Artur Salf

Allikas: Vikipeedia

Artur Salf (ees- ja perekonnanime rööpvormid: Arthur ja Salv, 4. november 1873 Veriora vald, Võrumaa22. august 1937 Tallinn) oli Eesti sõjaväelane, -teadlane ja -ajaloolane.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Artur Salf oli talupidaja poeg.[1]

Ta lõpetas 1896 Peterburis jalaväe junkrukooli ja 1906 Nikolai Kindralstaabi Akadeemia.

Teenis tsaariarmees, sai 1915 polkovniku auastme. Oli 1914–1916 Vene I armee juhataja kindral Paul von Rennenkampfi käsundusohvitser ja armee luureosakonna ülem, 1916. aastast 143. jalaväepolgu, 36. jalaväediviisi ja XIX korpuse ülem. 21. novembril 1917 ülendati kindralmajoriks. Jaanuaris 1918 juhatas ajutiselt 3. armeed, sama aasta veebruaris astus Vene vabatahtlike armeesse, kus teenis staabiohvitserina.

Naasis Eestisse (Konstantinoopoli kaudu) novembris 1921. Oli 1921–1922 sõjaministri kindralmajor Jaan Sootsi vanem käsundusohvitser (algul polkovniku, hiljem koloneli auastmes), 1923–1927 Eesti Sõjakooli õppejõud ning (samal aastal moodustatud) Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste (aastast 1925 Kõrgem Sõjakool) ülema abi õppetöö alal ja taktika õppejõud. 1927–1928 sõjaministri kindralmajor Nikolai Reeki käsundusohvitser, aastast 1928 erus.[1]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Uurimisvaldkond: Vene väejuhatuse strateegia ja taktika I maailmasõjas. 1932 ilmunud venekeelses raamatus "Relvastatud võitluse peamine seadus ja printsiibid. Tannenbergi katastroof ja selle süüdlased" analüüsis lahingu käiku, lükates ümber varasemad väited, nagu põhjustanuks lüüasaamise kindral Rennenkampfi juhitud I armee "aeglane pealetung", ning tõestas, et lahingu kaotamise tegelikeks põhjusteks olid Loodearmee juhataja Jakov Žilinski ebapädev pealetungiplaan, Vene II armee juhataja Aleksandr Samsonovi vead vägede juhtimisel, samuti II armee luureosakonna (ülem Eestist pärit polkovnik Dmitri Lebedev[2]) puudulik töö.[1]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Основной закон и принципы вооруженной борьбы. Катастрофа Танненберга и ее виновники. Tallinn, 1932.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide.
  2. http://www.ra.ee/apps/georgi/html/georgi_ordeni_ajalugu.html

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Erukolonel Artur Salf. // Sõdur 35 (1937), 855
  • Elango, Õ., Ruusmann, A., Siilivask, K. Eesti maast ja rahvast. Maailmasõjast maailmasõjani. Tallinn, 1998, 12–14
  • Eesti soost kindralid. Teatmik. Koost H. Jõgi. Tallinn, 1999, 22
  • Kröönström, M. Tsaariarmees teeninud eesti soost ohvitseride sotsiaalsest päritolust. // AA (2000) 3, 43–50
  • Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased. II. Tallinn, 2002, 98.
  • Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.