Anathema
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Anathema on Liverpoolist pärit Inglismaa ansambel, keda peetakse ansamblite Paradise Lost ja My Dying Bride kõrval raskemuusika stiili doom/death teerajajateks ja viljelejateks. 1990. aastal loodud ansambel alustas raskemate doom metal'i stiilidega, kuid pärast 1996. aastat liikus üha enam meloodilise ja progressiivse roki suunas.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Algusaastad (1990–1995)
[muuda | muuda lähteteksti]Anathema loodi 1990. aastal. Lühikest aega kandis ansambel nime Pagan Angel, mis muudeti aga Anathemaks. Bändi koosseisu kuulusid vennad Daniel Cavanagh (kitarr), Vincent Cavanagh (kitarr), Jamie Cavanagh (bass), John Douglas (trummid) ja Darren White (laul). Sama aasta novembris salvestati esimene demo, mis kandis pealkirja "An Iliad of Woes". See äratas paljude tuntud bändide tähelepanu, mis võimaldas Anathemal nendega koos tuuritada ning seeläbi rohkem tuntust koguda.
Järgmine demo "All Faith Is Lost" avaldati 1991. aastal ning selle tulemusena sõlmis plaadifirma Peaceville Records Anathemaga lepingu neljale albumile. Bändi bassimees Jamie Cavanagh oli asendunud Duncan Pattersoniga.
Esimene EP Crestfallen avaldati aastal 1992. Sellele järgnes 1993. aastal täispikk album "Serenades", mis muutis ansambli laiemale publikule tuntuks. Nende videot "Sweet Tears" näidati ka MTV telekanalil.
1994. aastal toimus kontserditurnee Euroopas ja Brasiilias. Järgmise EP Pentecost III ilmumine lükkus aga plaadifirma tõttu edasi. Darren White otsustas 1995. aastal bändist loominguliste erimeelsuste tõttu lahkuda ning asutas uue bändi The Blood Divine. Selleks ajaks oli bändil aga juba uue plaadi materjal koos. Anathemale ei jäänud aega uue vokalisti otsimiseks ning lauljakohustused võttis enda õlule kitarrist Vincent Cavanagh. Pentecost III, kus lauljaks oli veel Darren White, ilmus lõpuks 1995. aasta mais, sama aasta oktoobris aga nägi ilmavalgust "The Silent Enigma". Laulja vahetusest hoolimata võeti album soojalt vastu.
"Eternity", "Alternative 4" (1996–1998)
[muuda | muuda lähteteksti]Darren White'i lahkumise järel võttis ansambel uue suuna meloodilisema gothic metal'i poole, mis oli tugevasti mõjutatud bändiliikmete suurest eeskujust Pink Floydist. 1996. aastal ilmus album "Eternity". Erinevalt eelmistest albumitest ei sisaldanud "Eternity" death metal'ile omast kurguhäälset laulustiili, vaid tegu oli nn puhta vokaaliga. Ka saund oli muutunud pehmemaks ning lood kaldusid struktuurilt pigem alternatiivse roki poole. "Eternity" muusikat võib siiski eelkõige pidada gothic metal'iks.
Positiivse vastuvõtu leidnud uus suund julgustas ansamblit liikuma veelgi enam uute territooriumide suunas. Vincent Cavanagh lihvis oma vokaalseid võimeid professionaalse lauluõpetaja juures. Tulemuseks oli 1998. aastal ilmunud album "Alternative 4". Uus album peegeldas gothic metal'ile omaseid emotsioone ja atmosfääri, kuid saundi poolest sarnanes see rohkem alternatiivrokiga.
Anathemas toimus mitu koosseisumuudatust. 1997. aastal lahkus trummar John Douglas, keda asendas lühikest aega Shaun Taylor-Steels. Aasta pärast naasis Douglas siiski Anathemasse. 1998. aastal lahkus ka üks peamisi laulukirjutajaid, bassimees Duncan Pattersson, kes asutas koos Mick Mossiga ansambli Antimatter. Uueks bassimeheks sai Dave Pybus. Bändiga liitus ka varem My Dying Bride'is mänginud klahvpillimängija Martin Powell.
"Judgement", "A Fine Day to Exit", "A Natural Disaster" (1999–2003)
[muuda | muuda lähteteksti]1999. aastal jõudis albumiga "Judgement" lõpule Anathema liikumine doom/death'i radadelt eksperimentaalse roki maile. Albumi muusika võiks stiililt liigitada progressiivseks rokiks või art rock'iks. Muusikaliselt võis sarnasusi leida pigem Pink Floydi ja Radioheadi kui Paradise Losti ja My Dying Bride'iga. Müügiedu ja ülemaailmset tuntust ei paistnud aga uue suunaga tulevat. Briti albumite edetabelis platseerus "Judgement" alles 151. kohale. Albumi ilmumisele järgnes Euroopa turnee.
"Judgementi" ilmumise järel siirdus klahvpillimängija Martin Powell ansamblisse Cradle of Filth ning Anathemasse tuli viimati nimetatud ansamblist Les Smith.
Järgmisel albumil "A Fine Day to Exit" (ilmunud 2001) oli suures osas laulukirjutajaks Daniel Cavanagh' kõrval John Douglas. Album erineb seetõttu mõnevõrra teistest Anathema plaatidest eelkõige rõõmsameelsema atmosfääri poolest, mis paljude fännide jaoks oli pigem negatiivne. Albumi avaloole "Pressure" filmiti ka video, mis aga leidis vähe kajastamist.
Pärast selle albumi ilmumist lahkus bändist bassimees Dave Pybus ning tema asemele tuli bändis algusaastatel bassi mänginud Jamie Cavanagh. 2002. aastal teatas oma lahkumisest ka Daniel Cavanagh. Anathema seisis taas silmitsi olukorraga, kus bändi põhiline laulukirjutaja otsustas ansamblist lahkuda. Siiski jäi Daniel Cavanagh' eemalolek lühikeseks. Järgmisel aastal naasis ta Anathemasse ning ilmus album "A Natural Disaster". Plaadil olevast kümnest loost üheksa on kirjutanud Daniel Cavanagh.
Plaadifirma otsingud ja tänapäev (2003–)
[muuda | muuda lähteteksti]Järgnes mitu kontserditurneed, muuhulgas esinemine Eestis 16. detsembril 2005 rokkfestivalil "Green Christmas" ning edukas ühine turnee soome gothic rock'i ansambliga HIM 2006. aastal. Hoolimata sellest jäi pikendamata Anathema leping plaadifirmaga Music For Nations, mis sulges oma uksed 2004. aastal. Uue albumi ilmumine lükkus uue plaadifirma leidmiseni määramatuks ajaks edasi.
Ilma plaadifirma toetuseta oli Anathema tegevus keeruline. Järgmistel aastatel avaldati mõni uus lugu ansambli kodulehel, kus fännid võisid samas ka bändi kontole oma äranägemise järgi raha annetada. Anathema esines siin-seal nii tavakoosseisus ja -repertuaariga kui ka näiteks koos keelpillikvartetiga. Daniel Cavanagh andis mitu akustilist kontserti, vahel koos oma venna Vincent Cavanagh'ga. Sooloartistina esines ta Eestis pubis Rockstars 6. augustil 2006 ja 27. oktoobril 2006.
Uue albumi ilmumistähtaega lükati mitu korda edasi, mis põhjustas fännide seas mitmesuguseid spekulatsioone. 2007. aastal bändi MySpace'i lehel Daniel Cavanagh' avaldatud postituses pakuti 14 looga duubelalbumi nimeks "Paradigm Shift" ning selle produtsendiks Steven Wilsonit ansamblist Porcupine Tree. Uue materjaliga albumit siiski veel ei ilmunud. Selle asemel avaldas bänd 2008. aastal akustilise albumi "Hindsight", kus vanad lood olid esitatud sarnases võtmes nagu Daniel ja Vincent Cavanagh' soolokontsertidel.
7. veebruaril 2010 esines Daniel Cavanagh kolmandat korda Eestis, seekord klubis Tapper.
31. mail 2010 andis Anathema pärast seitsmeaastast pausi plaadifirma KScope all välja stuudioalbumi "We're Here Because We're Here". Stiililiselt on tegemist muusikaga, mida võib iseloomustada väljenditega "progressiivne rokk" ja post rock või suhteliselt uue mõistega new prog. Kriitikud ja fännid võtsid albumi soojalt vastu ning seda saatis ka mõningane müügiedu näiteks Kreekas ja Soomes.
Järgmisel aastal anti välja kogumikalbum "Falling Deeper", mis oli mõeldud "Hindsighti" jätkuks, kuid keskendus seekord materjalile aastatest 1990–1995 ning oli lahendatud poolorkestraalses võtmes. Plaadil tegi külalisesinejana kaasa Hollandi lauljatar Anneke van Giersbergen.
16. aprillil 2012 ilmunud album "Weather Systems" platseerus Briti albumite edetabelis 50. kohale ja Saksamaa edetabelis 19. kohale. Ka selle plaadi andis välja KScope.
Album "Distant Satellites" anti välja 9. juunil 2014 ning selle saund on kohati elektroonilisem kui varasematel plaatidel. Plaadil oleva pala "Anathema" eest pälvis ansambel 11. septembril 2014 Prog Magazine lugejate lemmikuna Anthemi auhinna.[1]
Ansambli liikmed
[muuda | muuda lähteteksti]Praegused liikmed
[muuda | muuda lähteteksti]- Vincent Cavanagh – vokaal, rütmikitarr, akustiline kitarr (1990–tänini)
- Daniel Cavanagh – soolokitarr, klahvpillid (1990–2002, 2003–tänini)
- Jamie Cavanagh – basskitarr (1990–1991, 2001–tänini)
- John Douglas – trummid (1990–1997, 1998–tänini)
- Lee Douglas – vokaal (2000–tänini)
- Daniel Cardoso – trummid, klahvpillid (2012–tänini)
Endised liikmed
[muuda | muuda lähteteksti]- Darren White – vokaal (1990–1995)
- Duncan Patterson – basskitarr, klahvpillid (1991–1998)
- Shaun Taylor-Steels – trummid (1997–1998)
- Martin Powell – klahvpillid, viiul (1998–2000)
- Dave Pybus – basskitarr (1998–2001)
- Les Smith – klahvpillid (2000–2011)
Diskograafia
[muuda | muuda lähteteksti]Stuudioalbumid
[muuda | muuda lähteteksti]- Serenades (1993)
- The Silent Enigma (1995)
- Eternity (1996)
- Alternative 4 (1998)
- Judgement (1999)
- A Fine Day to Exit (2001)
- A Natural Disaster (2003)
- We're Here Because We're Here (2010)
- Weather Systems (2012)
- Distant Satellites (2014)
- The Optimist (2017)
Demod
[muuda | muuda lähteteksti]- An Iliad of Woes (1990)
- All Faith Is Lost (1991)
EP-d
[muuda | muuda lähteteksti]- The Crestfallen (1992)
- Pentecost III (1995)
- Alternative Future (1998)
Singlid
[muuda | muuda lähteteksti]- "They Die" (1992)
- "We Are the Bible" (1994)
- "Deep" (1999)
- "Make It Right" (1999)
- "Pressure" (2001)
- "Unchained (Tales of the Unexpected)" / "Flying" (2008)
- "Dreaming Light" (2011)
- "Everything" (2012)
- "Untouchable, Pt. 2" (2013)
Kogumikud
[muuda | muuda lähteteksti]- Resonance (2001)
- Resonance 2 (2002)
- Hindsight (2008)
- Falling Deeper (2011)
Videograafia
[muuda | muuda lähteteksti]Muusikavideo
[muuda | muuda lähteteksti]- Sweet Tears (1993, albumilt Serenades)
- Mine Is Yours (1994, albumilt Pentecost III)
- The Silent Enigma (1995, albumilt The Silent Enigma)
- Hope (1996, albumilt Eternity)
- Pressure (2001, albumilt A Fine Day to Exit)
- Dreaming Light (2010, albumilt We're Here Because We're Here)
- Untouchable, Part 1 (2012, albumilt Weather Systems)
Kontsert
[muuda | muuda lähteteksti]- A Vision Of A Dying Embrace (74 min, VHS 1997 ja DVD 2002, Peaceville)
- Were You There? (DVD, 2004, Music for Nations)
- A Moment in Time (DVD, 2006, Metal Mind Productions)
- Universal (DVD, Blu-Ray, 2013, Kscope Music)
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Anathema win Progressive Music Award". Kscope Music. Originaali arhiivikoopia seisuga 7.05.2015. Vaadatud 08.05.2015.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Anathema koduleht
- Anathema MySpace'is
- Anathema pakub muusikat hingele, Õhtuleht, 3. detsember 2005