Apokalüpsis (Johannese ilmutusraamat)

See artikkel räägib Uue Testamendi viimase raamatu nägemusest; kirjandusteadusliku žanri kohta vaata artiklit Apokalüpsis; üldise ülevaate saamiseks Uue Testamendi viimase raamatu kohta artiklit Johannese ilmutusraamat.

---

Apokalüpsis on Uue Testamendi Johannese ilmutusraamatusse kuuluv Viimsepäeva nägemus. Apokalüpsis on kirjutatud 1. sajandi teises pooles, keisrite Nero ja/või Domitianuse valitsusajal Egeuse merel asuval Patmose saarel.

Teose lühikokkuvõte

Patmose saarel viibiv Johannes näeb vaimusilmas kohtumist ingelliku Jeesusega, kes juhatab ta sisse taevasest uksest ning tutvustab talle taevaseid valitsejaid. Jeesus ilmub taevas teistkordselt ning nüüd otsekui tapetud Tallena, kes asub maailmale tehtud kurja eest kätte tasuma. Looja kättemaks hukkaläinud inimkonnale on meeletult põhjalik, kuid imekombel siiani elus püsiv inimkond ei soovi ka pärast kõige hullemaid kannatusi meelt parandada. Sõda, nälg ja ülimalt laiaulatuslikud looduskatastroofid ei suuda murda Saatana võimu ilmamaal. Maa ja mere seest tulevad metsalised, kes peavad sõda pühade vastu ja eksitavad rahvast tunnustähtedega.

Seejärel algab Jumala kohtupäev, mil mõistetakse kohut kõigi elavate ja surnute üle. Ent enne seda saadetakse maale veel seitse nuhtlust – seitse inglit kuldkaussidega, milles olev Jumala raev valatakse inimkonna peale. Paabel hävitatakse ning taevalikud väed asuvad tähistama oma võitu. Saatan heidetakse tuhandeks aastaks vangi, pärast mida peab ta väheseks ajaks vabanema. Tuhat aastat möödub, Saatan hävitatakse uuesti. Teistkordselt algab Jumala viimne kohtupäev, mil visatakse tulejärve ka surm ja surmavald.

Lõpuks näeb Johannes uut taevast ja uut maad, taevast alla tulevat Jeruusalemma. Selle müür on jaspisest ja linn ise on puhtast kullast, selge kui klaas. Alanud on Jeesuse valitsusaeg maa peal.

Teosest

Johannese apokalüpsis on kirjutatud koinees. Apokalypsis tähendab kreeka keeles ilmutust või millegi avamist. Johannese teose ainulaadsus ei seisne apokalüptilise žanri esmakordsuses, lühemaid ennustusi lõpuaegadest leiab nii Vana Testamendi Taanieli raamatust kui ka esseenide usutraditsioonist. Johannese evangeelium kuulub ainsa apokalüptilise teosena Uue Testamendi kaanonisse. Siiski vaidlevad piibliteadlased tänase päevani selle üle, kes on apokalüpsise autor. Piibliteadlane Raymond Brown väidab, et nii evangeeliumi kui apokalüpsise autor on apostel Johannes, kuna seda on kinnitanud mitmed varased usuõpetlased Irenaeus, Klement Aleksandriast ja Origenes. Samas väidab 3. sajandi Aleksandria piiskop Dionysios, et apokalüpsise ning evangeeliumi keel on liiga erinevad, et kuuluda ühele ja samale autorile. Hoolimata sellest, et apokalüptiline teos nõuab ka ilukirjanduslikku stiili, näib Johannese kreeka keel olevat liialt kohmakas (Hagner). Johannes ei tutvusta end kui Jeesuse apostlit, vaid kui Johannest Patmose saarelt. Samuti näitab apokalüptikate kirjutamise traditsioon, et tihti on nägemusliku teose autoriks märgitud religioonilooliselt prestiižsem autor, et suurendada teose kaalu ja usutavust lugeja silmis. Nii eksisteerivad näiteks Baaruki ja Ezra apokalüpsis, aga ka Aadama nägemus (Ehrmann). Seega võib kokkuvõtteks väita, et õiguse poolest ei pruugi Johannese apokalüpsis Uue Testamendi kaanonisse kuuluda.

Nägemuse ühtsus

Johannese apokalüpsise süžee mõistetavuse üks peamisi raskusi seisneb asjaolus, et lõpuaegade sündmused ei ole kronoloogiliselt loogilises järjekorras (Hagneri raamat). Kui kogu elu kord juba hävitatakse, siis ei ole võimalik, et laastamine jätkub kohe pärast seda uue hooga. Seetõttu on väidetud, et apokalüpsise sündmusi ei tuleks võtta järjestikuse seeriana, vaid ühe ja sama sündmuse kordustena (Hagner). Seitse inglit võisid puhuda pasunaid ajal, mil avati sama arv pitsereid ning tõtata seejärel maale seitsmest kausist jumalaraevu kallama. Seega võib apokalüptiliste sündmuste lõpp paikneda kus tahes ning mitte ilmtingimata Johannese raamatu viimastel lehekülgedel (Hagner).

Apokalüpsise süžee ebakorrapärasus tõstatab ka probleemi raamatu ühtsusest. Ootamatud katkestused jätavad mulje, et osa tekstist on raamatusse hiljem juurde lisatud (Hagner). Ameerika piibliteadlane David Aune on väitnud: "Rabava asjaoluna on Johannese apokalüpsises umbkaudu kaksteist iseseisvat tekstiosa, millel on vähe tegemist loo otsese kontekstiga või narratiiviga Johannese ilmutusest." Aune'i järgi eksisteerib kaks tähtsamat väljaannet apokalüpsisest (umbes 70. aastal pKr ja 90. aastail). Esmalt ilmusid kaksteist eraldiseisvat katkendit, mis seejärel liideti ühtseks pitserite, pasunate ja kausside seeriaks. Viimaks muudeti tekst paremini kristoloogilisse tausta sobituvaks (Hagner).

Sümbolite kontekst

Metsalise arv – Ilmutuse 13:18 väidab Johannes, et metsalise arvu saab välja arvutada, ja et see on inimese arv. Saatana võrdkujuna käsitleb Johannes keiser Nerot, kes lasi kristlasi taga kiusata. Semiidi gemaatrias võrdub Nero (Neron) 666-ga (Ehrmann). Seitse on juudi müstikas täiuslikkuse arv, samas kui kuus on üks puudu seitsmest.

Paabel – Paabelit (Babülon) näeb Johannes Rooma linna võrdkujuna. Põline vaenlane, kes kord hävitas Juuda riigi ja Jeruusalemma templi, on võtnud endale uue kuju. Samuti on Rooma linna kujutatud Paabeli hoorana, kes istub seitsmepealise ja kümnesarvelise metsalise seljas. Rooma on tuntud kui seitsme künka linn.

Tall – Taaveti juureks ja lõviks Juuda suguharust kutsub Johannes Jeesus Kristust, kes oli otsekui tapetud ning kellel oli seitse sarve ja seitse silma, kes on omakorda ilmamaale läkitatud Jumala vaimud.

Sõnum kristlaskonnale

Hoolimata teose uskumatusest on teost püütud kõige enam tõlgendada sõna-sõnaliselt ning on oodatud, et tulevik kujuneb täpselt selliseks, nagu Johannes on kirjeldanud. Enamik teadlasi on aga seisukohal, et teksti tuleks tõlgendada ajalooliselt ehk näha selle teksti sõnumit ideoloogilises vastulöögis tollasele tagakiusamisele. Johannes nägi selle maailma lõpu teosega võimalust kristlasi innustada oma usku säilitama. Ajad võivad olla põrgulikult rasked, kuid kristlik tõde headusest on igavene.