Strateegia

Allikas: Vikipeedia

Strateegia on kaugeima eesmärgi saavutamiseks koostatud tegevuskava (ÕS 2006). Strateegia on suur pilt, näiteks eesmärk suurendada ettevõtte turuosa, või võita tagasi sõjas kaotatud alad, võita sõjas mõni uus ala vms. Strateegia erineb taktikast, mis on konkreetne plaan mingi tegevuse läbi viimiseks.

Strateegia elluviimine võib toimuda kindlaks määratud tegevuskava alusel. Samas võib strateegiat ka jooksvalt, vastavalt hetke oludele kohandada, et püsida seatud eesmärgi saavutamise teel vaatamata väliste olude muutumisele.

Sõja kontekstis on strateegia sõja pidamise üldine kavandamine, mis hõlmab relvajõudude ettevalmistamist, operatsiooni juhtimist ja elluviimist soovitud kaugeima eesmärgi nimel. Strateegiat on peetud sõjakunsti tähtsaimaks osaks.

Strateegiline luure[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Strateegiline luure

Strateegilise luure teostatakse spetsiaalsed luurestruktuurid: nad tegelevad nii üldiselt luure, kui ka sõjalis-strateegilise luurega. Luure tegeleb informatsiooni kogumise, edasiandmise, hoidmise, süstematiseerimise ja analüüsiga, avastades strateegilised aspektid ning jättes vahele vähem olulised andmed. Strateegilise luure eesmärgiks on varustada informatsiooniga poliitilise ja sõjalise juhatuse, et nendel oleks edaspidi võimalus edukalt planeerida riigikaitset.

Strateegiline geograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Teostatakse strateegilise informatsiooni seostamise reaalse geograafilise ruumiga. Arvestatakse muutuvaid, raskelt muutuvaid ja mittemuutuvaid geograafilise keskkonna tingimusi, nende mõju riigi geopoliitikale ja geostrateegiale. Sõjalise geograafia ja kartograafia tooted on tavaliselt salastatud. Ligipääs nendele on väga vähestel inimestel. Ligipääsu teostatakse jälgides kindla algoritmi, et vältida andmete avalikuks tegemist.

Sõjalise geograafia üks tähtsamatseks osadeks on arvatava vastase strateegiliste alade ja punktide kindlaks tegemine, mida oleks vaja eelkõige hävitada.

Strateegilise geograafia teiseks oluliseks punktiks on teha kindlaks, millised positsioonid on maksimaalsed edukad kaitseks, kuidas paigaldada oma üksused ja maskeerida objekte, pidades silmis geograafilise eripära.

Strateegiline side[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Strateegiline side

Sõjalisstrateegia teostamine on võimatu ilma stabiilse side olemasolut struktuurüksuste vahel. Stabiilse side olemasolut sõja- ja rahuajal tagavad tehnilised vahendid, meetodid ja spetsiaalset ettevalmistust läbinud inimesed, kelle töö eesmärgiks on süsteemi töö garanteerimine. Oma side kindlus ja vastase side (nii taktikalise, kui ka strateegilise) häirimine erinevate meetoditega on üks olulisematest sõjaväe ülesannetest sõjaajal. Kuna tavaliselt vastaste strateegiline side on eriti hästi maskeeritud, peidetud ja tugevdatud, selle kahjustuseks või pealtkuulamiseks kasutatakse spetsiaalseid militaartehnoloogiaid ning tööd vastase sidega teostavad oma ala spetsialistid.

Vastseisuks kasutatakse elektrooniliseid side häire vahendeid. Selle ülesande täitmiseks võitakse kasutada spetsiifilisi materjale, nagu, näiteks, "elektrooniline pomm", mis peale paugu muudab füüsilise keskkonda, milles oli teostatud vastase side.

Krüptograafia ja kodeerimine on strateegilises mõttes hädavajalikud ja peavad olema kohustuslikuks side teostamise punktiks. Eriti kaitstud salakirja loomiseks kasutatakse erinevaid matemaatilisi aparaate ning edastamise- ja vastuvõtmise seadmed kasutavad keerulise füüsikalise keskkonda.

Selleks, et avastada ja jälgida strateegiliste kanalite järgi edasi antud andmeid, tihti luuakse eraldi küberüksused ja luureüksused, mis omakorda tegelevadki luurega läbi side jälgimise. Strateegilise side kanalite ja võrkude kaitseks tehakse kogu aeg nii passiivset, kui ka aktiivset tööd, vahetatakse ja tehakse parem olemasolevad salakirjad ja võtmed ning arendatakse edastamiseviise. Teostatakse erinevaid ettevõtmisi, et vastane saaks kätte valed andmed ja lõpuks jääks segadusse.

Poliitilised ja strateegilised eesmärgid[muuda | muuda lähteteksti]

Sõja eesmärgid ilmtingimata peavad olema kooskõlastatud olemasolevate ressursidega nende eesmärkide saavutamiseks. Tavaliselt peetakse sõda selleks, et hiljem oleks sõlmitud rahu kindlate tingimustega.

Järelikult, poliitiline juhatus peaks poliitilise eesmärgi määramisel jälgima, et oleks vaja püstitada oma sõjaväele selliseid eesmärke, mille saavutamine perspektiivis looks soodsad tingimused diplomaatiliste lahenduste jaoks.

Lähtudes püstitatud sõja poliitilistest eesmärkidest kavandatekse strateegiline eesmärk- sõjategevuste lõplik tulemus, mille saavutamine viib sõjalis-poliitilise ja strateegilise seisukorra muutumiseni.

Üldine strateegiline eesmärk määrab sõjaväe ja riigi majandussüsteemi jaoks sõja eeldatavat käiku- kas terve sõja või mingi konkreetse ajalõigu jaoks. Eraldi strateegilisi eesmärke tavaliselt püstitatakse erinevate sõjateatrite jaoks (suuna, maa-ala, asukoht) ja erinevate operatsioonide täitmise ajaks.

Tavaliselt üldine või peamine eesmärk seisneb vastase agressiooni kõrvaldamises (vastase hävitamises) ning eraldi püstitatud eesmärgid peaksid viima vastaste strateegiliste gruppide hävitamise või kindlate riikide tõrjumiseni.

Strateegiate tüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Traditsiooniliselt eriatatkse hävitusstrateegiat, mille aluseks on võetud võidu saavutamine vastase ning tema sõjaväe ja majanduse hävinguga. Eraldi tuuakse välja ka nõrgestamise strateegiat. Vastavalt sellele tavaliselt järjestikku kurnatakse vastast, ammendades tema ressurse. Nõrgendamise strateegiale on üsna lähedane ka mitteotseste tegevuste strateegiat, mis seisneb blokaadis, kommunikatsioonide rikkumises, tehnilise potentsiaali vähenemises, vastase elanikkonda psühholoogilises mõjutamises.

Tihti kasutatakse hirmutamise strateegiat- oma sõjalise võimu demonstreerimine, selle osaline kasutamine selleks, et saavutada nõrgema vastase poolt mingite kindlate valikute tegemist, sundimine lõpetada sõjalised tegevused ja võtta vastu kõvema opponendi poolt püstitatud tingimused. Sellele strateegiale on lähedane piiratud tegevuste strateegia - sõja pidamine piiratud eesmärkidega, tahtlik sõjategevuste pidamine ainult kindlatel maa-aladel, kasutades ainult nõutud selleks osa potentsiaalist ning teostades kindlate objektide ja gruppide hävitamist.

Eraldi on välja toodud kontinentaalne strateegia, mille tegevused on suunatud eelkõige maaväe vastu, ja okeaaniline strateegia, mis omakorda viib perspektiivis vastase mereväe hävitamiseni.

Erilise tähenduse omab plokkide strateegia- sõjaliste ja poliitiliste ühenduste loomine võimu omandamiseks kindlates maailma osades. Teiseks põhjuseks võib olla ka kaitse teiste riikide eest. Selle strateegiaga on seotud koalitsiooniline strateegia, mille põhimõtteks on koalitsioonilise sõja pidamine ja oma võimude kasutamise kooskõlastamine.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vanaajal sõjad olid algselt korraldatud kui lühiajalised sõjalised kampaaniad, kuid hiljem Aleksander Suur, Julius Caesar ja teised juhid hakkasid ette võtma pikemaid retke kaugematesse kohtadesse.

Esimese teoreetilise teose sõjalisest strateegiast autoriks peetakse hiina ajaloolane ja filosoof Sunzi (IV sajand enne meie aega). Teose nimetuseks on "Sõja seadused". Sõjalised filisoofid Frontinus ja Onosander kehtestasid sellised terminid nagu "strategikon" ja "strategoloogia", mille all mõeldi sõjapidamise printsiibid.

Keskajal olid enamasti levinud piiratud eesmärkide ja ulatustega sisesõjad. Nende sõjade tegevsi iseloomustasid meelekindlusetus ja ühise strateegilise plaani puudumine. Losside rünnakud võisid kesta aastaid ja suurimad lahingud toimusid harva. Erinevalt sellest, Tšingis-khaan ja teised mongolite riigi juhid tegutsesid radikaalselt ning teostasid koordineeritud pealetungisid.

XVII-XVIII sajanditel euroopa armeed püüdsid võidu saavutamiseks katkestada vastase kommunikatsioone ja teha raskemaks vägede varustamise. Selline strateegia eeldas gruppide positsioneerimist mööda riigipiire ning kindluste rajamise oma riigipiiride kaitseks.

Erinevate Euroopa riikide strateegiad enne Esimese maailmasõja eeldasid lühikese sõja pidamise. Kuid aga sõda jäi pikaks ning muutus positsioonisõjaks.

Esimese maailmasõja kogemus näitas uute relvade-tankide, lennukite ja allveelaevade- võimalusi. See põhjustas mitme võidu saavutamise teooriate tekkimist: õhusõja, tankisõja ja allveelaevasõja abil. Suurbritannia ja USA hoidsid kinni meresõja põhimõttetest, Prantsusmaa juhid pooldasid positsioonsõja põhimõtteid, natsistlik Saksamaa pooldas Blitzkrieg'i teooriat- võit saavutatakse päevade, nädalate või kuude jooksul, kuni vastane ei jõudnud mobiliseerida oma põhilised jõud. Nõukogude liidu teooria seisnes selles, et suurima edu saavutamiseks on vaja otsusekindldlt tegutseda, koordineerida omavahel kõikide vägede tegevused ja vastase territooriumil.

Teine Maailmasõda aga kujunes mitte selliselt, milliseks teda on ette nähtud erinevate riikide teoreetikud. See oli kestvuse poolest kauem kui EsimeneMaailmasaõda, kuid kasutati rohkem manööverdamist.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]