Arvo Ots

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Arvo Ots (26. juuni 1931 Pärnu on eesti energeetikateadlane.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Lõpetas Tallinna 2. Keskkooli 1950; TPI mehaanikateaduskonna soojuselektrijaamade eriala cum laude 1955; Eesti Teaduste Akadeemia Energeetika Instituudi aspirant 1955-1958. Arvo Ots on täiendanud oma teadmisi Moskva Üleliidulises Soojustehnika Instituudis 1971; Budapesti Tehnikaülikoolis 1974; Toronto Ülikoolis 1990, Turu Åbo Akademis 1992. [1]

Teaduskraad ja kutse[muuda | muuda lähteteksti]

tehnikakandidaat 1958, (TPI) Горение сланцевой пыли; vanemteadur 1966; tehnikadoktor [{1968]] (Eesti Teaduste Akadeemia) Теплофизические и химические процессы в пылесланцевых топках; professor 1969. .[2], [1],

Teenistus[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti NSV TA Energeetika Instituut nooremteadur 1955-1960; TPI soojusenergeetika kateedri vanemlaborant 1954-1955; TPI õppejõud tunnitasu alusel 1959-1960; TPI soojusenergeetika kateedri dotsent 1960-1966; vanemteadur 1966-1968; professor ja soojustehnika kateedri juhataja 1968-1991; soojusjõuseadmete õppetooli professor ja soojustehnika instituudi direktor 1991-2001; erakorraline professor 2002-2003; emeriitprofessor, erakorraline vanemteadur 2003-2016; emeriitprofessor 2017- … [1], [2]

Clausathali Tehnikaülikooli külalisprofessor 2000-2001. [1], [2]

Teadustöö põhisuunad[muuda | muuda lähteteksti]

Tahkekütuste põletustehnika: põlemisteooria, soojusefektid, mineraalosa käitumine põlemisel, soojusülekanne aurukatla elementides, aurukatla küttepindade saastumine, metalli korrosioon-erosiivse kulumise teooria ja arvutusmeetodid, õhku saastavate komponentide teke ja emissioon, põlevkivi energeetiline kasutamine. On osalenud põlevkivil töötavate energiaplokkide aurukatelde konstruktsioonide väljatöötamisel. Arvo Ots on avaldanud üle 300 teaduspublikatsiooni, sh õpikuid ja õppematerjale ülikoolidele, nt "Soojustehnika" 1966, 1976, "Termodünaamika" 1972, "Soojustehnika aluskursus" 2011; monograafiaid, nt "Процессы в парогенераторах при сжигании сланцев и канско-ачинских углей" (Moskva) 1977, "Коррозия и износ поверхностей нагрева котлов" (Moskva) 1987, "Põlevkivi põletustehnika" (Tallinn) 2004, "Oil Shale Fuel Combustion" (Tallinn) 2006, "Tahkekütuse keevkihtpõletustehnika" 2016 ja artikleid teatmeteostele. Tema juhendamisel on kaitstud 3 doktori- ja 20 kandidaadiväitekirja. Arvo Otsal on 18 autoritunnistust. [1], [2]

Teadusorganisatoorne ja -administratiivne tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Arvo Ots on osalenud Eesti energeetikaseaduse väljatöötamisel ja Soome-Eesti energeetika koostöögrupi töös; olnud TTÜ tööstusliku soojustehnika laboratooriumi teaduslik juhendaja; NSV Liidu Kõrgema Atestatsioonikomisjoni liige; Kõrgema Atestatsioonikomisjoni poolt moodustatud doktori- ja kandidaadiväitekirjade kaitsmiskomisjoni esimees TPIs, Eesti Teaduste Akadeemia Informaatika ja Tehnilise Füüsika osakonna akadeemik-sekretäri asetäitja ; Eesti Teaduste Akadeemia Termofüüsika a Elektrofüüsika Instituudi teadusnõukogu liige; Eesti Vabariigi teaduspreemiate komitee liige; AS Eesti Põlevkivi, AS Narva elektrijaamad ja AS Tallinna Soojus nõukogu liige; ajakirja Oil Shale peatoimetaja asetäitja, toimetuskolleegiumi liige; rahvusvaheliste teadusajakirjade Thermotechnika ja Thermal Science toimetuskolleegiumi liige; AS Eesti Energia teaduslik konsultant; Eesti Teaduste Akadeemia põlevkivinõukogu esimees; Eesti Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu ja Eesti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi energeetikanõukogu liige; osalenud Eesti energeetika arendusprogrammide koostamisel; rahvusvaheliste teaduskonverentside International Conference on Plant Conditions & Life Management, Advances in Engineering Heat Transfer ja Circulating Fluidized Bed Combustion Conference korralduskomisjoni liige. Arvo Ots on Tallinna Teadlaste Maja liige. [1]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Tallinna Tehnikaülikooli professorid läbi aegade. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikool, 2008, lk. 288-289
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Eesti teaduse biograafiline leksikon. Köide 3. [Tallinn], 2013, lk. 302-304

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]