseni abikaasa ja Johann von Tiesenhauseni ema Dorothea von Roseni küüditasid venelased koos lastega Venemaale.[20] Vene väed vallutasid peale rasket võitlust 21. augustil Sesviina (Cesvaine), Berzaune ja abilinnus Kalsnava hõivati järgmisel päeval. Sealt suundusid venelased Koknesesse.[21]

1577. (vene kroonikas 7085.) aasta kohta kirjutab vene kroonika: Berzaune (Borzun) lähedal paiknevast sõjaväelaagrist saatis vene tsaar Ivan Groznõi Berzaune linnusesse oma õukondlase Andrei Petrovitš Klešnini ultimaatumiga alistumiseks. Selles seisis peale ülistavaid auavaldusi ja tiitleid: "Meie tsaarilik kõrgus on tulnud Liivimaale, et endale see allutada ja (võõrusulistest ja nende vägedest) puhastada. Ja et te meile kuuluvast linnusest lahkuksite ja selle tervena meile üle annaksite. Vastutasuks näitame me üles armulikkust ja säilitame teie (linnusekaitsjate) elud. Kirjutatud meie Cesvaine (Tsässviina, Tšestvin) valdustes 21. augustil." 22. augustil kirjutas Andrei Klešnin tsaarile, et ta sai Berzaune oma valdusse. Seepeale andis tsaar korraldused, mida vangidega teha ja kuidas linnusega edasi toimida. Asulasse kästi ehitada Peetri-imetegija tempelkirik, kuhu siis Pihkvast tuleb saata ikoonid, kirikuriistad, pühad raamatud ning kaks munka ja kaks diakonit. Linnusesse ja asulasse pealikeks määrati vürst Fjodor Fjodorovitš Meštšerski ja Nemur Jurjevitš Ušakov, aga koos nendega anti Votski viiendiku bojaarivägedest 50 meest ja Krasnogorski streletsidest 40 meest. Ja kästi neil sinna elama jääda. Relvastuseks pidi jääma Berzaune linnuse varustus: 11 kiirlaskerelva ja 13 vana tüübi relva, 3 tünni 5 puuda püssirohuga, lisaks 400 raud- ja tinakuuli, 140 muud lõhkelaengut (kivikuuli) ning muud lahingumoona. Juurde toodi ka Kalsnava vasallilinnusest relvastust: 5 kiirlaskerelva, 5 vana tüübi relva, 4 lukkudega relva, 200 tinakuuli jm. Vene vägede oma varudest jäeti Berzaunesse veel puud püssirohtu ja appi 42 kahurväelast. Lisaks tuli Pihkvast neile appi saata 3 kahurväelast, 2 väravameistrit, sepp ja puusepp. Tsaar ise suundus vägedega 23. augustil Koknese (Kukenois) peale. Berzaune ja Koknese vahel oli tal 3 sõjalaagrit.[22]

1578 hõivasid linnuse poolakad.

1582 andis Poola kuningas Stefan Batory linnuse Heinrich von Tiesenhausenile tagasi, kuid tingimusel, et viimane ei tugevda seda.

1586 valdas Berzaune ja Kalsnava linnuseid ja nende kihelkondade mõisaid Heinrich von Tiesenhausen.[23]

1599 oli Berzaune omanik Liivimaa rüütelkonna peamees 1592. aastast, Johann von Tiesenhausen, kes aga Poola–Rootsi sõja ajal poolakate poolt rootslaste leeri üle läks ja hiljem poolakate tagasisaabudes valduse kaotas. [24] Johann suri 1602.

1601 üritas tulevane rootsi kuningas hertsog Karl Põhja-Lätit vallutada. Pärast Võnnu ja Volmari vallutamist jaanuaris suundus ta vägede eesotsas Rauna kaudu Koknesesse. Tee peal vallutas ta veebruaris ka Vana-Pebalgi ja Ergli. Berzaune omanik Tiesenhausen toetas rootslasi niigi ja lühikeseks ajaks jääb linnus rootslaste valdusesse. Märtsist alates piirasid rootslased Kokneset ja vallutasid linna, kuid mitte linnust. Piiratuile jõudsid appi poola väed suurhetman Krzysztof Mikołai Radziwiłłi ja Jan Karol Chodkiewiczi juhtimisel. Piirajad piirati linnas sisse. Vahepeal üritab Berzaune pärushärra Johann Tiesenhausen 100 ratsamehe ja 500 jalaväelasega piiratuile appi minna, kuid lüüakse tee peal poolakate poolt puruks. Tiesenhausenil kaasasolnud 7000 taalrit sissepiiratud rootsi garnisoni palgaraha langeb poolakate saagiks, Berzaune härra ise pääseb põgenema. Kroonik iseloomustab Tiesenhausenit, kui ühesilmalist intriganti ja äraandjat, kes on ka selle sõja peaalgataja.[25] Juunis alistub ka Koknese poolakatele.

Neid raskeid sõja aastaid on kroonik kirjeldanud ka kui suurt näljaaega, mis palju talurahvast hauda viis. Berzaune kohta on ta kirja pannud ka loo kannibalismist, kus vanemateta jäänud pere vanim täiskasvanud tütar tappis oma nooremad kolm venda ja neli õde, soolas nad sisse ja sõi neid, üritades nii enda elu päästa. Alamstaarost käsib tüdruku kinni võtta ja elusalt maha matta, kui ülekuulamisel too teatab, et sööks edaspidigi maitsvat inimliha.[26]

1613 kuulus linnus lühikest aega poola kindralile Johann Carl Chodkiewitzile (Jan Karol Chodkiewicz).[8]

23. augustil 1625 annetas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Berzaune (Berson) koos Deeweni, Großdohni, Selgofsky, Martzeni, Laudohni ja Lubahni mõisatega kindral Johann Bannerile.

1626 vallutasid ja põletasid poolakad veelkord linnuse maha.[27]

1633 olid linnusel veel tugevad kindlustused, sest see oli kantud rootslaste remonti vajavate linnuste nimekirja.[5]

1641 revisjoni järgi moodustasid Berzaune, Deewen, Laudohn ja Lubahn ühise valduse pindalaga 114 aakrit.

1679 kinnitati need mõisad krahv Gustav Adam Banneri lesele Maria Skyttele. Mõisate reduktsiooniga seoses sai kroonu hiljem valdused jälle omale tagasi. Linnuse mahajätmisaeg ei ole teada, võimalik et XVII sajandi lõpus või siis peale Põhjasõda.

Linnus Põhjasõjast tänapäevani[muuda | muuda lähteteksti]

1723 annetati Berzaune koos Selgofskyga krahv Ragusinskyle (Rogozin). Hiljem, XVIII sajandil käis maavaldus pidevalt käest kätte.

1776 teatab pastor Bergmann oma ajalooraamatus, et Berzaune puhul on tegemist lagunenud lossiga.[28] Nagu näha oli hoonestus tollal veel täielikult olemas.

1803, 28. veebruaril delegeeris krahv Johann George Brown oma valdusõigused Berzaune, Deeweni ja Lubey üle maakohtunik parun Carl Magnus Klebeckile.

1830 välja antud markiis Paulucci albumis on linnus varemetes, ainult uhke valdustorn kõrgub endiselt muutumatul kujul. Ka samal aastal väljaantud maateaduste raamatus on Berzaunet kirjeldatud, kui purustatud linnusega kihelkonda.[29]

1905. aasta revolutsioonisündmustes põles maha linnuse kõrval asunud Berzaune mõis.[30]

1944, II MS ajal toimusid siin ägedad lahingud, kogu linnuseala oli kaevikute liinidest läbi uuristatud. Ilmselt siis hävines ka linnuse peatorn. Teistel andmetel oli algses kõrguses alles siiski ainult ümmargune suurtükitorn[30], mida võiks ka säilinud rusukünka järgi oletada.

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Linnuse ja lähiümbruskonna plaan XVII sajandist. Kaart on keeratud 90 kraadi vastupäeva, õigesse ilmakaarde. Rootsi Sõjaarhiiv.
Linnusekünkas olev kelder.

Berzaunele lähimad piiskopkonna linnused: otsejoones 6 km (1 miil) kaugusele lõunasse jäi Kalsnava (Kalzenau) vasallilinnus, edasi 20 km (u. 3 miili) kaugusel oli suure Aiviekste (Ewst) jõe ääres Krievciemsi (Ruschendorf) vasallilinnus, 14 km (2 miili) kaugusel kagus samuti Aiviekste ääres asetses Laudona (Laudon) piiskopilinnus. 25 km (3,5 miili) kaugusele kirdesse jäi Sesviina (Sesswegen) piiskopilinnus, 26 km (3,5 miili) taha lääneloodesse Ergli (Erlaa) vasallilinnus, kaugemal – 32 km (4,5 miili) olid läänes Ogre jõe ääres Baltava (Baltow) ja samuti 32 km põhjaloodes, Koiva (Gauja, Aa) jõe lätteil Vana-Pebalgi (Pebalg) piiskopilinnused.

Ehitusstiililt on tegemist rangelt ristkülikukujulise ja samas vabakujundusliku laagerkastelliga. Ta oli oluline teetõkkelinnus ja moodustas ühise grupi seitsmest vasalli- ja piiskopilinnusest, mis pidid kaitsma Riia peapiiskopkonna lätlaste alade lõunapiiril selle keskmaad esmajoones leedukate vastu aga ka ordu vaenutegevuse puhul.[31]

Põhiplaani järgi kujutas pealinnus endast rangelt reeglipärast nelinurkset rajatist küljepikkustega 44 * 51 meetrit ja mille 3 tiiba; peale lõunapoolse; olid kiviehitistega hoonestatud. Vabale kastellitüübile iseloomulikult oli läänetiiva keskel tugeva flankeerimisnurgaga neljakandiline valdustorn, mille rajamisaeg on samane kivilinnuse algusajaga ja mis paigutab selle XVI sajandi II poolde. Tulirelvade ajastul varustati pealinnuse kagunurk ühtlasi tugeva ümmarguse suurtükitorniga[32], mille läbimõõt oli 7 meetrit ja selles oleva ruumi läbimõõt ainult 2–2,5 meetrit, kusjuures kastellipoolse seina paksus oli 1,9 ja väljapoole jääva seina paksus 2,5 meetrit. See torn kaitses ka linnusele kagust lähenevat juurdepääsuteed. Pealinnuse enda kaitsemüüri paksus oli 1,3–1,5 meetrit ja selle alumine osa oli ehitatud töötlemata maakividest.[5]

XVII sajandist pärinevast plaanist ja veel säilinud müüriosadest on näha, et ida- ja põhjaküljel asetses pealinnusest u. 10 m kaugusel ka eeslinnuse kaitsemüür, mis oli 2–2,5 m paks ja milles oli suurtükitorni kõrval ka eraldi väravaava.

Linnust kaitses lääneküljest Berzaune jõgi; ida- ja põhjakülge piiras järsukaldaline oja, mille sälkorg muudeti 20 meetri laiusteks vallikraavideks. Lõuna poolt kaevati läbi kraav, millesse tekitati suur veskitiik.[9]

Berzaunel oli ka abilinnus: samuti Tiesenhausenitele kuuluv Kalsnava (Kaltzenau) vasallilinnus, mis kujutas endast Berzaunest lõunasse jäävat majalinnust.

Praegune seisukord[muuda | muuda lähteteksti]

Linnusekünkas oleva võlvkeldri sisemus.

Alles on mõned madalad kastelli ja suurtükitorni müürivundamendid ja paari meetri kõrgune müürilõik põhjapoolsest eeslinnusest. Olemasolevad müürid on seguga konserveeritud ja augud kohati valge silikaatkiviga parandatud. Varemed on kaetud metsa ja põõsastega.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. EKI KNAB
  2. Läti kaart
  3. Berzaune kaart
  4. Atlas von Liefland oder von den beiden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief – und Ehstland und der Provinz Oesel, von Ludwig August Graf Mellin, 1798, Riga und Leipzig, J. F. Hartknoch, Der Wendenshce Kreis, No. II
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 http://www.travelzone.lv/latvija/pils/berzaune/index.php
  6. http://www.vostlit.info/Texts/Dokumenty/Russ/XV/1460-1480/RK_1475_1605/text19.htm РАЗРЯДНАЯ КНИГА 1475—1605 гг.
  7. http://www.berzaune.lv/Vesture/vesture.html
  8. 8,0 8,1 Hagemeisters Geschichte, lk. 228
  9. 9,0 9,1 9,2 http://www.berzaune.lv/Apskates%20objekti/objekti.html
  10. Topographische Nachrichten, Hupel, lk. 189
  11. Neue nordische Miscellaneen, Hupel, lk. 107
  12. UB III, 1182, Reg. 1503; Tiesenhausen 10, teade 29
  13. Scriptores rerum Prussicarum, Hirsch, Töppen, Strehlke, lk. 107
  14. DTA, lk. 116
  15. lk. 62, Neue Miscellaneen, A. W. Hupel
  16. DTA, lk. 146
  17. Lexikon der deutschsprachigen Literatur des Baltikums, lk. 1311
  18. Deutsche Geschichte im Osten Europas, Conze, Boockmann, lk. 161
  19. Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 239, ISBN 978-9985-876-83-1
  20. Livländische Beiträge, von Bock, lk. 292
  21. Scriptores rerum livonicarum: Bd. I. Balthasar Russow., lk. 124
  22. http://www.vostlit.info/Texts/Dokumenty/Russ/XV/1460-1480/RK_1475_1605/text19.htm РАЗРЯДНАЯ КНИГА 1475—1605 гг.
  23. Hagemeisters Geschichte, lk. 217, 229
  24. Livländische Beiträge, von Bock, lk. 294
  25. Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 287, ISBN 978-9985-876-83-1
  26. Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 295, ISBN 978-9985-876-83-1
  27. Entwurf einer geographisch-statistisch-historischen Beschreibung, Bornhaupt, lk. 60
  28. Geschichte von Livland, Bergmann, lk. 174
  29. Weltall, lk. 215
  30. 30,0 30,1 http://www.berzaune.lv/Vesture/berzaunes%20vesture.htm
  31. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 259
  32. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 260