Avhustõn Vološõn
| Avhustõn Vološõn | |
|---|---|
 Avhustõn Vološõn | |
| Karpaatide-Ukraina president | |
|
Ametiaeg 15. märts 1939 – 18. märts 1939 | |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
17. märts 1874 Keletšin, Máramarose maakond, Ungari kuningriik, Austria-Ungari |
| Surmaaeg |
19. juuli 1945 (71-aastaselt) Moskva, Vene NFSV, Nõukogude Liit |
| Rahvus | ukrainlane |
| Erakond | Kristlik Rahvapartei |
| Abikaasa | Irina Petrik |
| Alma mater | Budapesti Kõrgem Pedagoogiline Kool |
Avhustõn Vološõn (ukraina Августин Волошин, tšehhi Augustin Vološin, 17. märts 1874, Keletšin, Austria-Ungari – 19. juuli 1945, Moskva, Nõukogude Liit) oli ukraina, Tšehhoslovakkia ja Taga-Karpaatia kreeka-katoliku preester, haritlane ning juhtiv kultuuri- ja poliitikategelane.
Vološõn võitles ukraina kultuuri arendamise eest Taga-Karpaatias. Autonoomia saamise järel oli Karpaatide-Ukraina peaminister, iseseisvumise järel valiti ta Karpaatide-Ukraina presidendiks.
Tema tegevust on hinnatud iseseisvas Ukrainas. Talle on antud Ukraina kangelase aunimetus ja tema sünnipäeva aastapäeva on tähistatud riiklikult tasemel.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]
Avhustõn Vološõn sündis 18. märtsil 1874. aastal Keletšini külas kreeka-katoliku preestri peres. Ta lõpetas esimesed neli klassi küla rahvakoolis, seejärel astus 1883. aastal Užhorodi gümnaasiumisse, kus sai selgeks ungari keele.[1] Gümnaasiumi lõpetas Vološõn 1892. aastal.[2]
Ta jätkas haridusteed Budapesti ülikoolis, kuid katkestas pärast esimest õppeaastat õpingud haiguse tõttu.[1] Aastatel 1893–1896 omandas ta hariduse Užhorodi teoloogilises seminaris, 1897. aastal sai temast preester ning ta asus samal aastal Užhorodi Issanda Muutmise kirikus tööle kaplanina.[2] Oma ametikohal võitles ta ukrainlaste ungaristamise vastu ja ukrainakeelse jumalateenistuse eest.[1]
1900. aastal lõpetas ta Budapesti Kõrgema Pedagoogilise Kooli, kus omandas keskkooli matemaatika- ja füüsikaõpetaja hariduse. Lõpetamise järel töötas ta samast aastast Užhorodi õpetajate seminaris õpetajana, 1917. aastast seminari direktorina (1938. aastani). Samaaegselt toimetas Vološõn ja andis aastatel 1903–1914 välja ajalehte Nauka, mis oli ainukene ukrainakeelne ajaleht Ungari piires.[2]
Tšehhoslovakkias
[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast esimest maailmasõda 1919. aastal oli Vološõn üks Užhorodi rahvakogu asutajatest ja lisaks Husti ja Prešovi rahvakogude liige, mille koosseisus toetas ta otsust Taga-Karpaatia ühendada Tšehhoslovakkiaga. Valiti 1919. aastal ka Kesk-Ruteeni Rahvaraada presidendiks. Aastatel 1919–1921 oli piirkonda haldava direktoraadi liige. 1920. aastast 1939. aastani oli ta ka üks piirkondliku "Prosvita" juhtidest.[1][3]
Pärast piirkonna Tšehhoslovakkiaga liitmist võttis Vološõn osa riigi poliitikast. 1923. aastal oli ta üks Kristliku Rahvapartei asutajatest ja erakonna esimees. 1925. aastal valiti ta Tšehhoslovakkia parlamenti, kus ta esindas Taga-Karpaatiat 1929. aastani.[1][3]
Pärast rahvasaadikuna teenimist jätkas Vološõn aktiivset tegevust ühiskonnas. Ta oli Taga-Karpaatia õpetajate ühenduse üks asutajatest ja aastatel 1929–1939 auesimees. Aastatel 1937–1938 oli ta Taga-Karpaatia pedagoogilise seltsi juht. 1938. aastal algatas ta Ukraina Vabaülikooli fakulteetide avamise Užhorodis.[1] Ta oli üks Taga-Karpaatia Panga ja Ühistute Liidu asutajatest.[3]
Karpaatide-Ukraina eesotsas
[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast Müncheni lepingut korraldati Tšehhoslovakkia ümber föderaalriigiks, kus pärast pikki läbirääkimisi muudeti ka Karpaadi-Vene autonoomseks piirkonnaks. Esimeseks piirkonnajuhiks valiti Andrei Brodii, Vološõn sai Brodii valitsuses terviseministriks. Ametisse määrati ta 12. oktoobril 1938.[1][4]
26. oktoobril 1938 Brodii vahistati ja Vološõnist sai uus autonoomse valitsuse peaminister. Tema esimese valitsus esindas Taga-Karpaatiat esimesel Viini vahekohtul, rajas Ruteenia Sitši, 25. oktoobril tehti ukraina keelest riigikeel, ja 30. detsembril 1938 nimetati Karpaadi-Vene ümber Karpaatide Ukrainaks.[1]
Jaanuaris 1939 kuulutas Karpaadi-Ukraina valitsus välja valimised, mille jaoks korraldati Vološõni juhitud Kesk-Ruteeni Rahvaraada ümber Ukraina rahvusliku ühtluse erakonnaks. Veebruaris toimunud valimistel osales vaid eelmainitud partei, mis esitas 32 nime, kõik osutusid 32-kohalisse Seimi valituks.[1][5]
Saksamaa sissetungi ajal Tšehhi kuulutas Karpaatide Ukraina Seim end 15. märtsil 1939 iseseisvaks, uue riigi esimeseks presidendiks valiti Avhustõn Vološõn. Samal päeval alanud Ungari sissetungi tõttu lahkusid juba 17.–18. märtsil valitsuse liikmed, sealhulgas ka Vološõn Prahasse, kus moodustasid mitteametliku eksiilvalitsuse.[1]
Viimased eluaastad
[muuda | muuda lähteteksti]Prahas elades pühendas Vološõn end Ukraina Vabaülikoolis õpetamisele. 1939. aastast töötas ta seal pedagoogika professorina, 1945. aastast ülikooli rektorina.[2]
Teise maailmasõja lõpupäevil sisenesid Prahasse Punaarmee väeosad. Vološõn arreteeriti 15. mail 1945 NKVD poolt ja viidi Moskvas asuvasse Lefortovo vanglasse. 22. maist kuni 20. juunini kuulati teda kaheksa korda üle. Ametlikult suri ta 19. juulil 1945 Butõrka vanglas, kuigi tema sugulased on kahtlustanud, et ta võis surra juba 11. juulil piinamise tagajärjel.[1] Surma põhjuseks oli südamehalvatus, tema matmiskoht on teadmata.[2]
Vološõn rehabiliteeriti 12. septembril 1991. 15. märtsil 2002 anti talle postuumselt Ukraina kangelase aunimetus.[1]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Augustin Voloshin abiellus Užhorodi gümnaasiumi õpetaja tütre Irina Petrikiga. Abielupaar lapsi ei saanud, aga nad muutsid oma kodu 1933. aastal lastekoduks, kus kasvatasid üles 22 orbu.
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]
Vološõn oli kirjastaja ja ajakirjanik. Ta andis välja mitmeid alg- ja keskkooliõpikuid ukraina keele grammatika, füüsika ja keemia kohta. Kokku kirjutas ta 63 õpikut, neist 42 kirjutas ta Užhorodi õpetajate seminari jaoks. Hiljem kirjutas ta Prahas mitmes köites pedagoogika üldkokkuvõtte. Ilukirjanduses kasutas ta pseudonüümi A. Verhovinski.[1][2][3]
- "Tagakarpaatia ruteenide kirjakeelest" ("О письменном язьщі подкарпатских русинов", 1921)
- "Kaks poliitilist vestlust" ("Дві політичні розмови", 1923)
- "Meenutused" ("Спомини", 1923, 1959)
- "Pedagoogika ajalugu õpetajate seminari jaoks" ("Історія педагогіки для учительських семінарій", 1923)
- "Sotsiaalhariduse kohta", ("О соціяльнім вихованню", 1924)
- "Demokraatlik koolisüsteem (kooliseaduste uuendamise küsimuses)" ("Демократична шкільна система (до питання новелізації шкільних законів)", 1928)
- "Pedagoogiline psühholoogia" ("Педагогічна психологія", 1932)
- "Rahvakoolihariduse meetodid" ("Методика народно-шкільного навчання", 1935)
- "Tulevase Ukraina riigi kooliõigusest" ("Про шкільне право будучої української держави", 1942)
Ta on kirjutanud kaks näidendit:[3]
- "Marusia mägismaalt" ("Маруся Верховинка", 1931)
- "Jumalata mitte ukselävenigi" ("Без Бога ні до порога", 1935)
Ajakirjanduses mängis Vološõn olulist rolli mitme ajalehe asutamisel ja väljaandmisel ning oli 1920. ja 1930. aastatel paljude ajalehtede korrespondent. Aastatel 1901–1921 andis välja tähtraamatut (Місяцеслов). 1921. aastal asutas ta religioosse ajalehe Blahovisnõk, kus kaitses Ukraina kirikut teiste ususuunadade kriitika eest. Ajaleht Nauka, mida Vološõn juba Austria-Ungaris korraldas, korraldas ta Tšehhoslovakkias ümber Svobodaks (1922–1938), 1938. aastal rajas ta lehe järelkäija Nova Svoboda.[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 "Трагедия единственного президента Карпатской Украины – республики, просуществовавшей всего день, но имевшей войско, герб и стяг". 5. kanal. 19. juuli 2021.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Міхно, О. (2024). "АВГУСТИН ВОЛОШИН (1874-1945): ВІД ШКІЛЬНОГО ВЧИТЕЛЯ ДО НАЦІОНАЛЬНОГО ЛІДЕРА (ДО 150-РІЧЧЯ З ДНЯ НАРОДЖЕННЯ ПЕДАГОГА, ГРОМАДСЬКО-ПОЛІТИЧНОГО ДІЯЧА, ПРЕЗИДЕНТА КАРПАТСЬКОЇ УКРАЇНИ, ГЕРОЯ УКРАЇНИ)" (PDF).
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Markus, Vasyl (1993). "Voloshyn, Avhustyn". Encyclopedia of Ukraine. Vaadatud 27. juunil 2024.
- ↑ ER (16. jaanuar 1988). "70. a. Ukraina kuulutamisest iseseisvaks vabariigiks". Teataja. Lk 2.
- ↑ "Ukrainian National Alliance (Transcarpathia)". Encyclopedia of Ukraine. Vaadatud 20. augustil 2024.