Anton Budilovitš

Anton Budilovitš

Anton Semjonovitš Budilovitš (vene keeles Антон Семёнович Будилович, 5. juuni (vkj. 24. mai) 1846 Grodna kubermang – 25. detsember (vkj. 13. detsember) 1908 Peterburi) oli vene keeleteadlane, ajaloolane ja publitsist, Tartu Ülikooli rektor 1892–1901.

Budilovitš sündis õigeusu vaimuliku pojana. Peres oli 5 poega ja 2 tütart. Vanim poeg Aleksandr Budilovitš oli IV Riigiduuma saadik, noorim poeg Vassili oli metropoliit. 1863. aasta ülestõusu ajal mõistsid ülestõusnud poolakad isa liigse venemeelsuse tõttu surma, kuid seda otsust ei viidud täide.

Budilovitš õppis algul Žyrovičy vaimulikus koolis, seejärel Vilniuse vaimulikus seminaris. Ta tegi Vilniuse ülikooli juures küpsuseksami ja astus Peterburi ülikooli, mille lõpetas 1868 ülikoolikandidaadi kraadiga, kusjuures teda autasustati kuldmedaliga uurimuse eest Mihhail Lomonossovi kirjandusliku tegevuse kohta.

Aastail 1881–92 töötas ta Varssavi ülikoolis vene ja kirikuslaavi keele korralise professorina, ühtlasi oli ta alates 1887 ajaloo-filoloogiateaduskonna dekaan ja alates 1890 rektor.

27. septembril 1892 määrati ta Tartu ülikooli rektoriks. Rektorina oli ta ühtlasi slaavi keelte võrdleva grammatika professor.

Budilovitš oli Vene Geograafiaseltsi liige.. Alates 29. detsembrist 1882 oli ta Peterburi Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliige.

18. mail 1901 nimetati ta Venemaa rahvavalgustusministeeriumi nõukogu liikmeks. 1905 nimetati ta mittevenelaste haridusküsimuste erinõupidamise esimeheks.

Ta hindas väga kõrgelt Aleksandr Potebnja panust ajaloolisesse süntaktikasse, võrreldes seda Darwini panusega evolutsiooniõpetusse.

Viited

Eelnev Ottomar Meykov (1890–1892)

Tartu ülikooli rektor Anton Budilovitš 1892–1901

Järgnev Aleksandr Filippov (1901–1903)