Kõrgalpinism

Kõrgalpinism (inglise keeles high altitude climbing) on mägironimine üle 6000 meetri kõrguste mägede tippu.^[1]

Alpinistide tõusmist üle 6000 m kõrguse mäe tippu eesmärgiga tippu jõuda nimetatakse kõrgtõusuks.

Kõrgalpinism on kõige vähema-arvulisem harrastajaskonnaga mägironimise vorme.^[1]

Hapnikuvaegus ja selle kompenseerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Suurel kõrgusel õhurõhu ja hapniku osarõhu langusest tingituna tekib inimese organismis hapniku puudujääk (hapnikuvaegus).^[2]

Kõrgusvahemikku 6000–7000 m nimetatakse adaptatsioonitsooniks, kus inimorganism kohaneb vaid ajutiselt: kahe-kolme nädalaga kurnatakse kohanemismehhanismid välja. Kõrgusvahemikku 7000–8000 m nimetatakse osalise adaptatsiooni tsooniks, kus inimesel on võimalik viibida kuni nädal, kusjuures hapnikku ei jätku isegi elutähtsate organite küllaldaseks varustamiseks. 8000 m kõrgusel algab surmatsoon, kus ilma täiendava hapnikuta on võimalik viibida vaid 2–3 päeva.^[2]

Hapnikuvaeguse kompenseerimiseks hingab alpinist sisse sageli lisahapnikku, mida ta saab hapnikumaski kaudu kaasaskantavast hapnikuballoonist.^[1] Vähesed suudavad tõusta lisahapnikku kasutamata isegi Džomolungma (8848 m) tippu (esimestena Reinhold Messner ja Peter Habeler 1978. aastal^[3]).

Kõrgalpinismi sünd[muuda | muuda lähteteksti]

Andide kõrgmägede uurimine ja tipuronimised algasid 1879–1880, kui briti mägironija Edward Whymper ronis Chimborazole (6268 m) ja uuris Ecuadori mägesid. Lõuna-Ameerika kõrgeima mäe Aconcagua (6960 m) tippu üritas 1883. aastal jõuda saksa geoloog ja mägironija Paul Güßfeldt, kuid edutult. Tipputõus õnnestus alles 1897. aastal šveitslasel Matthias Zurbriggenil mitu kuud kestnud Edward FitzGeraldi juhitud ekspeditsiooni käigus.

Himaalaja ja Karakorami kõrgmägesid uurisid esimestena britid sõjalis-strateegilistel kaalutlustel. 1892. aastal uuris Karakorami mägesid inglane Martin Conway ja jõudis 7000 meetri kõrgusele. 1895. aastal üritasid Himaalajas inglise mägironijad Albert F. Mummery ja John Norman Collie ronida kaheksatuhandelise Nanga Parbati (8125 m) tippu. Tipputõus nurjus kui Mummery ja kaks gurkhat hukkusid lumelaviinis^[4]. 1899. aastal uuris briti mägironija Douglas Freshfield esimesena Kangchenjunga (8586 m) läänenõlva; selle mäe tippu üritas esimesena jõuda 1905. aastal inglise okultist ja mägironija Aleister Crowley, kuid tipputõus nurjus.

Eesti kõrgalpinism[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklites Eesti kõrgalpinism ja Eesti alpinistlike tõusude ülevaade

Eesti kõrgalpinismi alguseks võib lugeda 1960. aastat, kui rühm eesti alpiniste võttis ette Peeter Varepi juhtimisel mägiekspeditsiooni Pamiiri mäestikus kuuetuhandelise mäe tippu (vallutati Estonia tipp).