Anne Treisman

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Honorary degree recipient Anne Treisman speaking at Congregation ceremony 2004.jpg

Anne Marie Treisman (sündinud Taylor; 27. veebruar 1935[1] – 9. veebruar 2018)[2] [3][4] inglise psühholoog, kes oli spetsialiseerunud kognitiivse psühholoogiale. Ta uuris visuaalset tähelepanu, objekti taju ja mälu. Üks tema tuntumaid teooriaid on tunnuste integratsiooni teooria, mille ta avaldas esimest korda koos G. Geladega 1980. aastal.

Treisman õpetas Oxfordi ÜlikoolisBriti Columbia ÜlikoolisCalifornia Ülikoolis Berkeleys ja Princetoni Ülikoolis. 2013. aastal sai Treisman USA presidendilt Barack Obamalt medali "National Medal of Science" silmapaistva töö eest tähelepanu uurimisel.[5]

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Anne Treisman sündis Wakefieldis Yorkshire'is Inglismaal. Kaks aastat hiljem, kolis pere Rochesteri Kentis,[6] kus tema isa Percy Taylor töötas juhtiva haridusametnikuna II maailmasõda ajal.[7] Tema ema oli prantslanna Suzanne Touren. [1] Kui Treisman oli 11-aastane, kolis pere Readingisse Berkshire'is, kus ta lõpetas Kendricki [8] tütarlaste gümnaasiumi. Ta keskendus õppimisel prantsuse ja ladina keelele ning ajaloole. Oma esimese bakalaureusekraadi sai ta prantsuse kirjanduses Newnham College'ist Cambridge'is 1954.

Anne M. Treisman
Täisnimi Anne Marie Taylor
Sündinud 27. veebruar 1935
Wakefield, Yorkshire, Inglismaa
Surnud 9 February 2018(2018-02-09) (aged 82)
Elukoht New York City, United States
Alma mater Newnham College, Cambridge
University of Oxford
Abikaasa(d)

Michel Treisman (1960–1976, lahutatud)

Daniel Kahneman (1978–2018, her death)
Teaduskarjäär
Tuntumad tööd Tunnuste integratsiooni teooria. Tähelepanuteooria
Tuntumad õpilased Postdoctoral fellows Nancy Kanwisher and Nilli Lavie

Teise bakalaureusekraadi omandas ta psühholoogias, õppides Richard Gregory käe all, kes tutvustas talle taju uurimise meetodeid.[9] 1957 alustas Treisman doktoriõpinguid Oxfordi Ülikoolis Carolus Oldfieldi[9] juhendamisel. Tema teadustöö juhindus Donald Broadbenti raamatust "Taju ja suhtlus".[10] 1962 [9] valmis Treismani väitekiri "Selektiivne tähelepanu ja kõne tajumine".

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene abielu oli Michel Treimaniga 1960, abielu lahutati 1976. 1978. aastal abiellus ta Daniel Kahnemaniga, kes võitis Nobeli mälestusauhinna majandusteadustes 2002. aastal.[11]

Karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Treisman töötas pärast doktrorikraadi omandamist meditsiiniuuringute nõukogu allüksuses Medical Research Council Psycholinguistics Research Unit, kus ta juhtis selektiivse kuulmise eksperimente. Oma eksperimentide põhjal konstrueeris ta kitsendamise mudeli, mille erinevus Broadbenti mudelist seisnes valiku mehhanismis: selektiivne filter asendati kitsendamis- või summutamiskomponentidega. Selles komponendis analüüsitakse infot kolmes järgus: füüsikalised tunnused; lingvistilised omadused ning semantilised aspektid.[12] Kogu protsess toimub ilma tähelepanuta, analüüsi sügavuse määrab see, kui raske on erinevaid infokanaleid teineteisest eristada. Treisman kasutas uuringutes dihhootilist kuulamisülesannet.

Dihhootiline kuulamine (ingl dichotic listening) – (kuulmis)tähelepanu uurimise katsemeetod, milles samaaegselt esitatakse erinevatele kõrvadele (nt kõrvaklappide kaudu) omavahel erinev inforida. Katseisik peab valime ühe sisendkanali teabe ja ignoreerima teist (või püüdma jagada tähelepanu mõlema kanali vahel). Treisman kasutas oma dihhootilise kuulamisülesande katses eri keeltes erinevate sõnumite edasiandmist nii nais- kui ka meeshääle poolt. [13]

Treisman jõudis järeldusele, et sõnumite tunnuseid analüüsitakse edukalt närvisüsteemi poolt ning, et valik sõnumi ja sama hääle vahel, intensiivsus ja lokaliseerimine, toimub analüüsi ajal, mitte enne või pärast, samuti tehakse kindlaks nende verbaalne sisu.[14]

Broadbenti filtri teooria[15] on tähelepanu varajase valiku teooria. Selle teooria kohaselt töödeldakse stiimuleid sensoorses puhvris paralleelselt. Lühiajalisse mällu lubatakse informatsiooni läbi selektiivse filtri vaid ükshaaval. Filtri teooria rõhutab, et selektiivne filter on vajalik informatsiooni vooluga toimetulekuks. Varajane valik tähendab, et informatsiooni valitakse väga varjases infotöötluse staadiumis.

Treisman ja Kahneman juhtisid ühist tähelepanulaborit California Ülikoolis Berkleys. Alates 1993. aastast kuni pensionile jäämiseni (2010) oli Treisman Princetoni Ülikooli psühholoogia osakonna liige. Ta nimetati seal psühholoogiaprofessoriks aastal 1995. Tema tööd on ilmunud 29 raamatus ja rohkem kui 80 ajakirjas artiklitena ning teda on palju tsiteeritud, samuti on teda käsitletud paljudes õpikutes. 2015. aastal loodi anonüümse annetuse toel Kahnemani-Treismani käitumisteaduse ja avaliku poliitika keskus, mis asub Princetoni Woodrow Wilsoni koolis, et austada Daniel Kahnemani ja Anne Treismani pärandit. 

Anne Treismani tunnuste integreerimise teooriat on käsitletud ka Jaan Aru ja Talis Bachmanni eestikeelses raamatus "Tähelepanu ja teadvus", mis ilmus 2009. aastal. [16]

Tähelepanu kitsendamise teooria[muuda | muuda lähteteksti]

Selektiivse tähelepanu teooria, milles erinevalt Broadbenti filtriteooriast eeldatakse, et filtri asemel töötab selektsioonimehhanism, mis ei filtreeri mittevalitud informatsiooni täielikult välja, vaid kitsendab seda, jättes prioriteetse informatsiooni kitsendamata. Seega jõuab kõrgemale, tähenduslikule töötlustasemele selge ja suuremahulise sihtinfo kõrval ka kitsendatud ulatusega ja mitte nii rikas teave konkureerivatest stiimulitest. [17]

Tähelepanulise integratsiooni teooria[muuda | muuda lähteteksti]

Treisman hakkas Oxfordis St. Anne's College'i teadurina (Treisman, 2006) uurima tähelepanu pööramist objektide täieliku esitlusviisi moodustamisele erinevate funktsioonide integreerimisel. 1980 avaldasid Treisman ja Gelade oma klassikalise tähelepanulise integratsiooni teooria (FIT)[18]. Üks FIT võtmeelemente on see, et objekti tajumise varased etapid kodeerivad selliseid tunnuseid nagu värv, vorm ja orientatsioon eraldi üksustena; keskendunud tähelepanu ühendab erinevad tunnused ühtseks taju objektiks. Treismani arvates on tähelepanu selleks mehhanismiks, mis integreerib erinevad üksiktunnused tervikobjektiks, ning alles seejärel saame rääkida objekti teadvustamisest. On erinevad tunnustekaardid, mis asuvad töötlussüsteemis eri piirkondades. Lisaks sellele on ka töötlusmehhanism, mida nimetatakse objektide failiks. Tähelepanu abil selekteeritakse aktuaalse objekti tunnustega sobivad tunnuste väärtused tunnustekaardilt ning viiakse need objektifaili kui konkreetsed tunnuste kombinatsioonid. [19] Treisman kasutab Balinti sündroomi selle teooria tõendumaterjalina: kui kiirusagaras paiknev ruumilookuste neuronaalne kaart on kahjustatud, siis omaduste automaatne sõlmimine ei toimu; töötab ainult tähelepanu mehhanism, mis suudab korraga haarata ühte objekti.[20]

Tunnuste integreerimise teooria[muuda | muuda lähteteksti]

Treismani tunnuste integratsiooni teooria on visuaalse objekti tajumise kaheetapiline mudel: 

Tähelepanueelne etapp[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese etapi nimetus on "tähelapanueelne", sest see toimib automaatselt, ilma tähelepanuta mida tajutakse. Selles etapis jaotatakse objekti omadused töötlemise jaoks algosadeks (st, värv, tekstuur, kuju, jne). Tähelepanueelses etapis toimuvad infotöötlusprotsessid, mis teostavad erinevatest piirkondadest saabunud pertseptiivsete tunnuste töötlust paralleelselt, aitavad üksiktunnustest kokku panna erinevaid omavahel eristuvaid tajuobjekte, suudavad valikuliselt töödelda mingit osa objektidest eelisrežiimil nende salientsust suurendades ning seega loovad eeldused selleks, et keskendatud (fokaalne) tähelepanu saab moodustatud tajuobjekte ühekaupa valida ja järjestikku analüüsida.[21] Treismani sõnul ei ole me teadlikud sellest protsessist kuna see toimub kiiresti ja taju varajastes protsessides [18]. Tõendid tähelepanu eelsest etapist pärinevad kaTreismani enda uuringutest.

Fokuseerunud tähelepanu etapp[muuda | muuda lähteteksti]

Fokaalne tähelepanu[22], mis keskendab teadvust ning võimaldab stiimulobjektide vahel tähelepanu suunata ja ümber lülitada. Teise etapi protsess sõltub tähelepanust. Selles etapis rekombineeritakse funktsioonid ja me tajume kogu objekti mitte üksikuid omadusi.

Treisman seostas fokuseeritud tähelepanu etapis tekkivat seondumise protsessi füsioloogiaga, märkides, et objekt põhjustab mõlemas, nii "milline" kui "kus" ajukoore väljas, aktiivsust (vt Kaks-voolu hüpotees). Aktiivsus "milline" ajukoore väljas sisaldab informatsiooni värvi ja vormi kohta, samas kui aktiivsus ajukoore "kus" väljas sisaldab informatsiooni asukoha ja liikumise kohta. Treismani järgi on tähelepanu "liim", mis ühendab informatsiooni mõlemast väljast ja kombineerib tajutud objekti omadused kõik ühte kohta. Lihtne on hinnata ühe objekti tajumist isolatsioonis, kuid kui me võtame arvesse palju objekte siis paljudes kohtades eksisteerib arvukalt tunnuseid. Tajusüsteemi ülesanne on siduda iga tunnus objektiga millele see kuulub. 

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Valik publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Genzlinger, Neil (13 February 2018). "Anne Treisman, Who Studied How We Perceive, Dies at 82". The New York Times.
  2. Dean of the Faculty. (2018). [Obituary] Anne Marie Treisman. Retrieved 12 Feb 2018, from https://dof.princeton.edu/about/clerk-faculty/emeritus/anne-marie-treisman.
  3. Anne Treisman, 1935-2018". Retrieved 12 February 2018.
  4. Kahneman-Treisman Center for Behavioral Science & Public Policy. (2018). Anne Treisman 1935 - 2018. Retrieved 14 Feb 2018, from https://behavioralpolicy.princeton.edu/news/anne-treisman-1935-2018
  5. "Treisman wins National Medal of Science for psychology research". Princeton University. 3 January 2013. Retrieved 9 March 2013.
  6. Sheehy 2016, p. 580.
  7. "One on one...with Anne Treisman". the psychologist. 9 October 2010. Retrieved 18 November 2013.
  8. "Anne Treisman". sfn.org. 16 April 2014. Retrieved 12 February2018.
  9. 9,0 9,1 9,2 "Wikibooks:Applied History of Psychology/History of Research on Attention".
  10. Broadbent, D. E. (1958). Perception and Communication. Elmsford, NY: Pergamon Press.
  11. Kahneman, Daniel (2002). ""Autobiography" nobelprize.org". Retrieved 14 October 2014.
  12. Aru, J., Bachmann, T. (2009). Tähelepanu ja teadvus. Eesti, Tallinn: Tänapäev. Lk 103. 
  13. Aru, J., Bachamann, T.. (2009). Tähelepanu ja teadvus. Eesti, Tallinn: Tänapäev. Lk 327. 
  14. Treisman, Anne (1964). "Verbal cues, language and meaning in selective attention". The American Journal of Psychology. 77 (2): 206–219. doi:10.2307/1420127.
  15. Vikipeedia. "Broadbenti filtri teooria".
  16. Jaan Aru, Talis Bachmann (2009). Tähelepanu ja teadvus. (384 lk) Tallinn: Tänapäev.
  17. Aru, J., Bachamnn, T.. (2009). Tähelepanu ja teadvus. Eesti, Tallinn: Tänapäev. Lk 345. 
  18. 18,0 18,1 Treisman, Anne; Gelade, Garry (1980). "A Feature-Integration Theory of Attention" (PDF). Cognitive Psychology. 12: 97–136. doi:10.1016/0010-0285(80)90005-5 PMID 7351125.
  19. Aru, J., Bachamn, T.. (2009). Tähelepanu ja teadvus. Eesti, Tallinn: Tänapäev. Lk 187. 
  20. Aru, J, Bachmann, T. (2009). Tähelepanu ja teadvus. Eesti, Tallinn: Tänapäev. Lk 225. 
  21. Aru, J. Bachmann, T.. (2009). Tähelepanu ja taju. Eesti, Tallinn: Tänapäev. Lk 325. 
  22. Vikipeedia. "Tähelepanu".
  23. "2009– Anne Treisman". grawemeyer.org.
  24. Dunn, Sydni. "Anne Treisman". National Science & Technology Medals Foundation.

Lisalugemist[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]