Arutelu:Seleen

Selle lehekülje sisule puudub teiste keelte tugi.
Allikas: Vikipeedia

Artiklist Harilik sibul: Andres (arutelu) 20. september 2015, kell 12:56 (EEST)[vasta]

Kogu seleeni vikipeedia artikkel on ebateaduslik, st pseudoteaduslik, sh kogu pikk nimekiri potentsiaalsest kasulikkusest korrektselt viitamata. 90.191.167.123 4. oktoober 2022, kell 09:49 (EEST)[vasta]

Se on keemiline element järjenumbriga 34, mittemetall, mille avastas 1817. aastal ja nimetas Vanakreeka kuujumalanna Selene järgi Rootsi keemik Jöns Jakob Berzelius.[1]

Seleeni hädavajalikkus taimede normaalses elutsüklis on vaidluse all (Terry jt, 2000)[2] (loomadel (Schwarz & Foltz, 1957) ja inimestel hädavajalik (Flohe jt 1973, Rotruck jt 1973). Flohe jt (1973) ja Rotruck jt (1973), vähivastane).

Mullas, vees, õhus ja taimes liikuva seleeni oleva ja taimesse liikuva anorgaanilise seleeni (Se) (järjenumber 34) seleen (selenaat SeO42− ja selenit SeO32−) ülesanded hariliku sibula elutsüklis ja taime juurte arengus pole selged. Seleenium võib UV-indutseeritud oksüdatiivse stressi korral tõsta taime vastupanuvõimet stressi suhtes, võib mõjutada senestsentsi jm.

Arvatakse, et seda taimetoiteainet (mikroelement) vajab taim väikestes kogustes ja element on taimele kasulik. Seleeni 'keemiline tegevus' saraneb väävli omaga, Se liigub samu ensüüme pidi ja võidakse väävli asemel aminohapetesse sisestada, selle oksüdatsiooniasmted on Se2-, Se0, Se4+, Se6+ ja orgaaniline Se SeMet, SeCys.


Artiklist Paju.

on elusorganismide jaoks nii essentsiaalne kui toksiline ja selle puudus võib terviseprobleeme tekitada ja seda kasutatakse tööstustes aktiivselt, nimetatud keemiline element on muutunud globaalseks keskkonna ja tervise probleemidega seotud aineks.

Eesti mullastiku seleenisisalduse, ka loomade ning inimeste seleeniga varustatuse kohta on andmed seni puudulikud ja toetutakse mõningatele varasematele uuringutele ning sarnasusele Põhjamaadega loetakse Eesti seleeni-defitsiitseks piirkonnaks.[3]

Seleen on kõrgemate taimede jaoks käesoleval ajal vaieldava vajalikkusega taimetoiteelement ja selle vajalikkus on vaidlustatud (Terry jt. 2000). Pajude seleenisisalduse kohta teatakse arvatavasti vähem kui hariliku sibula oma selelenisisalduse kohta, kellel seleen toimib katalüsaatorina ja tõmmatakse (absorbtsioon) juurerakkudesse läbi plasmamembraani (ensümaatiline kontroll) ja edasi taime tesitesse rakkudesse.

Andres (arutelu) 6. juuli 2016, kell 10:53 (EEST)[vasta]

  1. perioodilisussüsteem,(tarve 17.08.2015)(inglise keeles)
  2. Mateja GERM, Vekoslava STIBILJ, Selenium and plants, Acta agriculturae Slovenica, 89 - 1, augustt 2007, lk 65 - 71, (vaadatud 16.08.2015)
  3. JÕUDLUSKONTROLLI KESKUS, Kreutzwaldi 48A, 50094 Tartu, EESTIS TOODETAVA PIIMA SELEENISISALDUSE UURINGUST,(tarve 17.08.2015)