Aleksander Igonin

Allikas: Vikipeedia

Aleksander Igonin (22. oktoober 1939 Leningrad3. november 2013 Tallinn) oli Eesti kunstnik

Ta elas 1945. aastast alates Tallinnas. Elu teises pooles elas ta Kohtla-Järvel.

Ta lõpetas 1957. aastal Tallinna 19. Keskkooli. Aastatel 1957–1958 teenis Nõukogude relvajõududes Severomorskis. Aastatel 1961–1967 õppis ta Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis ühel kursusel Jüri Arraku ja Peeter Mudistiga; tema juhendaja oli Johannes Võerahansu.

Pärast instituudi lõpetamist 1967. aastal läks ta vabal tahtel tööle Kohtla-Järve Internaatkooli joonistusõpetajaks. 1970. aastal töötas ta Kohtla-Järve Laste Kunstikoolis. Aastatel 1985–1995 oli ta Kohtla-Järve linna peakunstnik. Alates 1997. aastast töötas ta Jõhvi ja Kohtla-Järve kunstikoolis.[1]

2009. aastal diagnoositi kunstnikul glaukoom ning tehti neli operatsiooni. Elu lõpus ei näinud ta enam nii hästi, kuid suutis siiski joonistada.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiliselt maalis ta loodust, inimeste portreid, lilli, natüürmorte ning akte õlis ja pastellis.

Album[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1999 "Aleksander Igonin, 12 akti" (pliiatsijoonistused), mis ilmus tema 60. sünnipäevaks.[1]

Näituseid[muuda | muuda lähteteksti]

Tema tööd on olnud näitustel Venemaal, Lätis, Leedus, Soomes, Saksamaal, aga ka paljudes Eesti linnades.

  • Põlevkivimuuseumi püsiekspositsioonis
  • 2011 Jõhvi kunstikooli galeriis maalinäitus "Nii nagu näen"[2]
  • 2013 Jõhvi linnagaleriis näitus "Ja uuesti koos" (töid pastellis, pliiatsjoonistusi ja õlimaale)[3]

Liikmesus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa oli kunstnik Ivan Igonin.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]