Aurelianuse müür

Aurelianuse müür (itaalia keeles Mura aureliane) on keisrite Aurelianuse ja Probuse valitsemisajal aastatel 271 kuni 275 Roomas ehitatud linnamüür.

Müüridega ümbritseti kõik Rooma seitse küngast, Campus Martiuse piirkond ja Tiberi (tänapäevase nimega Tevere) jõe paremal kaldal olev Trastevere. Näib, et jõe linna keskosas olnud kallas jäeti kindlustamata, kuigi Campus Martiuse aladel oli kallas kindlustatud.

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Müüride kogupikkus oli 19 kilomeetrit ja see ümbritses 13,7 km² suurust ala. Müürid, mis ehitati väljastpoolt tellistega kaetud betoonist (nn Rooma betoon), olid 3,5 meetri paksused ja 8 meetri kõrgused ja neis oli iga 100 Rooma jala (29,6 meetri) järel ruudukujulise põhiplaaniga torn.

4. sajandil läbi viidud ümberkujundamise tulemusena kahekordistati müüride kõrgust 16 meetrini. Aastaks 500 oli müüriringil 383 torni, 7020 parapetti, 18 pea- ja 5 kõrvalväravat, 116 latriini (käimlat) ja 2066 suurt väljaspool asuvat akent.^[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

3. sajandiks olid Rooma linna piirid kasvanud kaugemale kui ulatus vana Serviuse müür, mis oli ehitatud vabariigi ajajärgul 4. sajandil eKr. Kuna puudusid linna enda vastu suunatud ohud, oli Rooma jäänud järgmiste riigi laienemise sajandite jooksul kindlustamata. Rooma kodanikud olid väga uhked teadmise üle, et Rooma ei vajanud Pax Romana nime kandnud rahuperioodi ja Vana-Rooma armee tekitatud stabiilsuse tõttu mingeid kindlustusi. Ent riiki 3. sajandil tabanud kriisi, mil barbarite hõimud germaanlaste piirialalt läbi murdsid ja Rooma sõjaväel nende peatamisega raskusi oli, ajal tekkis tungiv vajadus kaitserajatiste järele. 270. aastal Itaalia põhjaossa tunginud germaani hõimud suutsid enne seda kui roomlased nad lõpuks taganema sundisid, roomlasi Placentia lahingus ka võita. 271. aasta suvel puhkesid rahutused ka Rooma linnas kui rahapaja töölised mässama hakkasid. Sellele järgnenud ägedas võitluses hukkus tuhandeid inimesi.^[2]

See, et Aurelianus hädaabinõuna müüre rajama hakkas, oli otsene reaktsioon 270. aastal toimunud barbarite sissetungile. Ajaloolane Aurelius Victor kirjutas selgesõnaliselt, et projekti eesmärgiks oli vähendada linna haavatavust.^[3] Võimalik on ka, et see oli mõeldud kas poliitilise signaalina Rooma inimestele (näitamaks, et Aurelianus uskus seda, et roomlased jäävad talle truuks) või siis avaldusena selle kohta, et võim on kindlalt keisri kätes. Müüride ehitamine oli kõige suurem ehitusprojekt, mis Roomas aastakümnete jooksul aset oli leidnud, ja nende ehitamine kinnitas Rooma jätkuva tugevust.^[2]

Müürid ehitati lühikese ajaga (vaid viie aasta jooksul), kuid keiser Aurelianus ise suri enne selle projekti lõpetamist. Olemasolevaid rajatisi müüri külge liites kiirendati edenemist ja säästeti raha. Müüriga liidetud hoonete hulka kuulusid Amphitheatrum Castrense amfiteater, Castra Praetoria kasarm, Cestiuse püramiid ja isegi osa Aqua Claudia akveduktist Porta Maggiore värava lähedal. Arvatakse, et hinnanguliselt kuni kuuendik müüridest võis koosneda varem olemas olnud ehitistest.^[2] Müüride taga olnud ala puhastati ja sinna ehitati vahimeeste läbipääsud, et võimaldada müüri kiiret relvastamist.

Arvestades linna garnisoni suhteliselt väikest suurust on müüri tegelik efektiivsus vaieldav. Rooma ihukaitseväelaste (vägi koosnes kahest osast: cohortes urbanae ja vigiles) kombineeritud jõud olid kokku vaid ligikaudu 25 000 meest, mis oli liiga vähe, et kogu müüri piisavalt hästi kaitsta. Ent müüri sõjaline mõte ei seisnudki kauakestvale piiramisele vastu pidamises. Seda seetõttu, et barbarite ebapiisava varustatuse tõttu ei olnud tavaline, et viimaste armeed linnasid piirasid. Selle asemel viisid nad läbi kiireid ründeretkesid kehvasti kaitstud sihtmärkide pihta ja sellise taktika vastu oli müür piisav takistus.^[4]

Keiser Maxentius (valitses 306–312), kes täiustas ka müüri vahitorne, lasi müüri kõrgust kahekordistada. Müüre ja väravaid täiustati veel ka aastal 401 keiser Honoriuse valitsemisajal ja sel ajal liideti linna kaitsesüsteemidega ka teisel pool Tiberi jõge asunud Hadrianuse mausoleum.

Hilisem kasutus[muuda | muuda lähteteksti]

Aurelianuse müürid olid Rooma linna kaitsmisel olulised kuni 1870. aasta 20. septembrini, mil Itaalia kuningriigi Bersaglieri armeekorpus müürist Porta Pia värava lähedal läbi murdis ja Rooma vallutas. Lisaks märkisid müürid ka Rooma linna piiri kuni 19. sajandini välja; kuni selle ajani oli täis ehitatud vaid müüriga piiratud alasid.

Suuresti tänu sellele, et müüre kasutati Rooma peamise kaitserajatisena kuni 19. sajandini, on need märkimisväärselt hästi säilinud (kuigi mõned osad müürist lammutati keskajal). Tänaseni säilinud osad on aga kas pooleldi varemetes või osaliselt taastatud. Porta San Sebastiano värava lähedal asuv muuseum Museo delle Mura tutvustab müüri ehitust ja seda, kuidas selle kaitsesüsteemid töötasid. Müüri kõige paremini säilinud osad on: Muro Tortost (Villa Borghese) Corso d'Italia kaudu Castro Pretorioni; Porta San Giovanni väravast Porta Ardeatina väravani; Porta Ostiense väravast Tiberi jõeni ja Porta San Pancrazio värava ümbrus.^[1]

Väravad[muuda | muuda lähteteksti]

Müüri väravate (porte) loetelu põhjapoolseimast alustades ja päripäeva liikudes:

Porta del Popolo (Porta Flaminia), kust algas vana Rooma tee via Flaminia;
Porta Pinciana;
Porta Salaria, kust algas vana Rooma tee via Salaria;
Porta Pia ehk vana Rooma tee via Nomentana hiljem muudetud alguspunkt;
Porta Nomentana, kust algas vana Rooma tee via Nomentana;
Porta Praetoriana ehk vana sissepääs ihukaitseväelaste laagrisse Castra Praetoria;
Porta Tiburtina, kust algas vana Rooma tee via Tiburtina;
Porta Maggiore (Porta Praenestina), kolme akvedukti kokkusaamiskoht ja via Praenestina algus;
Porta San Giovanni, mis asub Lateraani basiilika lähedal;
Porta Asinaria, kust algas vana tee via Tuscolana;
Porta Metronia;
Porta Latina, kust algas via Latina;
Porta San Sebastiano (Porta Appia), kust algas Appiuse tee;
Porta Ardeatina;
Porta San Paolo (Porta Ostiense), mis asub Cestiuse püramiidi kõrval ja kust viib tee Basilica Papale di San Paolo fuori le Mura basiilika juurde ja kust algas vana Rooma tee via Ostiense.

Trastevere piirkonnas olevad väravad (alates lõunapoolseimast ja päripäeva):

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Porta Asinaria
Osa müürist Cestiuse püramiidi lähedal
Vaade Aureliuse müüridele Porta San Sebastiano lähedal
Taastatud osa müüril olevate tornide vahel
Osa müürist ja selle tornidest on Roomas kasutusel eluruumidena
1700 aastat vanad müürid ehitati tellistest ja betoonist
Porta Salaria lähedal müüri sisse ehitatud latriin (tähistatud punase ringiga)

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Konstantinoopoli müürid

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ ^1,0 ^1,1 Claridge, Amanda. "Rome: An Oxford Archaeological Guide", First, Oxford, UK: Oxford University Press, 1998, pp. 59, 332–335. ISBN 0-19-288003-9.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 Aldrete, Gregory S. "Daily Life In The Roman City: Rome, Pompeii, And Ostia", Greenwood Press, 2004, pp. 41–42. ISBN 0-313-33174-X.
↑ Aurelius Victor. "De Caesaribus". 35, 7.
↑ Southern, Pat. "The Roman Empire from Severus to Constantine", Routledge, 2001, p. 115. ISBN 0-415-23943-5.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Mancini, Rossana. "Le mura Aureliane di Roma". Atlante di un palinsesto murario, Quasar, Roma (2001). ISBN 88-7140-199-9.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

[claridge-1] 1,0 ^1,1 Claridge, Amanda. "Rome: An Oxford Archaeological Guide", First, Oxford, UK: Oxford University Press, 1998, pp. 59, 332–335. ISBN 0-19-288003-9.

[aldrete-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 Aldrete, Gregory S. "Daily Life In The Roman City: Rome, Pompeii, And Ostia", Greenwood Press, 2004, pp. 41–42. ISBN 0-313-33174-X.

[kY736-3] Aurelius Victor. "De Caesaribus". 35, 7.

[NSlm6-4] Southern, Pat. "The Roman Empire from Severus to Constantine", Routledge, 2001, p. 115. ISBN 0-415-23943-5.

[1]

[2]

[3]

[4]