Antarktika leping

Allikas: Vikipeedia
Polaarjaamad ja nõudlusalade piirid (2002)
1959. aasta Wilkesi postkontori ümbrik Austraalia Antarktise Territooriumi avastamise auks

Antarktika leping on rahvusvaheline leping, mis määratleb Antarktika staatuse ning seal lubatud ja keelatud tegevused, samuti selle lepingu täitmist jälgiv organisatsioon, mille liikmeteks on lepingu ratifitseerinud riigid.

Antarktika lepingu sõlmisid 1959. aastal Washingtonis 12 riigi – Argentina, Austraalia, Belgia, Tšiili, Prantsusmaa, Jaapani, Uus-Meremaa, Norra, Lõuna-Aafrika Vabariigi, Nõukogude Liidu, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide – esindajad. Selle lepinguga külmutati tähtajatult kõik territoriaalsed nõudmised ning 60. lõunalaiusest lõunasse jääv maismaa ja šelfiliustikud kuulutati rahvusvahelise teadusliku koostöö objektiks. Antarktika lepingu järgi on keelatud Antarktises igasugune sõjaline tegevus.

Antarktika leping oli esimene külma sõja aegne relvastuse kontrolli leping.

Antarktika lepingul on 2016. aasta seisuga 53 liikmesmaad. Liikmed on kahesugused: 29 neist on hääleõiguslikud ja ülejäänud vaatlejaliikmed. Kõik lepingu asutajaliikmed on hääleõiguslikud.

Antarktika lepingu sekretariaat asub alates 2004. aastast Buenos Aireses.

Eesti liitus Antarktika lepinguga 45. riigina 17. mail 2001. Eesti on Antarktika lepingu vaatlejaliige.

Aja jooksul on Antarktika lepingule sõlmitud 5 lisaprotokolli. Vanim neist on 2. juunil 1964 sõlmitud Kokkulepitud Meetmed Antarktika Loomastiku ja Taimestiku Kaitseks, mis jõustus 1. novembril 1982.

11. veebruaril 1972 sõlmiti Londonis Antarktika Hüljeste Kaitse Konventsioon, mis jõustus 11. märtsil 1978. Selle on ratifitseerinud 18 liikmesmaad. Uus-Meremaa andis sellele küll allkirja, aga pole seda tänapäevani ratifitseerinud.

1. augustil 1980 avati allakirjutamiseks Antarktika Mereliste Elusressursside Kaitse Konventsioon, mis jõustus 7. aprillil 1982. Selle konventsiooni eesmärk on säilitada lõunamandrit ümbritsevate merealade unikaalne looduslik tasakaal ja puhtus.

2. juunil 1988 sõlmiti Wellingtonis Antarktika Maavarade Kaevandamise Reguleerimise Konventsioon. 19 riiki kirjutas selle alla, aga ükski ei ratifitseerinud seda ja seetõttu ei hakanud see konventsioon kehtima. Tänapäeval puudub selle protokolli ratifitseerimiseks ka vajadus, sest selle asendas järgmine protokoll.

4. oktoobril 1991 lisandus lepingule Madridis sõlmitud Keskkonnakaitse protokoll, mis jõustus 14. jaanuaril 1998. See kehtestas selles maailmajaos üliranged keskkonnakaitse reeglid. Keskkonnakaitse protokoll keelab Antarktikas igasuguse maavarade kaevandamise, välja arvatud teaduslikuks otstarbeks.

Antarktika lepingu liikmed[muuda | muuda lähteteksti]

██ hääleõiguslik liige, territoriaalsed nõuded ██ hääleõiguslik liige, potentsiaalsed territoriaalsed nõuded ██ hääleõiguslik liige ██ vaatlejaliige ██ ei ole liige

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]