Rannu vasallilinnus

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel on linnusest; mõisa kohta vaata artiklit Rannu mõis.

Kunagise Rannu valla vapp, mille keskuses asus vasallilinnus

Rannu vasallilinnus (saksa keeles Randen) oli Tartu piiskopkonnas asunud vasallilinnus, mis tänapäeval on hävinud. Tänapäevase haldusjaotuse järgi asuks linnus Tartu maakonnas Elva vallas[1], Rannu alevikus endisest Rannu mõisa häärberist 200 m lõunas[2] Kantsimäel.

Vaade ida suunast üle Utu-Kolga paisjärve (endine linnuseveskitiik) vasallilinnuse kirdenurgale

Nimekujud[muuda | muuda lähteteksti]

Rannu (Ranno) kihelkonda kutsuti vähemalt kuni XVIII sajandini ka Võrtsjärve kihelkonnaks (Wortsjerwe, Würzjerwe)[3].

  • 1471 – Castrum Randen[4],
  • 1546 – Schlosse zu Randen,
  • 1573 - Raude[5].

Asukoht ja paiknemine[muuda | muuda lähteteksti]

Vaade linnuseala loodenurgast loodesse endise linnuseveski asukohale

Linnus paiknes lauskjal, kuid mõningate madalate küngastega ümbritsetud maastikul kunagise Ugandi maakonna lääneosas, 4,5 km Võrtsjärvest idas ning kasutas sealt läbivoolaval Konguta ojal oleva veskipaisu poolt tekitatud tiigi ja vallikraavide veekaitset. Ühes kunagises mõisakirjelduses on öeldud, et kunagi paiknes seal 3 tiiki[6]; tänapäeval piirab linnuseala põhjas ja idast üks pikk tiik, kus linnuseala jääb ligikaudu 4-5 m kõrgusele veepinnast. Veetõkete paiknemise järgi saab oletada, et linnuse küljed asetsesid põhiilmakaarte suundades. Linnuseala asetseb 54 m kõrgusel üle merepinna[7].

Rannu linnuse asukoht oli tõenäoliselt keskuseks ka kogu Rannu kihelkonnale, mis oli põhjast lõunasse pika ja kitsa kujuga ning oma algses suuruses võttis enda all kogu Võrtsjärve idakalda ja ka osa Väike-Emajõe idakaldast ligi 50 km pikkuselt Soontagast kuni Suure-Emajõeni välja. Ilmselt kuulus sinna alla ka suurem osa hilisemast Rõngu kihelkonnast, mis eraldus iseseisvaks alles XIV sajandil ja läänistati siis Tödwenitele arvatavasti Engelbert von Doleni piiskopiksoleku ajal. Üleaedsetele Tiesenhausenitele kuuluva naaberkihelkonna Kavilda võimukeskuseks kujunes Konguta vasallilinnus, mis jäi Rannust otsejoones kõigest 4,7 km kaugusele idakagusse. XV sajandi I poolel püstitatud kivist Rannu kirikuni tuli põhjasuunas 6,5 km (u. 1 saksa miil). Otsejoones lõunas asuva Rõngu vasallilinnuseni tuli 9,1 km, kirdesse jääva Kavilda vasallilinnuseni aga juba 15 km.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Rannu linnus XIII sajandist alates Dolenite valdusena[muuda | muuda lähteteksti]

1223[8], kui Tartu piiskop Hermann I oma kaaskonnaga Otepää muinaslinnuses viibis ja Tartusse edasi liikuda ei saanud, hakkas ta temale valitseda antud Ugandi maakonnast tähtsamatele abilistele maid välja jagama. 5 kihelkonda läksid tema õukonna suursugustele rüütlitele – oma vennale Theoderich de Ropale Otepää, õemehele Engelbert von Tiesenhausenile Puhja, Johann von Dolenile Rannu, Helmoldile Lüneburgist (arvatavasti hilisemad Rosenid) Sangaste ja Karula ning endale ja oma toompraostist vennale Rothmar von Buxhövdenile jättis Tarbatu[9]. Suured läänistused andsid võimaluse linnuste tekkeks. Esialgu elasid Dolenid tõenäoliselt Otepää piiskopilinnuse tugipunktis[10].

Vaade edelast linnusealale. Kusagil esiplaanil paiknes lääne- ja lõunapoolse vallikraavi ühendusnurk

Ürikute järgi kuulus Rannu (küla või siis ka kihelkond) 1224. aastal Hans von Dolenile. Linnuselääni (Borchsokinge) moodustas kogu hilisem Rannu kihelkond, lisaks kuulus Rannu alla ka Soontaga mõis ja piirkond hilisemast Rõngu kihelkonnast[11]. Dolenid omasid juba XIII sajandi I poolel linnuseid Riia lähedal Väinal, Tartu stiftis ja Virumaal[12].

1225 sügisel korraldavad sakslased Otepäält eesotsas Doleniga sõjakäigu Virumaale ja löövad taanlased sealsetest muinaslinnustest välja. See aktsioon käis risti vastu Liivimaale saabunud paavsti saadiku rahupüüdlustele ja läbirääkimispoliitikale. Kirikliku karistuse ähvardusel anti kogu Põhja-Eesti paavsti legaadi Modena Wilhelmi otsevalitsemise ja kaitse alla.[13] Sellal haldasid rüütlid oma lääne veel Otepäält.

1226. aasta 15. (23.) mail Daugavgriva (Dünamünde, Väinasuu) kloostris koostatud dokumendis võtab Rooma paavsti legaat Modena Wilhelm "kahekordselt neetud rüütlil" Johannes Dolenil (Iohann de Dolen) läänivalduse käest ära, kuna viimane korraldas sama aasta mai algul teistkordselt röövretke Põhja-Eestisse Viru maakonda ja vallutas seal ühe linnuse.[14] Põhja-Eesti oli juba allutatud Rooma paavsti misjonile. Johannese Vana-Dole vasallilinnus (Dole piiskopilinnus) Riia lähedal antakse 1. juunil üle Riia linnale[15]. Varjatum põhjus karistamiseks olid ilmselt ka rüütli hõivatud suured maavaldused. Siiski säilitas Dolen Tartu piiskopi vasallina oma Rannu läänistuse.

1288. aastasse paigutavad baltisaksa ajaloolased linnuse ehitusdaatumi[16], kuid täpne ehitusperiood pole dokumenteeritud. Selge on see, et juba üsna kiiresti pärast läänistuse saamist XIII sajandi I poolel läks vasalliperekonnal seal kindlustatud eluaset tarvis[17], kuna ka Ugandi maakonna kohalikud sarnaselt teiste eestlastega olid ristiusu kuulutajate vastu üsna sõjakalt meelestatud. On ka võimalus, et algul elasid ja kindlustasid rüütlipered oma kaaskonda mõnes kohalike muinaslinnuses või maalinnas. Arvestades linnuse üpriski laia paiknemisulatust ja suurust, ehitati, täiustati ja laiendati seda arvatavasti kogu keskaja vältel. Mõned baltisakslased on ilmselt vääralt kirjutanud linnuserajamise sellal Tiesenhausenite arvele[18], kuid pole samas välistatud, et Tiesenhausenid ja Dolenid (Dahlen) tegid sealkandis nende ehitamisel mingis ulatuses koostööd. Siiski paistab, et suurem piirkonna kivilinnuste – Rõngu, Rannu, Konguta ja Kavilda väljaehitamine või tugevdamine algas kindlasti vähemalt juba XIV sajandil. Need linnused moodustasid ühise grupi[19] Tartu piiskopkonna läänepiiri kaitseks Võrtsjärve suunal vastu Liivi ordu maavaldusi[20]. Ka suurem maismaakaubatee, mis tuli Pihkva suunast üle Kirumpää ja Otepää Tartusse, läbis lähedalt kõrvalt seda piirkonda.

1323 aasta lõpus sai Riia Peapiiskopkonnas ja Tartu Piiskopkonnas maid ja linnuseid omavast Dolenite suguvõsast pärit Engelbert II von Dahlenist Tartu piiskop, kes valitses seda piiskopkonda 1341. aastani. Seejärel sai ta pärast Riia peapiiskopi Friedrich von Pernsteini surma ise peapiiskopiks ja valitses 1347 aastani, kuid ei saabunudki enam Avignonist, kus sellal paavstid resideerusid, Liivimaale, vaid jätkas seal kohapeal võitlust Liivi ordu mõjuvõimu vastu. Võimalik, et tegemist on ka sama isikuga, kes 1304 astus Engelbertus de Estonia nime all õppima Bologna ülikooli. Tegemist oli mõjuka mehega, 1336. aasta 21. juulil kroonis ta Magnus II Erikssoni Stokholmis Rootsi kuningaks, ning samal aastal oli ta ka paavsti poolt volitatud isikuks, kes võttis Liivi ordult vastu selle poolt peapiiskopkonnale tagastatavad maad ja linnused[21].

1347 on esmamainitud Rannu kirikukihelkonda[22]. Ühtlasi peab see tähendama ka kiriku olemasolu[23] Siinkohal tuleb märkida, et nagu Konguta ja Kavilda omanike Tiesenhausenite Puhja kirik, nii oli ka Dolenite Rannu kolmelööviline 2 traveega kodakirik.

1396, kui Tartu piiskop Dietrich III Damerow oma orduvastase võitlusega oli jõudnud nii kaugele, et sõlmis liidu mitmete suuremate Euroopa valitsejatega Liivi ordu vastu ja kutsus oma piiskopkonda kaitsma ka vitaalivennad (lindpriid mereröövlid), ründas ordu Tartu piiskopkonda ja vallutas kõik selle linnused peale Tartu. Ei ole teada, kuipalju ordu vasallilinnuseid puutus, sealhulgas Rannut; võimalik, et hõivati vaid piiskopilinnused, nagu näiteks Otepää piiskopilinnus.

Umbkaudu 1400. aastate II veerandisse paigutatakse ehitusliku-stiilikriitilise analüüsi järgi paekivist võlvikonsoolide põhjal kivist Rannu Püha Martini kihelkonnakiriku püstitamine[24]. Kindlasti pidi piirkonnas olema varem juba ka vähemalt XIII sajandil mõni puidust pühakoda, kuna Rannu on olnud vana muinasaegne kihelkond ja saksa ristisõdijad ehitasid vallutatud aladel kirikuid igasse kihelkonda. Tavapäraselt algatasid kihelkonnakiriku rajamise või aitasid piiskopil seda sinna ehitada piirkonda suurima lääni saanud vasallisuguvõsa, kellest sai nö. kiriku patroon. Rannu puhul siis Dolenid. Rannu vasallilinnusest mitte väga kaugele – 10,5 km lõunasse – jääb küll XIV sajandi lõppu dateeritud Rõngu Püha Miikaeli kihelkonnakirik ja sajandi alguses mainitud Rõngu vasallilinnus, kuid ei ole teada, kuidas XIII sajandil vanade kihelkondade piirid täpselt jooksid ning kas Rõngu kirik siis ka Rannu kandi rahvast teenindas. Mõned baltisaksa ja ka tänapäeva ajaloolased on pakkunud, et Rannu linnus ja kirik on püstitatud ühel ajal. Võimalik, et siis lõppes Rannu linnuses hoopis mingi ehitus- või ümberehitusperiood. Oletatava pealinnuse ehk elutorni kohalt leitud profileeritud võlvitellised ja müüriladumistehnika sarnanesid oletatavalt tollal valminud Rannu kiriku omadega[25], ehkki eesti arhitektuuriajaloolased on arvanud ka, et need ehitusdetailid pärinevad linnusejärgsel ajal samas kohas olnud mõisa peahoonest. Linnusekompleksides oli tavaliselt kõige paksemate seintega ja kõige hoolikamalt ehitatud kesksed elutornid või elumajad, mis pidasid sõjategevusele kõige paremini vastu ja mida "rootsi ajal" kohaldati mõisate peahooneteks, kuna peale kurnavat sõjategevust enamikel mõisnikel uute häärberite ehituseks lihtsalt vahendeid ei jätkunud.

1438 kuulus Rannu Hans von Dolenile[26], kes oli selle pärinud oma isalt Johann von Dolenilt[27]

1439. aastast on vanim teade Soontaga mõisast, kui Tartu stiftifoogt Klaus Holstver müüs mõisa koos veski ja 16 adramaaga Ludeke Zögele (Soye). Zoeged, kellele kuulus ka lähedalasuv Puka mõis, pidasid mõisa kuni Liivi sõjani, kuid jäid siis oma rootsimeelsuse tõttu sellest ilma[28]. Kuna varemalt oli Soontaga allunud Rannu linnusele[29], siis järelikult kuulus ta ka enne Dolenitele. Ülejäänud hilisemad teadaolevad suuremad mõisad Rannu kihelkonna territooriumil - Tamme kroonumõis (Tammenhof) ja Valguta rüütlimõis (Walguta) rajati teadaolevalt Rannust eraldamise teel alles XVII sajandil[30].

1466 ostis linnuse Otto Dolenilt Bertram von Tiesenhausen.

Rannu Tiesenhausenite omandusena XV sajandi II poolest alates[muuda | muuda lähteteksti]

1470. aasta augustis suri Otto pärijateta ja Tiesenhausenid said Rannu täielikult üle võtta[31]. Dolenite suguvõsa suri välja[32].

Tiesenhausenite rüütliperekonna väikese vapi rekonstruktsioon

1471 on linnust ja mõisat kirjalikult esmamainitud[33], kui Tartu piiskop Andreas Peper kinnitas Rannule Tiesenhausenite omandiõiguse[34]. Siinkohal arvavad eesti ajaloolased, et piiskop sellele tehingule tegelikult vastu oli, kuna niigi tugevad ja mõjukad Tiesenhausenid uue linnuse omandades nüüd veelgi võimsamaks muutusid. See muutis võimutasakaalu ja raskendas piiskopkonna valitsemist ning vähendas ka paavsti võimalusi piiskopkonna etteotsa väljastpoolt oma soosikut valida. Linnus ise on esmamainimisaastast tõenäoliselt siiski palju varasem[35]. Bertramilt päris linnuse tema poeg Bartholomäus von Tiesenhausen ja viimaselt omakorda pojapoeg Reinhold[36]. Teistel andmetel oli Reinhold 1495 Kavilda vasallilinnuse omandanud Berzaune Vromholdi poeg[37].

1528 aastal on ühes ürikus üles loetud rida tähtsamaid Tiesenhausenite suguvõsa liikmeid. Rannus elavatena on mainitud Reinolth ja Johann von Tiesenhauseneid[38].

Vaade lõunast üle oletatava sillapea asukoha linnusekohal paiknevale taluhoonele

1529 oli elavate kirjas veel Jürgen von Tiesenhauseni isa, kellelt poeg linnuse hiljem päris[39]. Samal ajal oli tähtsal positsioonil ka üks teine Jürgen Tiesenhausenite soost, Berzaunest pärit Georg von Tiesenhausen, kes 1525-1530 oli Tallinna piiskop ja samaaegselt 1527-1530 ka Saare-Lääne piiskop.

1541 suri Rannu linnuses Reinhold von Tiesenhausen, Berzaune Fromholdi poeg ja ta maeti Tartu toomkirikusse oma vanemate kõrvale. Reinholdil oli oma naise Anna von Tiesenhausehiga 14 last, kelledest enamus noorena surid. Täiskasvanuks sai 3 poega ja 3 tütart[40]. Tiesenhausenitel olid suured suguvõsaharud ja sageli tuli ette ka lähisugulaste abielusid. Paljud linnused ja mõisad olid jaotatud kinnispäranditeks või rahalisteks kohustusteks, mida siis omavahel vahetati, panditi ja kus ka koos elati ning seetõttu võis ühel linnusel või mõisal olla samaaegselt ka mitu omanikku.

1546. aasta 7. augustil väljastas sama Jürgen üriku, millega andis Rannu linnuse all oleva Nõmmeveski veskikoha eluaegseks kasutamiseks Ciriacus Konngile ja tema naisele.[41] Linnuseala loodenurgas asetsev veski paisutas üles Konguta oja, mille tiigid andsid veekaitse linnusele põhjast ja idast ning lisaks täitsid vallikraavid linnuse lõuna ja lääneküljel. Arvatavasti pidi veskitamm ette ulatuma ka läänepoolse vallikraavi põhjaotsale.

Tiesenhauseni aadlisuguvõsa oli suur, uhke ja kõrk. 1553. aasta paiku olevat juhtunud traagiline lugu, mis andis kirjanduslikku ainest baltisakslastele veel järgnevatekski aastasadadeks. Nimelt olevat üks Tiesenhausenite tütardest – Barbara – kihlunud seisusekohaselt vääralt aadlike hulka mittekuuluva Rõngu linnuse kirjutaja ja kaupmehe Franz Bonniusega, milline tegu aga vihastas iseteadlikke Tiesenhausenite vendi sedavõrd, et nad oma õe selle eest Võrtsjärvel jääauku uputasid. Loo tagamaad on segased, nagu perekonnakroonikast välja tuleb, oli üks Barbara sellal olnud sunnitud abielluma oma venna Reinholdiga Rannust, kuid peale viimase surma abiellus uuesti[42].

1556 kiitleb Heinrich von Tiesenhausen oma suguvõsa suuruse ja varandusega, mainides, et Tiesenhauseneid on ligi 90 meessoost isikut, kes haldavad Berzaune, Ergli, Konguta, Rannu, Kavilda ja Vaabina vasallilinnuseid (Bersohn, Erla, Kongota, Randen, Kawelecht, Ülzen) ning lisaks kuuluvad neile üle terve Liivimaa 40 mõisat. Ka on nende valduste kasutada ja samuti sõjaks välja panna 206 hobust[43]. Tartu piiskopkonnas kuulus orduriigi lõpuks Tiesenhausenitele 7 suuremast vasallilinnusest 4.

Vaade linnuseala kirdenurgast üle veskipaisjärve kagusse

1558 kuulus Rannu vasallilinnus vendadele Jürgen (Georg) ja Reinhold von Tiesenhausenile[44]. Algas Liivi sõda. Juba 31. jaanuaril tungisid vene väed Tartu piiskopkonda, põletasid ja rüüstasid seda, kuid ilmselt jäid siis linnused puutumata, sest sõjakäik oligi planeeritud laastamisretkena[45]. Samuti oli vähegi tõsisema vastupanu korral vene vägede võime linnuseid käigult vallutada vägagi madal. 1558. aasta 18. juulil rüüstati omaniku põgenedes tühjaks jäänud linnus aga vaenlase poolt koos lähikonna Konguta, Kavilda ja Rõngu vasallilinnustega, sama aasta septembris vallutas ordumeistri koadjuutor Gotthard Kettler Rannu venelastelt tagasi. Linnusest eest leitud venelastele alistunud sakslasi ja eesti talupoegi käsitleti reeturitena ja nad surmati. Oktoobris tulid Tartu stiftis olevad venelased uuesti Randu ning põletasid linnuse maha. Sealjuures kaotasid tekkinud lahingus orduväed 3 roodu sõjasulaseid. Linnuseomanikuna on siis juba märgitud Johann von Tiesenhausenit[46].

1559 aastaks hävitati linnus põhjalikult. Tartu piiskopkond jäi moskvalaste võimu alla. Venelased põlenud Rannu linnust taastama ei asunud, ilmselt polnud nende jaoks sel suuremat sõjalist tähtsust. 1571 langes ka Rannu viimane omanik Jürgen rootslaste vastu võideldes Järvamaal Koigi lähedal[47]

1582 paavsti legaadi Antonio Possevino vahendusel sõlmitud Jam Zapolski vaherahuga said Rzeczpospolita poolakad Moskva Suurvürstiriigilt endise Tartu piiskopkonna alad omale. Omandatud varade üle korraldati otsekohe revisjone. Rannu kohta on öeldud, et see "olevat olnud kunagi ühele Thyzenhauzenile kuulunud väike kivist aadliloss, mis nüüdseks on kuni põhjani purustatud ja kokku varisenud". Märgitase, et Rannus tegutsevat praegu 2 veskit[48]. Ilmselt on üks olnud kunagine vallikraavidesse vett paisutanud linnuse veski.

1585 muutis Poola kuningas Stephan Bathory Rannu krooni majandusmõisaks (folvark).

1588 läänistati Rannu kihelkonna mõisad (Rannu vasallilinnuse piirkond) koos Kavilda, Konguta ja Vaabina linnustega (mõisad-majandusüksused) kuningas Zygmunt III Waza poolt tänapäeval Lätis asuva Berzaune vasallilinnuse omanikule Heinrich von Tiesenhausen zu Behrsohnile[49]. Tiesenhausenitel olid ulatuslikud maavaldused ka kunagise Riia Peapiiskopkonna ida- ja keskosas. Heinrichil oli Poola krooni ees suuri teeneid - ta oli orduajal olnud piiskop Wilhelmi nõunik ja orduriigi sekulariseerimise ning tugeva Poola-orientatsiooni pooldaja. 1577 põletasid venelased maha Heinrichile kuuluvad Riia peapiiskopkonna mõisad ja linnused, ning ilmselt andsid poolakad talle kunagised Tiesenhausenite Tartu piiskopkonna valdused kompensatsiooniks. Heinrich suri aastal 1600.

Rannu linnuseala XVII sajandist tänapäevani[muuda | muuda lähteteksti]

Vaade linnuseala põhjaservast, Utu-Kolga veskipaisjärve kaldalt allesolevale rusukünkale linnuseala kirdenurgas

1613 asus Rannu linnusevaremete ees veel väike alevik. 1839 aastaks oli see hävinud.

Kuna see Tiesenhausenite suguvõsaharu hoidis poolakate poole, siis rootslaste saabudes viimased põgenesid maalt ja jäid oma valdustest ilma. Seetõttu annetas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Rannu 1626. aasta 23. veebruaril oma sekretärile Andreas Buraeusele[50] (Bure).

1627 oli Rannu kihelkonnakirik, mis paikneb 6,5 km linnusest põhjaloodes, täielikult varemetes, nii et sellest ainult neli seina järel olid.

1628 tegid rootslased Rannu mõisas revisjoni. Mõis koosnes häärberist, milles oli 3 kambrit esikuga. Lisaks kõrvalhoonetena ait, saun, 2 rehte ja 4 talli. Mõisale kuulus ka 3 veskikohta[51]. Üks mainitud veskitest oli ilmselt jälle sama vallikraavi otsas asuv tammiga vesiveski. Linnusevaremetest pole revisjonis juttu[52]. Juhul, kui mõis asetses linnusealal, võidi häärberina ära kasutada vana pealinnuse müüriosi[53]. Teisel juhul, kui mõisa peahoone oli väike puidust kelpkatusega ühekorruseline uuem hoone, nagu paljud mõisad tollal Eesti alal, võis see asuda juba hilisema mõisahäärberi asukohal põhja pool linnusetiiki.

1681 kuulus Rannu linnus-mõis ülemjäägermeister Erich Burele, kes kaotas selle aga mõisate reduktsiooni käigus. Pärimisõiguse järgi kuulusid need mõisad küll tookord Reinhold Johann ja Carl Gustav von Tiesenhausenile, kes olid Berzaune Heinrichi järeltulijad, kuid viibisid sellal Poolas Walulischkys maapaos.

Vaade linnuseala põhjaküljel ida suunas. Maapinnal asetseb palju linnusemüüritisest pärinevaid põllukive

1743 annetas Vene keisrinna Jelizaveta Rannu ja Valguta mõisad kindralleitnant Johann Balthasar von Campenhausenile[54].

1770. aastate paiku on linnus veel olnud säilinud ulatuslike varemetena, nagu kirjeldab tollane muinsusteuurija Eduard Philipp Körber[55]

1775 oli Rannu mõisa omanik major Alexius Gottfried von Böttiger, kes vahetas selle sama aasta 30. detsembril põhiseaduskohtunik Gottlieb Fabian von Gavelile (Cawel) Võnnu kihelkonnas, Tartu kreisis kuuluva Brinkenhofi mõisa (Kriimani) vastu, saades viimaselt veel raha lisaks[56]. Ühisomanduses olev Valguta oli müüdud koos kammerjunkur Leopold August von Bruiningkiga juba 24. septembril maanõunik Franz Wilhelm von Rennenkampfile.

Vaade linnuseala kirdenurgast üle paisjärve loodesse, kunagise Nurmeveski veskikoha suunas

XIX sajandi alguseks oli varemetest järele jäänud võimas rusukuhi, milles oli veel märgata siia-sinna jooksvaid müürivundamente. Niisama seisnud linnusemüürid olid härra Caweli (Gavel) käsul lammutatud ehitusmaterjaliks, millest püstitati mõisa majandushooneid ja laoti kiviaedu. Ilmselt läänepoolne vallikraav on olnud veel üsna laialt veega täidetud. Lossimäel asetsevat elamu ja sepikoda[57]. XVIII-XIX sajandil, põhiliselt Gavelite ajal ehitati mitmes järgus välja ka uut mõisa peahoonet[58]. 1867 omandas Gaveli pärijate panditud mõisa endale lõplikult August von Sivers. Selle peaaegu 100 aasta jooksul, mis Rannu von Gavelitele kuulus, linnusevaremed suuremas mahus lammutatigi.

Enne esimest maailmasõda kuulus Rannu Felix von Bergile, kes oli ostnud selle 1903 Ernst Fromhold von Siversilt. Bergi ajal oli veel maapinnal üksikuid müürilõike näha. Ühte müüri on kasutatud ka põllumajandusrajatise seina või keldrina[59]. Bergilt mõis maareformiga ka võõrandati.

Hilisemal ajal, kui linnusekünkale rajati taluelamu vundamenti, satuti kaevamisel vanadele seinte alusmüüridele ja sillutisele. Linnuseala põhjaosas, tiigikalda ääres olevat olnud ka jääkelder, milleks kasutati ära oletatava nelinurkse torni alust[60].

Linnuseala loodenurgast kunagise veskitammi asukoha alt voolab lääne suunas välja Konguta oja

1930. algul uuris Rannu linnuseala kunstiajaloolane Armin Tuulse, kes üritas kindlaks teha linnuse põhiplaani ja kaevas lahti ka ühe võlviava[61].

Pärast teist maailmasõda, Nõukogude okupatsiooni ajal, kui kohalikku majandit juhtis üks Venemaalt tulnud võõras, siis lükati osa lääne-edelapoolset linnuseala buldooseritega siledaks, ning üritati linnuse vallikraavide rekonstrueerimise ettekäändel koppadega ka kraave kaevata.

1973. aasta märtsis koostas Vabariiklik Restaureerimisvalitsus Uno Hermanni isikus Rannu vasallilinnuse kui ehitusmälestise kohta ajaloolise õiendi, milles anti linnusest tolle aja kohta teadaolev ajalooline ja ehituslik ülevaade[62]

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Vaade põhjasuunast üle veskipaistiigi linnuseala põhjaküljele

Kahjuks pole säilinud ühtki joonist linnusest ja seetõttu võib ainult oletada, milline see välja nägi. Ajaloolaste arvates oli see asukohatüübi järgi vesilinnus ja ehitusstiililt vabakujuline laagerkastell[63], mis oli piiratud põllu- ja telliskividest ringmüüriga, ning mille linnuseala ulatus oli 65*86 meetrit e. siis ligi 5590 m2. Linnuse hoovil oli oletatavasti üks massiivne kiviehitis-elutorn, nagu väga paljudel teistelgi tolleaegsetel Vana-Liivimaa vasalli- või väiksematel senjöörilinnustel. Majandushooned toetusid tõenäoliselt ringkaitsemüüri külgedele ja võisid olla vahvärkehitused. Juurdepääsutee on tänapäeval kunagise linnuseala lõunaküljelt, selle kagunurga lähedalt ja võis ka tollal seal paikneda.

1970. aastate väliuuringute ülevaates on saanud järeldada, et linnuseala on lõuna ja lääneküljes piiranud vähemalt 10 m laiune vallikraav, mis tolleks ajaks oli täidetud rusudega. Taluelamu ja kõrvalhoone paiknevad linnuseala kagunurgas, linnuseala põhjaküljel on asetsenud mõisaajal piklik hoone (oletatavasti laut). Linnuseala loodenurgas asetses veel 1960. aastatel 1,5 m paksuste müüridega neljakandiline torn (kunagine "jääkelder") mõõtmetega 8,4*7,9 meetrit[64], mis selle lõunaseinast oli ühendatud vahemüüri abil laudavundamendiga. Ka see rajatis lükati buldooseriga majandi ajal maapinnaga siledaks. Rusukuhja põhjaküljel on leitud hulka keskaegseid telliseid mõõtmetega 32*15*9 cm[65]. Linnusealal on olnud varem märke võlvitud ruumidest ja gooti kaartest[66] (ilmselt seinanišid).

Praegune seisukord[muuda | muuda lähteteksti]

2019. aasta seisuga on linnusealal, mis paikneb Konguta oja (Konguta magistraalkraav) kirdepoolses kaldanurgas, põhja- ja idaküljel säilinud madal rusuküngas, mis võib sisaldada linnuse vundamendi- või keldrimüüre. Maapealseid müüriosi ei ole säilinud. Vanas Nurmeveski (Heidemühle) veskikohas linnuseala loodenurgas paikneb praeguseni tamm ja üle oja ka vesiveskihoone. Tammi poolt on üles paisutatud Rannu paisjärv (Utu-Kolga paisjärv)[67], mis ümbritseb linnuseala põhja- ja idasuunast. Lõuna- ja kohati ka lääneküljel on märgata kunagise vallikraavi asupaiga jälgi[68]. Linnusealal asuvad Tiigi talu hooned, ala põhjaservas kasvab väike kuusetukk.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. https://balticmaps.eu/lv/c___2922111.15-8017174.15-11/f___p-heRR0nhfU6-p-taoU+bVgp5/bl___cl Lõuna-Eesti ja Võrtsjärve kaart
  2. https://balticmaps.eu/lv/c___2918400.46-8017469.79-17/f___p-heRR0nhfU6-p-taoU+bVgp5/bl___pl Rannu kaart
  3. https://books.google.ee/books?id=7BFYAAAAcAAJ&pg=PA266&lpg=PA266&dq=Cawelecht&source=bl&ots=IQ8czhYtw8&sig=ACfU3U1yHC9Dk8WckVt5PX24R7Y5Civ6cQ&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwjUnpjfvL_oAhUJtYsKHZSiDBcQ6AEwBnoECAkQAQ#v=onepage&q=Cawelecht&f=false) Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland III, August Wilhelm Hupel, Riga 1782, lk. 267
  4. https://dom.lndb.lv/data/obj/file/17728664.pdf Karl von Löwis of Menar, "Burgenlexikon", Riga 1922, Randen, lk. 94
  5. Theatrum Orbis Terrarum, Abraham Ortelius; LIVONIAE NOVA DESCRIPTIO, Joanne Portantio, Antwerpen 1573-1598, vasegravüür
  6. https://books.google.ee/books?id=TKpKAAAAcAAJ&pg=PA473&lpg=PA473&dq=Hof+Randen&source=bl&ots=yhJPATUT78&sig=ACfU3U2PwOMDKeXHL-iuSuDugtP25dyX0w&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwiZm8LD4p7oAhXtkYsKHbWEAo44ChDoATAAegQICRAB#v=onepage&q=Hof%20Randen&f=false Die gegenwärtige Verfassung der Rigischen und der Revalschen Statthalterschaft zur Ergänzung der topographischen Nachrichten von Lief- und Ehstland, August Wilhelm Hupel, Drückerei Hartknoch, Riga 1789 lk. 473
  7. https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4397 KRR, Rannu vasallilinnus. Ajalooline õiend., lk. 1
  8. https://books.google.fi/books?id=JUECAAAAYAAJ&rview=1&pg=RA5-PA22&redir_esc=y#v=onepage&q&f=false Hagemeisters Geschichte II, Riga 1836, lk 22
  9. Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 253–255
  10. Verfassungsgeschichte des Bistums Dorpat bis zur Ausbildung der Landstände, Reval 1836
  11. https://books.google.fi/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&rview=1&redir_esc=y&hl=et#v=onepage&q=Randen&f=false Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, II köide, Heinrich Hagemeister, Alt-Drostenhof 1836, lk. 13-15
  12. https://dom.lndb.lv/data/obj/file/17728664.pdf Karl von Löwis of Menar, "Burgenlexikon", Riga 1922, Randen, lk. 94
  13. Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 261
  14. Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 265
  15. Maris Atgazis, "Vana-Dole linnuse ehitus ja kindlustused"
  16. https://books.google.ee/books?id=RoYxAQAAMAAJ&pg=PA330&lpg=PA330&dq=Schloss+Randen&source=bl&ots=6cHGqoerYx&sig=ACfU3U2cbBHo6wh2WRTKGPYrK-0kNmTw6Q&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwj38Nz9gJ_oAhUPmYsKHQ3VB7k4FBDoATAFegQIChAB#v=onepage&q=Schloss%20Randen&f=false Livländische Jahrbücher, I Theil 1030-1561, Friedrich Konrad Gadebusch, Riga 1780, Johann Friedrich Hartknoch, lk. 330-331, samuti Hiärne Band IV, lk. 266
  17. https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4397 KRR, Rannu vasallilinnus. Ajalooline õiend. Uno Hermann, lk. 2
  18. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands I, L. von Stryk, Dorpat (Tartu) 1877, lk. 124
  19. https://balticmaps.eu/lv/c___2921174.90-8017985.82-11/f___p-RhTR0lXvT6-p-fntR0jbUV6-p-ZogR0bsdU6-p-heRR0nhfU6-p-taoU+bVgp5/bl___cl Tartumaa läänepoolse osa kaart
  20. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 262
  21. Die Bischöfe des Heiligen Römischen Reiches 1198–1448, Erwin Gatz, lk. 652, ISBN 3-428-10303-3, samuti Engelbert von Dolen († 1347), Bernhart Jähnig
  22. https://books.google.ee/books?id=T7XEBNSgjloC&pg=PA482&lpg=PA482&dq=schloss+randen&source=bl&ots=kNws95nwsG&sig=ACfU3U3f-TyV4OGXrMBPyULE9WOihr8nbQ&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwj41ujSuZroAhWp16YKHcOhBqM4ChDoATAAegQIBxAB#v=onepage&q=schloss%20randen&f=false Baltisches historisches Ortslexikon: Estland (einschliesslich Nordlivland), Hans Feldmann, Heinz von Zur Mühlen, Gertrud Westermann, Böhlau Verlag, Köln 1985, lk. 485
  23. Eesti kirikud, Ivar Sakk, Tallinn 2014, Sakk&Sakk OÜ, lk. 373, ISBN 978-9949-33-486-5
  24. 101 Eesti pühakoda, Kaur Alttoa, kirjastus Varrak, Tallinn 2015, lk. 184, ISBN 978-9985-3-3531-4
  25. F. Guleke, III, Tahvel 22
  26. Urkundenbuch IX, 387
  27. https://dom.lndb.lv/data/obj/file/17728664.pdf Karl von Löwis of Menar, "Burgenlexikon", Riga 1922, Randen, lk. 94
  28. A.Tiideberg, Puka 2005, "Puka vald läbi ajaloo tuulte" ISBN 9949-13-154-5
  29. https://books.google.fi/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&rview=1&redir_esc=y&hl=et#v=onepage&q=Randen&f=false Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, II köide, Heinrich Hagemeister, Riga 1837, lk. 15
  30. http://www.mois.ee/tartu/valguta.shtml Eesti mõisaportaal, Valguta
  31. https://dom.lndb.lv/data/obj/file/17728664.pdf Karl von Löwis of Menar, "Burgenlexikon", Riga 1922, Randen, lk. 94
  32. Ants Hein, Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 114, ISBN 978-9949-38-861-5
  33. https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=7256 KRR, 7256 Rannu vasallilinnuse territoorium, 15.-16. saj, ka Livländische Güterurkunden I, 471
  34. https://dom.lndb.lv/data/obj/file/17728664.pdf Karl von Löwis of Menar, "Burgenlexikon", Riga 1922, Randen, lk. 94
  35. https://books.google.ee/books?id=T7XEBNSgjloC&pg=PA482&lpg=PA482&dq=schloss+randen&source=bl&ots=kNws95nwsG&sig=ACfU3U3f-TyV4OGXrMBPyULE9WOihr8nbQ&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwj41ujSuZroAhWp16YKHcOhBqM4ChDoATAAegQIBxAB#v=onepage&q=schloss%20randen&f=false Baltisches historisches Ortslexikon: Estland (einschliesslich Nordlivland), Hans Feldmann, Heinz von Zur Mühlen, Gertrud Westermann, Böhlau Verlag, Köln 1985, lk. 482
  36. Ants Hein, Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 114, ISBN 978-9949-38-861-5
  37. https://books.google.ee/books?id=SKdKAAAAcAAJ&pg=PA109&lpg=PA109&dq=Cawelecht&source=bl&ots=Xy3XGb4GgA&sig=ACfU3U2hGu_jdwKXDkTe2vNK12cQief64g&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwimppv6tMDoAhWRuIsKHa-4BsQ4ChDoATASegQIBhAB#v=onepage&q=Cawelecht&f=false Neue nordische Miscellaneen XVIII, August Wilhelm Hupel, Leipzig 1798, lk. 83; samuti (Berzaune Heinrich von Tiesenhausen Vanema poolt väljavalitud kirjad ja joonistused - sealhulgas Geschlechts-Deduction 1575)
  38. https://books.google.ee/books?id=SKdKAAAAcAAJ&pg=PA109&lpg=PA109&dq=Cawelecht&source=bl&ots=Xy3XGb4GgA&sig=ACfU3U2hGu_jdwKXDkTe2vNK12cQief64g&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwimppv6tMDoAhWRuIsKHa-4BsQ4ChDoATASegQIBhAB#v=onepage&q=Cawelecht&f=false Neue nordische Miscellaneen XVIII, August Wilhelm Hupel, Leipzig 1798, lk. 75, 77, 79; samuti (Berzaune Heinrich von Tiesenhausen Vanema poolt väljavalitud kirjad ja joonistused - sealhulgas Geschlechts-Deduction 1575)
  39. https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4397 KRR, Rannu vasallilinnus. Ajalooline õiend., lk. 2
  40. https://books.google.ee/books?id=SKdKAAAAcAAJ&pg=PA109&lpg=PA109&dq=Cawelecht&source=bl&ots=Xy3XGb4GgA&sig=ACfU3U2hGu_jdwKXDkTe2vNK12cQief64g&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwimppv6tMDoAhWRuIsKHa-4BsQ4ChDoATASegQIBhAB#v=onepage&q=Cawelecht&f=false Neue nordische Miscellaneen XVIII, August Wilhelm Hupel, Leipzig 1798, lk. 83; samuti (Berzaune Heinrich von Tiesenhausen Vanema poolt väljavalitud kirjad ja joonistused - sealhulgas Geschlechts-Deduction 1575)
  41. Est- und Livländische Brieflade I, F. G. von Bunge ja R. von Toll, Reval (Tallinn) 1856, lk. 728
  42. https://books.google.ee/books?id=SKdKAAAAcAAJ&pg=PA109&lpg=PA109&dq=Cawelecht&source=bl&ots=Xy3XGb4GgA&sig=ACfU3U2hGu_jdwKXDkTe2vNK12cQief64g&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwimppv6tMDoAhWRuIsKHa-4BsQ4ChDoATASegQIBhAB#v=onepage&q=Cawelecht&f=false Neue nordische Miscellaneen XVIII, August Wilhelm Hupel, Leipzig 1798, lk. 84; samuti (Berzaune Heinrich von Tiesenhausen Vanema poolt väljavalitud kirjad ja joonistused - sealhulgas Geschlechts-Deduction 1575)
  43. Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft I (Estland), O. M. von Stackelberg, Görlitz (Sileesia) 1931, lk. 391
  44. https://books.google.fi/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&rview=1&redir_esc=y&hl=et#v=onepage&q=Randen&f=false Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, II köide, Heinrich Hagemeister, Riga 1837, lk. 13-15
  45. Vene-Liivi sõda 1558-1561, Hans Kruus, Tartu 1924, lk. 39
  46. Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006, tõlge Ivar Leimus, lk, ISBN 5-460-00216-8
  47. Pühajõe mäss ja Tarvastu lossi viimased päevad, H. C. Pitsall, Tallinn, lk. 37
  48. Inventarium der Starostei Dorpat 1582, lk. 10, RAKA, fond 1405, säilik 128
  49. https://books.google.fi/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&rview=1&redir_esc=y&hl=et#v=onepage&q=Randen&f=false Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, II köide, Heinrich Hagemeister, Alt-Drostenhof 1836, lk. 13-15
  50. https://books.google.fi/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&rview=1&redir_esc=y&hl=et#v=onepage&q=Randen&f=false Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, II köide, Heinrich Hagemeister, Alt-Drostenhof 1836, lk. 13-15
  51. Das Dorpater Land 1624-1627, Hefte zur Landeskunde Estlands I, Oleg Roslavlev, Wolfratshausen-Waldram 1965, lk. 149
  52. https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4397 KRR, Rannu vasallilinnus. Ajalooline õiend. Uno Hermann, lk. 6
  53. https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4397 KRR, Rannu vasallilinnus. Ajalooline õiend. Uno Hermann, lk.8
  54. https://books.google.fi/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&rview=1&redir_esc=y&hl=et#v=onepage&q=Randen&f=false Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, II köide, Heinrich Hagemeister, Alt-Drostenhof 1836, lk. 13-15
  55. käsikiri Vaterländische Merkvürdigkeiten I, E. P. Körber, 1802, lk. 293-294
  56. http://koorkyla.onepagefree.com/index.php?id=19104&onepagefree=055b884f242423492943ab8e9711f745 Koorküla, Kriimani mõis
  57. käsikiri Vaterländische Merkvürdigkeiten I, E. P. Körber, 1802, lk. 293-294
  58. http://www.mois.ee/tartu/rannu.shtml Eesti mõisaportaal, Rannu
  59. https://dom.lndb.lv/data/obj/file/17728664.pdf Karl von Löwis of Menar, "Burgenlexikon", Riga 1922, Randen, lk. 94
  60. https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4397 KRR, Rannu vasallilinnus. Ajalooline õiend. Uno Hermann, lk.8
  61. Eesti lossid, kronoloogia ja plaanitüübid. Armin Neumann (Tuulse), 1934, lk. 102-103
  62. https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4397 KRR, Rannu vasallilinnus. Ajalooline õiend. Uno Hermann
  63. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 431
  64. Ants Hein, Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 115, ISBN 978-9949-38-861-5
  65. https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4397 KRR, Rannu vasallilinnus. Ajalooline õiend. Uno Hermann, lk. 8
  66. Eesti lossid, kronoloogia ja plaanitüübid. Armin Neumann (Tuulse), 1934, lk. 102-103
  67. https://www.google.com/maps/@58.2370348,26.2166129,17z Google Maps Rannu
  68. Kaur Alttoa, Eesti Arhitektuur
  69. "Romeo ja Julia Liivimaa moodi?, Juhan Kreem, Liina Lukas. Keel ja Kirjandus

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]