Andres Hiiemäe

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Andres Hiiemäe (sündinud 24. juunil 1976) on eesti alpinist.

Ta on tehnilise alpinismi tipptegijana Eestis pälvinud kahel korral J. K. Alpinismiklubi rändauhinna parimale alpinistile ja osalenud Kaukasuses tõusus, mis tunnistati rahvusvahelisel alpinismifestivalil "Dagestan-2011" parimaks.

Ta on ainus Eesti alpinist, kes on Alpide suurte põhjaseinte hulka kuuluva Piz Badile'i tippu roninud kirdeseina mööda.

Ta on tänini tegev Alpiklubi Firn juhatuses ja olnud selle klubi president aastatel 2010–2014.[1][2]

2012. aastal juhtis ta Eesti mägiekspeditsiooni Pamiiri Tartu Ülikooli mäetipu vallutamiseks.

Alpinism[muuda | muuda lähteteksti]

Alpinismiga hakkas ta tegelema 2002. aastal. Järgmisel aastal astus ta Alpiklubi Firn liikmeks[3]. Samal ajal käis ta Tallinnas loenguid kuulamas Jaan Künnapi alpinismikoolis. Mägedes ronimas käib ta pea igal aastal. Ta tegutseb ka alpinismitreenerina ning ürituste, matkade ja väljasõitude korraldajana.[4]

Tema huvid mägedes ei piirdu ainult tehnilise alpinismi ja kaljuronimisega. Vähemal määral teeb ta kaasa kõrgtõusudes ja mägimatkades.[4]

Tehniline alpinism[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on käinud ronimas Kaukasuses (Adõr-Su, Bezengi, Tsei, Jerõdag), Hibiinides, Dolomiitides, Alpides, Tatrates, Kesk-Pamiiris, Skandinaavia mäestikus (Kebnekaise) ja Šoti mägismaal Grampiani mägedes (Ben Nevis).[4]

Ta on lihvinud Firni treeningutel ja JK alpinismikoolis omandatud tehnilisi oskusi erinevate instruktorite käe all Kaukaasia alpilaagrites (2003, 2004, 2005).[5]

Ta on läbinud enam kui paarkümmend marsruuti raskuskategoorias 4 või 5 ning üle poole neist marsruutidest grupijuhina.[5]

Tju-Tju läänetipp ja Džailõk[muuda | muuda lähteteksti]

2005. aasta juulis ronis ta koos Tõnu Põllu ja instruktor Anatoli Olikuga Suur-Kaukasuse neljatuhandelistel tippudel, läbides kaks marsruuti, mida klassifitseeritakse Vene süsteemi järgi raskuskategooriasse 5A ("raske"). 17. juulil tõusid nad kolmekesi Tju-Tju läänetippu (4420 m) mööda edelaseina Hatskevitši marsruudil ja 24. juulil Džailõki (4537 m) tippu mööda lõunaharja üle sandarmi Monah (Ruževski marsruudil).[6]

Hibiinides[muuda | muuda lähteteksti]

17. juulil 2006 juhtis ta tõusu Hibiinides Bolšoi-Vudjavri (1068 m) tippu mööda põhjaseina marsruudil "Lesenka" (raskuskategooria 5A). Tõusukaaslased olid Tõnu Põld ja Marko Aasa.[7]

Dagestan-2011[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvahelise alpinismifestivali "Dagestan-2011" raames tõusis ta 22. juulil 2011 koos kahe Venemaa alpinisti – van Mirošnitšenko (Tšeljabinsk) ja Sergei Zurbulajeviga (Ulan-Ude) – Jerõdagi (3925 m) tippu mäe lääneseina kaudu mööda nn. Poljakovi marsruuti (raskuskategoorias 5B, "väga raske").[8] Marsruudi pikkus oli 830 m, kõrguste vahe 560 m, keskmine kaldenurk 78º ja marsruudi läbimise aeg 13 tundi.[9] See tõus tunnistati festivali parimaks tõusuks[8].

Sas de Mesdì[muuda | muuda lähteteksti]

2011. aastal ronis Hiiemäe Dolomiitides Sas de Mesdì (2762 m) tippu koos leedulase Saulius Saikauskasega marsruudil Via Moroder-Malsiner.[10] UIAA süsteemi järgi klassifitseeritakse see marsruut kategooriasse 6+ ("küllaltki raskeks").

Piz Badile'i kirdesein[muuda | muuda lähteteksti]

Piz Badile'i kirdesein. Andres Hiiemäe on ainus Eesti alpinist, kes on kuulsatel põhjaseintel roninud

2013. aasta juulis-augustis ronis ta koos Saikauskasega Berni Alpides Bregaglia ahelikus kokku 9 marsruuti, nende seas ka Cassini marsruudil Piz Badile'i (3308 m) kirdeseinal. Tippu jõudsid nad 5. augustil. Piz Badile'i loetakse üheks Alpide suurtest põhjaseintest.[10][11] Andres Hiiemäe on ainus Eesti alpinist, kes on kuulsatel põhjaseintel roninud.

Kõrgtõus Tartu ülikooli mäetipule[muuda | muuda lähteteksti]

2012. aastal juhtis ta Eesti mägiekspeditsiooni Kesk-Pamiiri eesmärgiga taasvallutada Tartu ülikool 350 (6258 m) tipp. Ekspeditsiooni korralduse põhiraskus lasus temal ja mitmeid kõrgtõuse varemgi organiseerinud Kristjan-Erik Suurväljal. Ekspeditsiooni 18. päeval jõuti lõpuks eesmärgiks olnud mäe jalamile, 5669 m kõrgusele. Tipp vallutati kahe järgmise päevaga. 31. juulil 2012 tõusis Hiiemäe koos 9 kaaslasega tippu.[12][7]

Alpinismitreener[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 2007. aastast tegutseb ta alpinismitreenerina Tartu Ülikooli Akadeemilises Spordiklubis (TÜ ASK). Talle on antud III taseme alpinismitreeneri kutse (Eesti kvalifikatsiooniraamistiku (EKR) 5).[5]

2009. aastal pärast alpinismi instruktorite kooli kursuse läbimist Bezengi alpilaagris Kaukasuses sai ta instruktori tunnistuse.[13] Alpinismiinstruktori stažeerimise läbis ta 2011. aastal Jerõdagi mäel[5].

2010. aastal läbis ta Tsei alpilaagris Põhja-Osseetias kolmenädalase Venemaa Mägipäästekooli kursuse ja sai mägipäästja tunnistuse.[14]

Muud spordialad ja harrastused[muuda | muuda lähteteksti]

Sportlasena on ta kuulunud Eesti paremikku laskesuusatamises (kuulus noorte- ja juunioride koondisse 1995–1996) ja triatlonis. Seiklusspordis kuulus ta 2007. aastal seiklusspordi maailmameistrivõistlustel Šotimaal Eesti võistkonda. Matkaspordis tuli ta 2012. aastal Eesti meistriks.[5] Talle on antud triatlonitreeneri kutse (II tase, EKR 4)[5].

Talle meeldib käia suusamatkadel ja korraldada mägedes seiklusüritusi, samuti osaleda loodusmatkadel ja tegeleda fotograafiaga.[4]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Alpiklubi Firn hooaja parim alpinist[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema abikaasa Ursula Hiiemäe (sündinud 1977) on alpinist ja alpinismitreener, kes 2012. aastal tunnistati Alpiklubi Firn parimaks naisalpinistiks tehnilises klassis.[5][16]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]