Serviuse müür

Serviuse müür (ladina keeles Murus Servii Tullii, itaalia keeles Mura serviane) oli 4. sajandi eKr alguses Rooma linna ümber ehitatud kaitsetõke. Müür oli kohati kuni 10 meetri kõrgune ja jalamil 3,6 meetri laiune. Arvatakse, et 11 kilomeetri pikkusel müüril^[1] oli 16 peaväravat, kuigi neist mitmest pole säilinud jälgegi ja neist teatakse vaid kirjalike dokumentide põhjal.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Oletatakse, et müür on saanud nime kuuenda Rooma kuninga Servius Tulliuse järgi. Kuigi selle müüri plaanid võivad ulatuda 6. sajandisse eKr, ehitati säilinud müüriosad hinnanguliselt vabariigi ajajärgu alguses, ja seda ehk selleks, et vältida Allia lahingule järgnenud Rooma rüüstamise kordumist (rüüstajateks olid gallid Brennuse juhtimise all). Lähtuvalt sellest, millise kergusega gallid linna sisenesid, on oletatud, et mõni aeg enne seda oli Rooma olnud oma etruskidest valitsejate poolt sunnitud lammutama mistahes tähtsamad varasemad kindlustused.

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Müür ehitati suurtest tufiplokkidest (vulkaaniline kivim, mis koosneb vulkaanipurske ajal välja purskavast tuhast ja kivikildudest), mida saadi Rooma varajase rivaali Veii linna lähedal asunud Grotta Oscura kivimurrust.^[2] Lisaks neile plokkidele oli ehitise mõne osa ees sügav fossa ehk kraav. Müüri topograafiliselt nõrgemal põhjapoolsel perimeetril oli ka müüri sisekülge mööda kulgev kokku kuhjatud pinnasest kaitseramp ehk agger. See muutis müüri paksemaks ja pakkus kaitsjatele ka kohta, kus mistahes rünnaku tagasi löömisel seista. Müür oli varustatud ka kaitsesüsteemidega (sealhulgas katapultidega).

Kasutus[muuda | muuda lähteteksti]

Serviuse müür oli piisavalt heidutav, et tõrjuda Teise Puunia sõja ajal tagasi Hannibal. Hannibal tungis Itaaliasse tuntud viisil üle Alpide, kasutades selleks elevante; sõja varajases staadiumis suutis Hannibal ka purustada mitu Rooma armeed. Ent müüri ei pandudki selle sõja jooksul tegelikult kordagi proovile kuna Hannibal tõi oma Kartaago armee Rooma alla vaid korra aastal 211 eKr, tehes seda osana petterünnakust, mille eesmärgiks oli tõmmata Rooma armee Capuast eemale. Kui sai selgeks, et see plaan läks luhta, eemaldus ta oma väega ja ei läinud linnale lähemale kui 5 kilomeetrit: Rooma armee tungis Serviuse müüridest välja ja pani Hannibali laagri kõrvale püsti oma laagri. Rooma kodusõdade ajal aga vallutati Serviuse müürid korduvalt.

Müüri hooldati ka veel vabariigi ajajärgu lõpul ja Rooma keisririigi aja alguses. Selleks ajaks oli Rooma hakanud juba kasvama väljapoole algset Serviuse müüri. Kui Rooma esimene keiser Augustus linna 14 piirkonnaks jagas, jäid neist osad II, III, IV, VI, VIII, X ja XI Serviuse müüride sisse ja teised osad väljapoole seda.

Kuna Rooma muutus väga hästi kaitstuks tänu oma alatasa laienevale sõjalisele jõule (nii vabariigi kui keisririigi ajajärgul), muutus müür ebavajalikuks. Kuna linn jätkuvalt kasvas ja õitses, oli Rooma keisririigi esimesel kolmel sajandil põhimõtteliselt ilma müürita linn. Ent kui germaani hõimud hakkasid 3. sajandil piki Rooma piirijoont järjest rohkem sissetunge tegema, lasi keiser Aurelianus Rooma kaitsmiseks ehitada suurema Aurelianuse müüri.^[3]

Tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]

Serviuse müüri osad on jätkuvalt eri kohtades nähtavad. Suurim osa on säilinud kohe väljaspool linna peamist Termini raudteejaama (sealhulgas asub väike osa müürist jaama söögikohas McDonald's). Aventinuse künkal asuv veel üks tähelepanuväärne osa müürist sisaldab hilisel vabariigi ajajärgul katapuldi jaoks ehitatud võlvkaart.

Serviuse müüri väravad[muuda | muuda lähteteksti]

Järgnev loetelu hõlmab teadaolevaid müüris olnud väravaid, liikudes päripäeva kõige läänepoolsemast alates.

Porta Flumentana. Koht, kuuhu Via Aurelia pärast Tiberi jõe ületamist Rooma jõudis.
Porta Carmentalis. Kapitooliumi läänepoolne ots.
Porta Fontinalis. Viis Kapitooliumi põhjapoolsest otsast piki Via Lata teed Campus Martiuse piirkonda.
Porta Sanqualis. Asus Kvirinaali künkal.
Porta Salutaris. Asus Kvirinaali künkal.
Porta Quirinalis. Asus Kvirinaali künkal.
Porta Collina. Kvirinaali künkal asunud kõige põhjapoolsem värav, mis viis Via Salaria teeni. Kui Hannibal aastal 211 eKr Rooma piiramist kaalus, paigutas ta oma armee laagrisse selle värava vaateulatusse. See osa oli täiendavalt kindlustatud müüri siseküljel oleva rambiga.
Porta Viminalis. See värav asus Viminalise künkal selle koha lähedal, kus tänapäevalgi suur osa müürist Termini raudteejaama läheduses näha on.
Porta Esquilina. See Esquilinuse künkal asunud värav on praegugi nähtav ja sisaldab hilisemat keiser Gallienuse võlvkaart. Värav viis kolme teeni: Via Labicana, Via Praenestina ja Via Tiburtina.
Porta Querquetulana, mis viis Via Tusculana teeni.
Porta Caelimontana. See värav võib olla säilinud Dolabella ja Silanuse võlvkaares. Tegemist oli aastal 10 rekonstrueeritud varem olemas olnud väravaga, mis sai nime töö läbi viinud konsulite Publius Cornelius Dolabella ja Gaius Junius Silanuse järgi.
Porta Capena. See oli värav, mille kaudu viis Appiuse tee (peale Via Latina teest hargnemist) Roomast Itaalia lõunaossa.
Porta Naevia. See Aventinuse künkal olnud värav viis Via Ardeatina teele.
Porta Raudusculana. Siit viis tee mööda Tiberi kallast piki Via Ostiensist lõunasse. Selle koha lähedal tänapäevasel viale Aventino tänaval võib leida osa müürist, kuhu on sisse ehitatud katapuldi jaoks mõeldud võlvkaar.
Porta Lavernalis. Ka siit liitus tee Via Ostiensisega.
Porta Trigemina. Ka see Forum Boarium'i lähedal asunud kolmekordne värav viis samale teele.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Fields, Nic; Peter Dennis. "The Walls of Rome". Osprey Publishing, 10.03.2008. ISBN 978-1-84603-198-4. p.10.
↑ Tenney Frank (1924). The Letters on the Blocks of the Servian Wall.
↑ Watson, pp. 51–54, 217.

Bibliograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Watson, Alaric (1999). Aurelian and the Third Century. Routledge. ISBN 0-415-07248-4.
Coarelli, Filippo (1989). Guida Archeologica di Roma. Arnoldo Mondadori Editore, Milano.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

[1] Fields, Nic; Peter Dennis. "The Walls of Rome". Osprey Publishing, 10.03.2008. ISBN 978-1-84603-198-4. p.10.

[Frank1924-2] Tenney Frank (1924). The Letters on the Blocks of the Servian Wall.

[3] Watson, pp. 51–54, 217.

[1]

[2]

[3]