Tannhäuser

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Ülesvõte ooperi viimasest vaatusest (1930)

"Tannhäuser" (originaalis "Tannhäuser und der Sängerkrieg auf Wartburg" – 'Tannhäuser ja Wartburgi lauluvõistlus') on Richard Wagneri romantiline ooper (Grosse romantische Oper) kolmes vaatuses Wagneri enda libreto järgi.

Faktoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Libreto põhineb keskaegsetel saksa poeemidel "Wartburgkrieg" (umbes 1250) ja "Tannhäuserlied" (umbes 1515) ning ideedel, mis olid ammutatud järgmistest teostest: Ludwig Bechsteini "Der Sagenschatz und die Sagenkreise des Thüringerlandes" (1835–1838), Ludwig Tiecki "Der getreue Eckhart und der Tannenhäuser" (1799), E. T. A. Hoffmanni "Der Kampf der Sänger" (1818) ja Heinrich Heine "Der Tannhäuser" (1844).

Wagner alustas komponeerimist 1843. aastal, kui viibis Teplizes. Kogu partituur oli valmis 13. aprillil 1845. See oli helilooja teine nn kanooniline ooper. Tema viimistletud töödest kõike vanamoodsam ja arhailisem, kuid kõrgelt hinnatud tänu paljudele suurepärastele kooristseenidele. Teosest on ka prantsuskeelne versioon. Mõlemat versiooni (saksa ja prantsuse) esitatakse tänapäeval regulaarselt. Kuulus avamäng on populaarne kontsertnumber.

Esiettekanne toimus 19. oktoobril 1845 Dresdeni Königliches Hoftheateris. Väljatulekul oli teos Saksamaal tähelepanuväärselt edukas. Vaatamata solistidele esitatavatele suurtele nõudmistele oli 1850. aastate keskel enam kui 40 Saksamaa teatri mängukavas.

Rollide loojad: Joseph Tichatschek (Tannhäuser), Wilhelmine Schröder-Devrient (Venus), Johanna Jachmann-Wagner (Elisabeth), Georg Wilhelm Dettmer (Hermann), Anton Mitterwurzer (Wolfram), Anton Curty (Heinrich), Karl Risse (Reinmar). Dirigeeris Richard Wagner.

Peamised osad: Tannhäuser, minnesinger (tenor), Hermann, maakrahv (bass), Wolfram von Eschinbach, minnesinger (bariton), Walther von der Vogelweide, minnesinger (tenor), Biterolf, minnesinger (bass), Heinrich der Schreiber, minnesinger (tenor), Elisabeth, maakrahvi vennatütar (sopran), Reinmar von Zweter, minnesinger (bass), Venus (sopran), Lambur (travestia või sopran).

Wagneri Tannhäuserile 1933. aastal pühendatud Saksamaa postmark

Prantsuse versioon[muuda | muuda lähteteksti]

Keiser Napoléon III ettepanekul võeti lavastamisele ka Pariisis, kus heliloojale tehti kaks konkreetset ettekirjutust:

  1. ooper peab olema esitatud prantsuse keeles;
  2. teises vaatuses peab olema balletistseen.

Nendest ettekirjutustest lähtudes ning ka üldiselt prantsuse publiku maitset silmas pidades tegi Wagner Pariisi lavastuse jaoks uue redaktsiooni. Selle redaktsiooni realiseerimist teatrilaval valmistati ette väga põhjalikult. Tehti 163 proovi. Esietendus toimus 13. märtsil 1861 Opéras. Jahistseenis oli laval 16 metsasarvemängijat, 6 hobust ja 10 koera. Esietendus kukkus aga suurejooneliselt läbi, kuna nii laval kui ka saalis valitses kaos. Jockey Clubi noored aristokraadid jalutasid teise vaatuse ajal käratsedes saali, et vaadata balletitüdrukuid, ning pärast stseeni lahkusid taas laiutades. Solistide esinemist segati pidevalt. Ooperimaja ümber tänavatel korraldati meeleavaldusi. Need ettevõtmised olid siiski poliitilist laadi, kuna avaldati meelt ebapopulaarsele Wagneri soosijale printsess Pauline von Metternichile ja keiser Napoléon III-le, kes olid olnud ooperi lavastamise eestvedajateks. Pärast kolme etendust võeti tükk helilooja nõudmisel Pariisi Opéra mängukavast maha ja on üldse seejärel olnud suhteliselt harva Pariisis esitatav.

Tallinna Teater / Tallinna Linnateater esitas ooperi väljaspool Saksamaad Riia järel üldse teise teatrina 10. jaanuaril 1853 ning seejärel uutes lavastustes 1860, 1882 ja 1902. Estonias on see Wagneri ooper olnud mängukavas 1930, 1942 ja 2013.

Tegevustik[muuda | muuda lähteteksti]

Sündmused toimuvad 13. sajandi alguses Thüringenis Hörselbergi koopas Eisenachi juures ning Wartburgi lossis ja selle ümbruses. Ooperi idee väljendab kahe maailma – tunde- ja patumaailma (Veenus) ning hinge- ja puhtusemaailma (Tannhäuser) – vahelist võitlust. Vabatahtliku vangina Veenusemäel elav rändlaulik-rüütel (minnesinger) Tannhäuser naudib armujumalanna Veenuse riigi võlusid ja laulab talle kiidulaulu. Kuid Tannhäuseri rahutu hing ihkab tagasi maisesse maailma. Veenus neab Tannhäuserit, ennustab, et mees pöördub ülima meeleheite sunnil tema juurde tagasi ning laseb tal minna.

Tannhäuser asub elama Wartburgi lossi. Teda häirivad Rooma palverännakule minevad usklikud, sest ta tunneb hingel lasuva patu suurust. Mitu aastat tagasi oli Tannhäuser lauluvõistlusel kaotajaks jäänud, mistõttu läkski häbi pärast Veenuse juurde. Warrburgi lossi rüütlid eesotsas Wolframiga ja Thüringeni maakrahv Hermann kutsuvad Tannhäuseri lossi elama ja temast saab õukonna liige.

Wartburgi lossi laulusaalis peab algama lauluvõistlus. Sõbrad kutsuvad teda võistulaulmisest osa võtma, kuid Tannhäuser tõrgub. Alles maakrahvi tütre Elisabethi kohalolek innustab teda minema. Elisabeth oli alates Tannhäuseri lahkumisest elanud aastaid tagasitõmbunult.

Tannhäuser ja Elisabeth saavad enne lauluvõistlust kokku. Kiiresti selgub, et vastastikune kiindumus pole kuskile kadunud. Elisabeth paneb end lauluvõistluse võitjale auhinnaks, eeldades, et Tannhäuser võidab. Võistluse teema on armastus. Tannhäuser laseb end kaasa tõmmata äsja Veenuse juures saadud muljetest. Võistlust alustab Wolfram. Ärritunud Tannhäuser katkestab ta esinemise heites konkurentidele ette, et nad ei tea armastusest midagi. Kes seda tunda tahab, mingu Veenuse mäele. Tannhäuser mõistetakse Veenuse mäel viibimise eest süüdi ja tahavad karistada. Elisabeth palub neilt halastust. Maakrahv lubab Tannhäuseril minna koos teiste palveränduritega Rooma paavsti juurde andeks paluma.

Kuud mööduvad. Murtud südamega Elisabeth ootab teda Roomast tagasi. Wolfram on end Elisabethile pühendanud, kuid ei saa vastuarmastust. Elisabeth on sügavas ahastuses ja läheb vabasurma. Lõpuks Tannhäuser siiski saabub, kuid mitte lunastatuna, vaid paavsti poolt äraneetuna. Teada saades Elisabethi surmast läheb ta meeleheitel tagasi Veenusemäele. Wolfram üritab teda takistada. Nähes Elisabethi matuseprotsessiooni, hüüab Elisabethi nime ning Veenus kaob. Hüüdega „Püha Elisabeth, palveta mu eest!” kukub Tannhäuser surnult kokku. Elu hinnaga päästab ta oma hinge.

Joseph Tichatschek (Tannhäuser) ja Wilhelmine Schröder-Devrient (Venus) "Tannhäuseri" esiettekandel peaosades

Peamised muusikalood[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tannhäuseri aariad „Dir töne Lob!” ja „Dir, Göttin der Liebe”
  • Veenuse aaria „Wie hätt’ich das erworben”
  • Koorid „Zu dir wall ich”, „Ein Engel stieg”, „Mit ihnen sollst du wallen”, „Begluckt darf nun dich” ja „Ihr ward der Engel
  • Wolframi aaria „Als du in kühnem”
  • Elisabethi aariad „Wie jetzt mein Busen” ja „Allmächt’ge Jungfrau”.