André Messager

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Andre Messager)
Jump to navigation Jump to search

André Charles Prosper Messager (prantsuse hääldus: [mɛsaʒe]; 30. detsember 1853 Montluçon24. veebruar 1929 Pariis) oli prantsuse helilooja, organist, pianist ja dirigent.

Ta komponeeris 29 operetti ja koomilist ooperit, muusika kaheksale balletile, orkestri-, instrumentaal-, kammer- ja koorimuusikat ning üle 20 šansooni ja armastuslaulu.

André Messager

Õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit varaka maksukoguja Paul-Philippe-Émile Messager' ja tema abikaasa Sophie-Cornélie L'hôte de Selancy perest. Vanemate soovil õppis lapsena klaverit, kuid isa oli vastu, et temast saaks kunagi helilooja, mida poeg ise oli soovinud. Seitsmeaastaselt pandi ta õppima Sainte-Marie des Batignolles katoliiklikku kooli, kus jätkas ka klaveriõpinguid. Kuid Prantsuse revolutsiooni aegne pangakrahh laostas vanemad. Töötas kirikus organistina ja sai sealt toetuse vaimuliku muusika edasiõppimiseks Louis Niedermeyeri juhitud muusikakoolis (École de Musique). Kuid kommuuniga kaasnenud metsikuste vältimiseks evakueeriti kool ajutiselt Šveitsi.

Tagasi Pariisis, jätkas klaveriõpinguid Adam Lausset ja oreliõpinguid Clément Loret' juhendamisel. Lisandusid kompositsioonitunnid Eugène Gigout', Gabriel Fauré ja Camille Saint-Saënsi juures. Tulemuseks oli, et juba pärast nende õpingute lõpetamist peeti teda üheks Pariisi parimaks orkestreerijaks. 1876. aastal võitis Société des Auteursi kuldmedali kompositsiooni alal. Võiduks komponeeris sümfoonia, mis esitati suure eduga Théâtre du Châtelet's. Edaspidigi sai võistlustel esikohti ja auhindu. Näiteks oma kantaatide "Don Juan et Haydée" ja "Prométhée" eest.

Messager nooremas eas

Wagneri-vaimustus[muuda | muuda lähteteksti]

1879 reisis koos Fauréga Kölni, et seal näha Richard Wagneri "Das Rheingoldi" ja "Valküüri" ("Die Walküre"). Münchenis aga vaadati Wagneri "Ringi" tsüklit, samuti "Die Meistersinger von Nürnbergi" ja "Tannhäuseri" etendusi. Sellest kasvas välja Wagneri-vaimustus, õieti tema mõju alla sattumine. Seda süvendas 1888. aastal Bayreuthis nähtud "Die Meistersinger" ja "Parsifal". Seetõttu spetsialiseeruski Pariisis esitamisele tulevate välismaiste heliloojate oopuste lavaletoomises just Wagneri ooperite esitamisele. Tema dirigeerimisel jõudsid Pariisis Prantsusmaa esmaettekannetena lavale "Ring", "Parsifal" ja "Die Meistersinger von Nürnberg".

Karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Pidas karjääri alguses St. Sulpice'i kirikus organistiametit, mille kõrval komponeeris operette ja ballette ("La béarnaise"). Operetiheliloojana saavutas esimest korda menu operetiga "La Basoche" (1890), mis andis uue suuna Pariisi Opéra Comique'i repertuaaripoliitikale, taandades mõnevõrra Jacques Offenbachi valitsemist. 1890. aastatel kirjutas terve rea tollal väga populaarseks kujunenud operette, nagu "Madame Chrysanthème" ("Madam Krüsanteem"), "Les p’tites Michu" ("Väike Michu") ja "Veronique". Need teosed ei püsinud aga eriti kaua teatrite repertuaaris.

Jätkas samal ajal karjääri ka eduka ja populaarse dirigendina. 1898–1903 ja 1919–1920 oli maineka Opéra Comique'i muusikajuht. Juhatas 1902 Claude Debussy "Pelléas et Mélisande'i" esiettekannet. 1901–1907 oli Londoni Grand Opera Syndicate'i mänedžer. Propageeris seal Saint-Saënsi ja Jules Massenet' teoseid. Aastatel 1907–1914 saavutas aga ooperidirigendina maksimumi, mis Prantsusmaal oli võimalik, töötades prantslaste ooperielu lipulaeva Pariisi Opéra Garnier' dirigendina.

Pärast Esimest maailmasõda gastroleeris Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Komponeeris sellel perioodil veel mõne tagasihoidliku eduga opereti nagu Monsieur Beaucaire ja La petite functionnaire (Väike ametnik), kuid pööras siis juba ikka rohkem tähelepanu dirigeerimisele ja ooperimajade repertuaari kujundamisele. Oli tunnustatud Mozarti ja vene heliloojate teoste tutvustaja Prantsusmaal. Taaslavastas Christoph Willibald Glucki ja Jean-Philippe Rameau' unustatud barokkoopereid. Innustas Gustave Charpentier'd kirjutama veristliku ooperi "Louise" ja Massenet'd ooperi "Grisélidis".

1924. aastal juhatas ka vene emigrandi Sergei Djagilevi balletitrupi (Ballets russes) etendusi.

Messager töölaua taga

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

1883. aastal kohtas Le Havre'is noorukest Edith Clouette'i, kellega abiellus järgmisel aastal. Mehe donžuanlikud elukombed Edithile ei sobinud ning ta soovis juba 1890. aastal lahutust. Kuid haigestus ja suri kahe aasta pärast, enne lahutusprotsessi lõpuleviimist. Londonis viibimise ajal arenesid Messageril lähedased suhte sealse eduka laulusõnade kirjutaja Dotie Davisega (tegelikult Alice Maude), keda tunti ka Hope Temple'i (Lootusetempel) hüüdnime järgi. Nad abiellusid 1895. aastal. 1898 sündis sellest abielust Messager' ainus laps, tütar Madeleine Hope Andrée.

1923. aastal valiti ta Prantsusmaa dramaturgide ja teatriheliloojate ühingu (Société des Auteurs et Compositeurs) presidendiks

Rohkem kui poole sajandi jooksul komponeeritud lavateosed, millest suurem osa olid operetid ja koomilised ooperid, kujundasid tolle aja prantsuse meelelahutusmaailma nägu. Tema teosed on tuntud elegantsete ja võluvate meloodiate, vaimuka orkestratsiooni ja teatraalsuse poolest. Eestis pole Messager' operette esitatud. Tänapäevad on tema tippteosed teatrite, isegi Prantsusmaa ja Belgia teatrite repertuaaris harvad külalised.

Teoseid (esietendused Pariisis, kui pole teisiti märgitud)[muuda | muuda lähteteksti]

  • Les paļens (1876, koos Serpette’i, Widori, Massenet’ ja Delibes’ga),
  • Gisèle (komp 1884–85, kadunud),
  • La fauvette du temple (1885),
  • La béarnaise (1885),
  • Le bourgeois de Calais (1887),
  • La Basoche (1890),
  • Madame Chrysanthème (1893),
  • Miss Dollar (1893),
  • Mirette (London, 1894),
  • Le chevalier d’Harmental (1896),
  • Les p’tites Michu (1897),
  • Véronique (1898),
  • Fortunio (1907),
  • Béatrice (Monte Carlo, 1914),
  • Monsieur Beaucaire (Birmingham, 1919),
  • La petite functionnaire (1921),
  • Passionnément (1926),
  • Deburau (1926),
  • Coups de roulis (1928).